Chapaev (1934)

Kes ei teaks siis lõputuid anektoote Tšapajevist, Petkast ja valgetest. Neid sai isegi räägitud mõnuga juba põhikoolis ning vahel praegugi võib kuskil vindisemas seltskonnas mõnda aegajalt kuulda. Huvi neist tegelaskujudest filmi vaadata tekkis mul aga seoses sellega ,et jõudsin äsja netist järelkuulamistega suure väejuhi elust ja filmist rääkiva Müstilise venemaa osani. Tšapajev oli talupoegade seast tõusnud harimatu väejuht. Ega tal väga elus vedanud. Küll tegid naised talle alatasa sarvi, ning kuidagi suutis ägeda iseloomuga mees veel Trotski viha endapeale tõmmata. Kaval kommu arvas ,et saab tüütu sõduri jalust ära kui saadab ta üksi kasakate juurde ülesandega mobiliseerida sealsetest kangekaelsetest meestest armee kuid kõigi üllatuseks sai viimane sellega suurepäraselt hakkama ning moodustas arvestatava, mitmeküümne tuhandelise väeosa. Filmimisel kasutati massitseenides, huvitava faktina, muide suuresti selle sama armee mehi. Film pole ehk küll nii humoorikas kui näiteks Valgus Koordis kuid südamest naerda saab päris palju ning aru on saada küll kust anektoodid tulnud on. Film algab juba muhedalt sellega kuidas Tšapajev kihutab vankris koos Petkaga kuljuste kõlinal, kannul meeleheitlikult sibamas suured ja väikesed kasakad. Edasi näidatakse tegevust peale ülekaalukat võitu, Tšapajev kõnnib pahuralt ülesrivistatud sõdurite ees ja riidleb nendega kes tormijooksus relva jõkke kaotanud saates neid püsse otsima, kus üks kasakas viimaks terve kuulipilduja veest välja sikutab. Samal ajal saabub kohale ka filmi teine peategelane punakomisar Dmitry Furmanov kes silmad pärani uurib ,et mis mehed nii innukalt jões müttavad millepeale Tšapajev rehmab ,et ah ujuvad niisama sunnikud. Mulle tuli tegelikult üllatusena ,et teiseks peategelaseks pole mitte Petka vaid punakomisar kellega ägeda iseloomuga Tšapajev pea kogu film tülitseb ja konflikti läheb. Meestel on kange iseloom ning kommunismi ehitamisest kummalgil isemoodi arusaam. Lõpulahinguks erimeelsused siiski vaibuvad ja võideldakse külg külje kõrval ühiselt valgete vastu. Tšapajevi ägedus ning keevalisus ajab vahepeal hirmu peale, vehib nagu hullumeelne, karjub lõhub toole ja loobib riideid. Mis Petkasse ja Ankasse puutub siis need olevat filmi aga käskinud lisada peale esmavaatamist Stalin isiklikult ,et oleks ka lihtsaid talupoegi näha. Isake olevat lasknud filmi veel mitmeid parandusi teha enne kui rahule jäi aga siis olevat ta ise ka vaadanud seda muheledes vähemalt kolm korda. Petka on muidu selline siiras lollike nagu anektootidesgi. Kiimas kah veel kui kurat, tiirleb pidevalt Anka ümber ja üritab teda käperdada. Viimane huvitub aga kahjuks vaid enda kuulipildujast. Sisse tuuakse muide veel väike traagiline liin seoses valgetega kui ühe ustava sõduri vend deserteerumise eest hukatakse (mitte ,et Tsapajev nii ei teeks, veelgi enam, ta viib hukkamisi isiklikult läbi) ja mees hiljem Petka heasüdamlikusest liigutatuna ning enda ülemuste kurjusest tingituna ülejookseb. Film lõpeb sellega kui kaugele tagalasse mahajäänud Tšapajevi staapi ründavad ülekaalukad valged ning peksavad punased kuni jõeni. Sellest üleujudes satub haavatud Tšapajev kuulipildujavalangu alla jääb ja hukkub kangelaslikult. Reaalselt olevat lugu olnud muidugi hoopis räpasem. Nimelt võib kahtlustada ,et olulist luureinfot valgete liikumisest hoiti meelega kinni kuna sooviti nii ettearvamatust sõdurite poolt armastatud väejuhist hõlpsalt vabaneda. Ehk jälle Trotski temp? Samuti polevat Tšapajev jõeni jõudes enam eriline ujuja olnud ning teda üritati parvega üle viia kus ta aga verekaotusse suri. Ajaloost oli mulle varasemalt igaljuhul Trotskist jäänud hoopis rohkem süütu kannataja mulje. Kaotas ameti, aeti kodumaalt välja ning hiljem sai veel jääkirkat maitsta. Müstilist venemaad kuulates paistab aga ,et ta oli samasugune loom nagu ülejäänud kamp. Kaameratööst rääkides tuleb venelastele tunnustust avaldada, ei usuks küll ,et varajastel 30nendatel loodud. Pigem oleks pakkunud 50nendaid. Huumorisoone olemasolukorral kindlasti üks soovituslik vaatamine, kohustusliku komponendina võiks kaasata ka mõne hea sõbra ning pudeli kangemat. Juua tasub omas tempos, ühtegi head parooli soovitada ei oska. Kangelane ujumas Ei, ma ise ma ise. Kuulipilduja - naise parim sõber Tsapajevist jagusaamiseks oli vaja eraldi võimas masin kohale tuua. Petka on jälle Tsapajevi granaadid sisse vehkind Ja kuulipilduja täristas veel vihasemalt edasi... Aga valged löödi tagasi Seal kus valgete komandör lõi kõhklema oli Tsapajev halastamatu. Äraandjale äraandja palk. Petka luurel koos õnnetu valgega. Tasa, vait! Tsapajev mõtleb. Kasakad tormijooksul Taktikaõpe kartulitega "Vassili Ivanovits?! Kas sa jood ära klaasi viina?" "Muidugi joon!" "Aga liitri?" "Liitri joon ka ära!" "Aga ämbritäie?" "Ei! Ämbritäie joob ära ainult Lenin!" Namiibia partisanide hulgas on suure populaarsuse võitnud nõukogude film "Tsapajev". Erilist vaimustust kutsub esile stseen, kus Tsapajev ütleb Petkale: "Lööme kõik valged maha, siis alles saabub elu!" Petka ja Tsapajev sattusid vangi. Nad kuulati üle ja öeldi, et kui tunnistate kõik üles, räägite oma suu puhtaks, saate vabaks. Petka rääkis kõik ära ja sai lahti. Tsapajev ei räägi midagi. Iga päev ülekuulamised, hirmutatakse, piinatakse, aga ei midagi - Tsapajev ei räägi. Ega muud, kui üksikkongi tagasi. Ühel õhtul läheb vangivalvur Tsapai kongist mööda ja kuuleb, et Tsapajev räägib omaette. Jääb terasemalt kuulatama ja piilub sisse. Tsapajev taob pead vastu seina ja ägiseb: - Éh, skleroz, skleroz! 8/10