Steel Frontier (1995)

Proovin seekord kirjutada ka ise ühe "halva filmi" posti, üritades kasutada Priidu "Halbade Filmide Kaitseala" blogi stiili ja märksõnu. Kirjeldus: Ülepingutatult cool kangelane nimega Yuma sõidab päikesenergiaga laetaval ning minigun'iga varustatud tsiklil mööda postapokalüptilist kõrbet ja päästab muu hulgas ka 18. sajandi stiilis ameerikalikke traditsioone elus hoida üritava väikelinna "New Hope" ühe ambitsioonika sõjapealiku ning ta lorust poja käest. TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA, KUI SELLES LAUSES LEIDA ON: Postapokalüptiline spagetiwestern. HOMOEROOTIKA: On filmis varjatud kujul täiesti olemas. Näiteks pärast küla vallutamist pannakse kogu kõrbe kuumim ja ihaldatuim tibi autokumme tõstma?! Õige nomaatide pealik oleks sellisele neiule kindlasti palju sobivama ameti leidnud, kus poleks tema talenti sedavõrd raisatud. Ainuke neidu seksuaalselt ihaldanud vägeva põskhabemega härra liikus alatasa ringi koos linnusulgedega ehitud poolearulisega. Kangelane, kes lõpuks tüdruku ära päästis, ei tundnud tema vastu edaspidi mingit huvi ja hiilis seksist kõrvale, pomisedes, et täna pea valutab ning päev oli ka pikk. Lisaks lehvis linna kohal vikerkaarelipp. LAIBALOENDUS: Ei suutnud kusagilt internetist tapmiste arvu leida ja vaadates unustasin ka märkmiku ligi võtta. Maha lastakse igal juhul terve väike polk sõdureid ning silma järgi kaks tosinat külaelanikku. Minu suureks pettumuseks tehakse seda väga esteetiliselt - kõrvalepööratud kaameraga. Verisemaks hetkeks jääb päris filmi alguses roomav jalutu. Edasi koonerdatakse selle va punasega ikka liiga palju. Rezissöör tundus nagu unustavat, et ta teeb ühte korralikku B- või C-klassi filmi ning toorutsemisega koonerdades kaotab ta ka selle ainsa friikidest koosneva sihtgrupi, kes talle veel jäänud. Kangelase haavad tekivad ja kaovad maagilise kiirusega. Ühel hetkel võib teda näha mitmest kohast veritsemas, kuid kohe järgmises stseenis puhta särgiga nobedalt metallirüsal turnimas. Mingil arusaamatul põhjusel otsustatab kangelane filmi lõpus pool asundust õhku lasta lihtsalt selleks, et kohalesaabunud kindralile muljet avaldada. Viimase nägu on tõesti vaatamist vääriv, aga kas see seda ka ära tasus? Arvatavasti jooksis rezissööril mõte kinn, kuidas eelarvest soetatud dünamiit ära raisata. Pidevalt tulistatakse püstolitega ka pikki valanguid ning ründamisest-kaitsmisest ei jaganud sõjardid mitte kottigi. KUI HALB SEE TEGELIKULT ON? Ikka suhteliselt, arvestades, et kokku on kühveldatud westernide ja postapokalüptiliste filmide parimad klisheed, nagu üksik lehvivate kiharatega ratsanik, duellid (kes krabab tuki kiiremalt), kaunis lapsega lesk, absurdse nimega (Death Riders ) ex-sõjaväelaste rühm, kes sõidavad ringi mingite bagide, koolibusside ja kodukootud soomusautodega, värvikad hullumeelsed, kes vahepeal taustal välja hüppavad ning vaataja meeleolu tõstmiseks absurdsusi hüüavad jne. Esiteks on näitlemine kole puine, tegelased tunduvad kõik olevat üsna suvaliselt (odavuse järgi) valitud ja ainus tuttavam nägu kogu kamba peale oli Brion James'i kindral – see mees on päris kõvasti sarnastes filmides esinenud ja seetõttu meelde jäänud (mitte, et see tähendaks, nagu ta oskaks paremini näidelda). Teiseks häiris juba filmi algusstseenist peale, et kõik on steriilselt puhas. Näiteks külaelanikud ja röövlid olid riietatud plekituisse heledatesse rõivastesse ja ümberehitatud autod läikisid kaunilt. Süzee ise ragises õmblustest mõnuga, tegelased teleporteerusid erinevate kohtade vahel ja neid kaheldavaid külgi ei suudetud õnnetuseks ka tulevahetuste alla matta. Kangelane ise meenutas Chuck Norrise liig innukat õpipoissi ja seda kõige halvimas võimalikus tähenduses. Ei tõsiselt, see oli halb film, "The Postman" paistab "Steel Frontieri" kõrval suisa väärtfilmina. Kindlasti on olemas veel hullemaid teoseid, aga omas zanris on tegemist tõsise käkiga. MEELDEJÄÄV SURM: Sellele tiitlile pretendeerivad võrdselt nii alguses aset leidnud jalutu mehe halastusmõrv, kui lõpustseen, kus bussist, milles olid kangelane ning kindral, rammib läbi naispeategelase rekka (sümbol?!), mille järel kukuvad nimetat tegelased teineteisest mõne meetri kaugusele ning kummagi käeulatusse tekib tont teab kust revolver. Viisakas oli ka koht, kus üks paha mees heidetakse kurjalt podisevasse naftatehasesse. Minu isiklikuks lemmikuks on aga koht, kus kangelane kütib endast tubli 10 meetri kaugusel olevat närilist optilise sihikuga automaadiga. Millele omakorda järgneb muhe stseen, kuidas ta ilmselgelt juba nädal tagasi filmi- produtsendi auto alla jäänud ning kanget loomakest dosimeetriga kontrollib ja tule kohal küpsetab. KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS? Aatomiplahvatus (või plahvatused) oli filmi alguseks juba toimunud. Sekka visati selle meenutamiseks ka korduvalt kõrbemutante, kes olid visad, kuid käsivõitluses üsnagi saamatud, ning vahepeal näidati ähmaselt kuskil kõrbe serval kõrguvaid pilvelõhkujaid. MIDA MA ÕPPISIN: See film ei paista väga silma enda hariva või õpetliku küljega. Siiski sain teada näiteks, et autokummidest saab hea tahtmise korral ka bensiini ajada, viski kõlbab ka peale tuumaplahvatust juua ning seda on vabalt saada suurtes kogustes ja elu postapokalüptilises kõrbes on lihtne, kui oskad käsivõitlust. PARIM ONE-LINER: Neid ikka oli, kangelane oli pidevalt valmis negatiivsete tegelastega pikkadesse filosoofilistesse vestlustesse laskuma. Kahjuks ei mäleta aga enam ühtegi ja filmi ka enam käepärast pole. PEATEGELANE RATSUTAS PÄIKESELOOJANGUSSE?: Jah, võttis seejuures ka kurja kindrali laiba kaasa ning jättis hämmingus naispeategelase ja ta poja endale juhmilt järele vaatama. Hinnang kümnepallisüsteemis: Oleks objektiivselt 2/10, subjektiivselt 5/10 – ei hea film ega ka mitte väga halb film. Mõned suurepärased arvutiga loodud plahvatused Kirikuõpetaja jätkas ka peale tuumasõda ja enamuse inimeste hävingut oma maailmalõpu joru Ainus hetk, kui peategelane lubas naisel end puutuda Yuma armastab valu