13 Tzameti (2005)

Minu panus siis Soprano algatatud projekti kus võimalikult palju filmiblogijaid üritavad üheaegselt samast filmist kirjutada. Mainiti seejuures, et igal blogijal tasub ikka oma stiilil vint üle keerata et lugejail huvitav oleks aga kardan ,et ei oska. Mulle ei tundu enda stiilis nimelt väga midagi erilist, lihtsalt natuke alguse heietust, pisut tutvustust, nurinat või kiitust, sekka mõni võrdlus ja lõpus miljon pilti. Püüan vähemalt nii kirjutada ,et enne kellegi teise postitust ei loe ja püüan sedasi olla võimalikult mõjutustevaba. Hakkasin muide vaatama teadlikult nii ,et ei lugenud isegi imdb kirjeldust ja jätsin traileri vahele kuna üks filmikohta käinud kommentaar viitas justkui jääks sellest valje mulje ning tekiksid asjatud võltslootused. Sisukirjeldust ma usun saab näha veel vähemalt neli viis korda ja ega midagi väga kirjutada sellest polegi, pikemalt rääkimine oleks juba rõve spoilimine Sellesmõttes saigi natuke paha (või vastupidi hea) film valitud ,et tuleb hoolega isegi kirjutades sõnu valida kuna tundub ,et kui liiga palju rääkida siis neile kes pole vaadanud muutuks asi hiljem tunduvalt ebahuvitavamaks. Sisututvustus kõlaks lühidalt järgnevalt: Noormees Sebastian, satub rahahimust ja uudishimust eluohtlike mängude keerisesse, millest võitjana pääsevad vähesed. Filmis on tempo ja pinge pidevalt peal, isegi pool filmi kesev sissejuhatus, mida on netis mitmes kohas nimetatud aeglaseks, tekitab huvi. Alguse stiil tekitas muide mulje ,et üritatakse teha krimipõnevikku nii ,et poolest filmist tulev väike sündmuste pööre oli meeldivaks üllatuseks. Idee ise muidugi midagi erilist ja uut pole. Ma olen suhteliselt ammu isegi ühte juttu lugenud kus oli midagi sarnast, loo nime kahjuks ei mäleta. Lõpp jäi kuidagi lahjaks ning ootuspäraseks, ootasin ehk mingit võimsamat pööret veel. Noorukist peategelase enda kohta tuleb tunnistada ,et poisil muna oli nagu ka ettevõtmist ja taipu. Seal kus vanemad kogenumadki mehed vedelaks lõid vedas ta auga välja. Näha võib lausa mõnele nõukogudeaja sõjaromaani kangelasele väärilist eneseületust. Eks õnne oli tal muidugi ka roppu moodi. Mis ma veel oskaks öelda? Muusikataust tundus pisut olematu, oleks saanud ehk sellesosas meeleolu veel üleskütta. Kaameratöö? sellest teadusest tean häbiväärselt vähe. Peamine on ,et ei värisenud ega hüpanud liigselt vaid püsiti olulisel. Mustvalge pilt andis aga filmil mõnusalt vana ja sünge ilme, oleks ehk võidud natuke rohkem ka varju ja kontrastiga mängida kui juba seda teed mindi. Mina kui horrorisõber nuriseks veel ,et ajutükke ning verd oleks saanud samuti pisut rohkem lisada. Kuigi ma otseselt ei suuda viidata ühelegi kitsaskohale ja kõik tundus korralik püsis ikkagi vaatamise ajal pidevalt õrn tunne ,et tegemist justkui amatöörfilmiga. Selgub ,et väga mööda ei pannudki. Tegemist on noore gruusia mehe Géla Babluani esimese tööga millele ta oli lisaks resisöörile ka stsenarist. Esimese filmi kohta igaljuhul tubli töö. Peaosas on muide resisööri vend George Babluani ja kaks Babluani on veel tegelaste hulgas. Nii ,et paistab olevat ühtlasi väike pereprojekt. Kokkuvõtteks selline mõnus põnevik, kas see nüüd just niipalju auhindu ja kiitmist ka väärt nagu talle osaks saanud on küsitav. Minuarust pigem selline õhtune telefilm kui böffifilm aga maitse asi. Filmist on Hollywooids plaanitud juba uusversioon mille vajalikus jääb minule samuti täiesti arusaamatuks aga on küllap ka lombitaga raha vaja teenida. Pööningukass jälgib mängu 6/10