Et kui kõik ausalt ärarääkida tuleb alustada sellest ,et kõiges on
süüdi
onu Kalver. Igal juhul tema sellise toreda raamatu nagu 12 Tooli hea hulk aastaid tagasi avastas ja mul lugeda soovitas. Mille järel said Türgi alama poja Ostap-Suleyman-Berta-Maria-Bender-Bey, aadlipealiku Ippolit Matvejevits Vorobjaninovi ning teiste
toredate nepiaegsete Vene isikute seiklused koheselt mu lemmikuteks.
Sisu: Endine aadlik Ippolit Vorobjaninov elab pisikeses Vene linnakeses suht üksluist ja igavat elu. Siis aga usaldab ämm surivoodil talle saladuse ,et peitis varade äravõtmisel perekonna briljandid ühte kaheteistkümnest toolis mis neil häärberis olid. Aega viitmata tormab Ippolit enda vanasse elukohta ,et toolide edasine saatus välja uurida. Seal kohtub ta soodsat teenimisvõimalust otsiva aferisti Ostap Benderiga kes vanamehega kampa lööb ning algab pöörane aardejaht mööda Venemaad mille käigus nad kohtuvad veel otsatul hulgal lõbusate ja äärmiselt värvikate tegelaskujudega (kellel küll sageli naha üle kõrvade veavad).
Kinoversioone on 12 toolist tehtud päris palju (üks isegi ameeriklaste poolt). Mulle aga jäi eriti silma neist just 1977 miniseriaal. Seda peamiselt Andrei Mironov värvika Ostapi tõttu (kelle fotot ka siin blogis avatariks kasutan). Tema Suur Kombinaator oli ka filmis just selline nagu teda lugedes ette kujutasin - temperamentne, ülienesekindel blatnoi ja keigar. Ka aadlipealik Anatoli Papanovi esituses on täpselt samasugune õnnetu, käpardist vanamees nagu teoses kirjeldatud. Seejuures ei jää ta sugugi Benderi varju vaid suisa vastupidi - enamus filmi parimaid nalju on just temaga seotud ( näiteks noore keemiatudengi seepamine, Vene demokraatia isa mängimine, valvepidamine aurikul jne). Samas pean siiski tunnistama ,et kuna ma pole rohkem ühtegi teist 12 tooli versiooni näinud ei saa ma veel hõisata ,et Mironov see kõige-kõige ikkagi on. Kavatsen igaljuhul lähiajal ka Vene 1971 aasta filmiversiooni ning Kuldvasika ära vaadata. Need peaksid olema pealegi tunduvalt paremini kättesaadavad kui oli käesolev seriaal.
Nimelt pole seda ei DVD müüjatelt ega p2p vahenditega mingite arusaadavate subtiitritega võimalik hankida. Viis tundi tihedat teksti on aga mu nõdrale venekeele oskusele liig mis liig. Kuid õnneks tuli appi üks mu tuttav kes lubas lahkelt filmi ära tõlkida. Mehel tõsine respect kuna ta tegi selle kuulmise järgi kasutades abimaterjalina venekeelset originaalteost ( eestikeelne olevat kohati ebatäpne). Teksti polnud seejuures mitte vähe (mingi 40/50 lehekülge) kuid tulemust võib ainult kiita. Filmi vaatamine sai aga ettevõetud koos projektori, purgi seente, hapukurkide, ja viinaga ning loomulikult onu Kalveri endaga. Pitsitõstmise paroolideks olid kuulsad (ja tänapäevalgi tuntud) Ostapi laused nagu: Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed! Paraadi juhatan mina, mis maksab oopium rahvale? ja Äkki soovite ka korteri võtit kus raha asub ?
Asi milles ükski teine 12 Tooli filmiversioon käesolevaga kindlasti võistelda ei suuda on põhjalikus. Viie tunni jooksul suudetakse raamat pea rida realt ekraanile tuua. Kiitust jagaks seejuures eriti häälele kaadri taga kes pidevalt tegelasi tutvustas või humoorikaid Ilfi ja Petrovi kirjeldusi peale luges. Nuriseks vaid selleüle ,et kui juba võeti eesmärgiks selline originaalitruudus siis oleks võinud seriaal veel 10-20 minutit pikemaks venitada ja teha ära ka kuulsa "õhu müümise" kus Ostap ühte ilusat vaadet krõbeda hinnaga turistidele maha parseldab. Praegu torkas selle puudumine kuidagi eredalt silma.
Raamatu autoriteks on kaks sõpra nimedega Ilya Ilf ja Yevgeny Petrov ja avaldati see 1928 aastal. Teos saavutas koheselt suure edu ja võib vaid imestada kuidas sellisel asjal nõukogude liidus ilmuda lasti. Oleks tegemist vaid ühe teosega võiks nimetada seda tsensorite apsakaks aga ometigi avaldasid nad 1931 ka järje nimega "Kuldvasikas" ? Tõsi küll, peale seda hakati vaikselt neile juba ettekirjutusi tegema ning kolmas osa nimega "Külm filosoof" oleks olnud sellest kuidas sm Bender karistuslaagris tubliks nõukogude inimeseks ümber kasvab. Plaan jäi aga katki kuna 1937 aastal suri Ilf tuberkuloosi. Mille järel kirjutas Petrov: "Täna maetakse ka mind" ja rohkem enam Ostapi seiklustega ei tegelenud. Neilt olevat korduvalt muide küsitud kuidas nad ikkagi koos kirjutavad millele mehed vastasid ,et lihtsalt - üks jookseb mööda toimetusi ja teine valvab niikaua ,et käsikirja sisse ei vehitaks. Huvitava faktina tasub veel mainida ,et Ilf ja Petrov on kirjutanud 12 Toolile ka filmistsenaariumi ent seda pole kunagi kasutatud.
12 tooli ja Kuldvasikas minu teine lemmikraamat Insener
Garini hüperboloidi järel.Eks nii Garin kui Ostap on mitmes mõttes ka sarnased mehed. Nende tegutsemisskaala on muidugi erinev kuid iseloomult on nad mõlemad energilised, tahtejõulised ning peamine - läbinisti pahelised kangelased. Samas olid nad aga rahvaseas väga populaarsed kirjanduslikud kangelased kellede varju jäid kõik need kümmned tuhanded teised punased ja üdini positiivsed akadeemikud, töölised ja stahaanovlased. Muide minu 1963 aasta raamatu eessõnas üritatakse vabandada Ostapi kuritegusid välja sellega ,et ta riisub vaid nepmane ja nende eraomandit ning riigivara suhtes on tal suur austus.
Kokkuvõtteks fantastiline ajatu komöödia mida soovitaks soojalt. Meeldivad olid isegi filmis esinevad laulunumbrid (neid oli siiski õnneks vähe). Naersin kohati sedavõrd ,et seest hakkas pistma ning kahetsen ,et olen siin blogis liiga heldelt 10neid hinneteks jaganud - see film vääriks eraldi esiletõstmist ning märksa kõrgemat hinnet. Õhtu jätkus aga
MNC'ga õlle libistamise ning filosoofiliste aruteludega kus sai lahatud nii slaavi melanhoolset hinge, kommunismi kuritegusid kui Mironovi näitlemisoskust.
Raamatu lugemisele andis palju juurde ka see ,et peatusin too hetk ühes iidvanas majas asuvas korteris, kus puudun elekter ning interjöör oli raamatu tegevuse aegne. Elasin seal sedavõrd raamatusse sisse ,et mingihetk hakkas juba viirastuma kuidas Suur Kombinaator ja Kiisu isiklikult uksest sisse vajuvad, pudeli viina lauale asetavad ning mõnd järgmist avantüüri kavandama asuvad.
Isa Fjodor
Mägede poeg ja suur vorstivaras
Malemeister
Inimsööja
Ja pidage meeles, meie käed on pikad
Häbelik varas
Bender unistamas miljonist rublast helesinise
äärega alustassil ja reisist Rio de Janeirosse
Nümfid
Kuulsad kollased kamassid
Salakaupa ostmas
Armunud aadlipealik
Huvitav kust sellist toredat triibulist pintsakut võiks endale saada?
Mehed imestavad ,et kuidas saab ühest rublast end nii täis tõmmata?
Mõõk ja sahk
10/10
Postitused
Ei viitsi pikalt tseremoonitseda ning hakkaks kohe sisukirjeldusest pihta.
Peategelane Moro saabub Moskvasse ,et nõuda sisse kohalikelt pättidelt
võlgu olev summa. Raha oodates külastab ta ühtlasi enda endist tüdruksõpra Dina't
ning leiab ,et sellest on saanud morfiinisõltlane. Moro asub neiut halvast harjumusest võõrutama ning satub konflikti nii ta arstist bossiga - kes virutab haiglast narkot ja on Dina sõltuvuses peamine süüdlane ning kohaliku narkogängiga . Film meenutab kusjuures sisult isegi pisut mõnda westerni kus vaikne kuid karm tegelane linna vanu arveid klaarima saabub.
See mis filmi aga väga heaks teeb on maailm kuhu tegevus asetatud ning sünge kuid stiilne visuaalne pool. Mõned kaadrid sellest lagunenud ja tühjast maailmast on suisa postapokalüptilised näiteks: kuivanud Araali meri enda laevakosudega ja muidugi see lõpp lumesajus, mis mulle vähemalt tuli küll ootamatult - Märkasin seejuures alles hiljem ,et tegelikult on see suht häbitult postril ära spoilitud.
Eks ma olin 88ndatel, perestroika ajal, ikka suht väike ja seetõttu tuli üllatusena asjaolu,et nostalgitseda sai palju ja tuttavaid märke nagu TV programm, riietus, kopikatega telefonid jne oli päris ohtralt. Muusikataust on samuti mõnus. Hankisin peale vaatamist endale isegi soundtracki. Mouslim Magomayev - Smile sai seejärel mõneks ajaks täielikuks lemmikuks. Kuulasime seda järgmine päev ka Mardiga mitmeid tunde vistkijoomise kõrvale tapeediks ja lõpuks jõudsime selgusele ,et selline lugu sobiks pea iga filmiga ideaalselt kokku kaasaarvatu Terminaator ja Titanic.
Moro'ti mängib Viktor Tzoi kes tuntud rohkem ansambli Kino lauljana. Kusjuures ma terve filmi vaatasin ,et tüüp on kahtlaselt asiaadi välimusega - sarnasus lõi veel eriti välja kui ta üritas vahepeal Bruce Lee'd teha ja kaks päris humoorikat kaklust maha pidas. Nagu hiljem selgus oligi tüüp Korea päritolu. Nõel jäi kahjuks mehe viimaseks näitlemistööks sest kaks aastat hiljem sai ta autoõnnetusel surma.
Asi mis mind häirima jäi oli see ,et miks dr lõpuks ikkagi lõuga ei saanud ? Kamp oli koos ja mees nurgas. Et kas tõesti kui kui tüüp soiguma hakkas viskas Morol kopa ette ning ta otsustas käed kogu sellest jamast puhtaks pesta? Mina oleks küll tüübi vaeseomaks nüpeldanud. Samas eks ta ei teadnud ka ,et dr oli veel väikese käki keeranud seoses ampullidega mis ka saatuslikuks sai.
Pakuks lõpuks välja ka minu ja Juuraku msni vestluse käigus sündinud idee ,et kogu tegevus võis olla Moro narko all saadud nägemus. Pildikeel oli nimelt piisavalt segane ja ilmselgelt ei olnud tegemist lihtsalt mõistetava ühekihilise filmiga. Nii võis asi olla hoopis midagi muud, kui sealt esmapilgul võis välja lugeda. Ma ise püüan tavaliselt filmis näha korda ja narratiivi isegi seal kus seda pole (arvatavasti teevad seda enamus inimesi) kuid seekord tuleb tunnistada ,et see film sisaldas rohkem kihte kui vaid üks lugu ja mul püsis filmi vaadates pidevalt tunne justkui näen filmi poolepealt või paljude juba varem hargnema hakanud sündmuste kulminatsiooni. Tasub näiteks vaadata kasvõi Spartakit ja tema lugu. Hädavaresest "gängi liider", kah narkomaan ja stabiilselt pilves kes lihtsalt loll ja segane või siis kõike korraga. Enamus mis ta rääkis ei omanud mingit loogikat näiteks "need kaks kes sa läbi peksid, need olid minu mehed. ma panin sind proovile” jne. Tema kõne tühjas loomaaias oli ka päris sõge kuid humoorikas. Või siis see tüdruk kes tundus kergelt skisoidne või haige...ega kui pisut mõelda polnud ükski tegelane filmis päris normaalne.
Huvitav nüanss veel mille üle pead murdsin oli see ,et imdb ja muud allikad väidavad tegevuskohaks olema Alma-Atõ kuid ometi Moro teatab alguses telefonikõnes ,et on Moskvas ning tegevuskohad olid välimuseltki pigem sealsed. Lund tolles piirkonnas nii ohtralt kui filmis võis näha ei tohiks justkui ka sadada ja ega tüüp ise samuti grammigi kasahhi keelt ei mõistnud kui vanamees taga jutustama tuli ning tibi paistis ka samuti eht venelane olevat. Segane lugu. Film ise oli aga väga mõnus vaatamine.
Korteri sisutsuse ja värgi järgi vaadates oli neiu Dina tüüpiline haritlase võsuke. Isa arvatavasti tuntud skulptor kellele elamine ühtlasi ka ateljee. Pealegi viisakas kohas, ei mingeid ühiskööke ja lärmakat naabrimashat, ke skõikseaeg hapukapsasuppi keedab ja köögis oma roosasid trussikuid kuivatab.
Plusspunkt tuleb filmile ka julge suures plaanis morfiinisüstimise eest.
Kuuma ja liivase kashastani ja sügistalvise Moskva vahel liikumine oli lahedalt kontrastne.
8/10
