Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol4, pühapäev

20 Million Miles to Earth (1957)

Ameerika kosmoselaev, mis koos bioloogiliste näidistega teel tagasi Veenuselt, kukub kusgil Sitsiilia kandis merre.Väike poiss leiab varsti peale õnnetust rannalt imeliku toru, mis sisaldab mingi võika välimusega muna (Kinder-Surprise?) ning parseldab selle kohalikule rändtohtrile väikese taskuray eest maha. Ei kulu kaua aega, kui munast koorub reptiloidi meenutav elukas, kes hakkab meeletu kiirusega kasvama ja põgeneb loodusesse.

Tegemist on järjekordse kingkongilikus stiilis valesti mõistetud koletisest jutustava filmiga. Veenuse reptiil tahaks pigem rahulikult väävlikoti kallal maiustada ning jõekaldal tukkuda, kuid vastikud inimesed susivad teda hangudega ja tulistavad püssidest-kahuritest. Peletise püüdmine käib muuseas stiilis, et viskame monstrumile taevast võrgu pähe, ühendame selle elektrikaablitega ning laseme talle surakat. Sisu puhul jääb üldse mulje, et effektiguru Ray Harryhausen võttis kõik end maketid ja plastiliinist elukad kenasti linti, andis selle rezissöörile üle ning soovitas ülejääva pooletunnise osa mingi kergema tegevusega täita. Dialoogid on igaljuhul kohmakad-humoorikad ja armastuslugu veidralt punnitatud. Tegelastest meeldis mulle kõige enam paar korda ekraani servast läbi vilksatav jaapanlane, ju toodi ta kohale tänu nimetatud rahva suurtele kogemustele sarnaste elukatega. Harryhauseni ospool on aga see-eest igati nauditav, toimub ära ka tema filmide kohustuslik element ehk koletiste heitlus (tulnukas vs elevants) ja veidi purustatakse kahuritega ka Rooma arhitektuurimälestisi. Koletis on meeldivalt animeeritud, ta on väga liikuv ning plastiline, sobib hästi ülejäänud pildiga kokku ja  tundub perspektiivi poolest ka igati õigetes mõõtudes - asi, mida paljud tollaegsed filmid saavutada ei suutnud.

8/10

Filmist on tänapäeval tehtud ka värviline versioon, peaks uudishimust kunagi pilgu peale heitma

Lühifilmid.
Pühapäeva varahommikul (kell 1 pärast lõunat) lõbustas lahke võõrustaja Onu Kalver meid veel lühifilmiprogrammiga. Näitamisele tuli pornograafia ja selle tarbimise hirmsatest tagajärgedest jutustav dokumentaal "Perversion for Profit" (1965) ning kolm "Dobermanni" looja Jan Kouneni ülihumoorikat katsetust "Capitaine X", "Gisele Kerozene" ja "Vibroboy".
9/10

Festivali kokkuvõte: Mina jäin üritusega igati rahule, tavaliselt on filmide vaatamisega ikka see tunne, et sai liiga vähe ikka nähtud ning jäänud poolik tunne, seekord sai küll küll mõnuga isu täis vaadatud. Ühtlasi tänaks Onu Kalverit ja ta naisperet maitsva söögilaua, Jaanust Hammeri filmide ja Mannut festivali postrite eest.

Mõtlesin alguses lõpetuseks mingi edetabeli ka teha aga leian, et sellel pole väga mõtet, eelnevaid ürituse poste sirvides näeb juba isegi hinnetest isiklikud lemmikud ära. Mainiks ainult seda, et kõige suuremaks lemmikuks osutus Encounter of the Spooky Kind (1980) mis saab ühtlasi ka OKFF'i parima filmi auhinna.

Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol3, laupäev

The Curse of Frankenstein (1957)

Film kujutab endast parun Frankensteini tagasivaadet oma elule enne giljotiini alla minekut. Alates noorukieast, esimestest bioloogia katsetustest, vana sõbra ja abilisega tülliminekust, mõrvadest enda koletise loomise projekti tarbeks ning kõige selle traagilisest lõpplahendusest.

Tegemist on tüüpilise Mary Shelley loo mugandusega, kus loodud koletis on deformeerunud ajuga mõrvar ning Frankenstein ise hajameelne moraalitu geenius (märatsev rahvahulk on mingil põhjusel aga välja jäetud). Film on ausalt öeldes üsna igavavõitu. Esiteks pole seal õiget tempot, sündmustik venib, teiseks hargneb lugu üsna ootuspäraselt  ja ei sisalda eriti üllatusmomente. Frankensteini mängib Peter Cushing ja tema olevust Christopher Lee - viimase puhul paneb imestama, miks just tema. Põhimõtteliselt oleks iga suvaline statist võinud seda rolli mängida, kuna tema osa on vaid korra Chushingut kägistada, veidi ringi koperdada ning lõpus läbi katuseakna happevanni kukkuda. Tagatipuks on ka grimm üsna mannetu. Mis puutub tahtmatusse koomikasse või huumorisse, siis on sedagi napilt. Lõbusaim koht on see, kuidas vaese mõrvatud professori aju küll vastu seina virutatakse või selle pihta püssist tulistatakse. Mulle on alati arusaamatuks jäänud, miks on Frankensteini filmides alati selline reegel, et parun tahab kohe esimesena mingit superajuga üliinimest kokku klopsida ega rahuldu alustuseks mõne tavalise talupoja ajuga. Kokkuvõtteks ei midagi erilist, Hammeri ja Chushingu & Lee kohta üllatavalt keskpärane.
4/10

The Lavender Hill Mob (1951)

Hollandi-nimeline mees (Alec Guinness), kes on enamuse elust panga heaks kulda transportinud, otsustab ühel päeval viimaks enda närust rahalist seisu tõsiselt parandada ning järgmise kullasaadetise kõrvale sokutada ja sõbra ning kaasosalise metallivalukojas suveniirideks sulatada. "Lavenderi künka jõuk" on lihtne, kuid mõnus mustvalge Inglise kelmikomöödia, kus hoogne tegevus, lõbus dialoog ning palju nutikaid nalju ja twiste. Mitte just eriline kinoajaloo verstapost, kuid hea õhtune meelelahutus kindlasti. Võib soovitada
7/10


Our Man Flint (1966)

Kamp hipidest teadlasi ähvardab maailma valitsusi loodusjõude kontrolliva relvaga ning nõuab kõikide tuumalõhkepeade ja sõjalaevade kohest lammutamist. Kurjade lillelaste ebainimlikku plaani palgatakse peatama superagent 0008 Derek Flint, kelle osas James Coburn. Alguses olevad naljad Bondi üle on tõsiselt mõnusad. Flint on mees, kes peab kodus nelja naist, käib Moskvas balletti õpetamas, suudab puhkpüssiga kärbse tappa ja tema tulemasin sisaldab umbkaudu 40 erinevat funktsiooni. Lisaks võib ta vajadusel peatada enda südame ning analüüsida ainete päritolu lõhna järgi. Kahjuks käib film lõpu poole alla, hipide urgas ehk troopilisse merre rajatud baas ei erine kuidagi kõigist neist lugematutet teistest kurjade teadlaste elupaikadest. Ehk, kui paar üksikut nalja välja arvata, sarnaneb paroodia üks-ühele parodeeritavaga ning seal, kus võiks vinti keerata ja ohtralt mõnitada, lastakse üsna vaimuvaeselt. Sellest tulenevalt jääb ka üldmulje ja hinnang kesiseks. 
5/10

In the Mouth of Madness (1994)

Sam Neilli mängitav kindlustuspettusi uuriv agent saadetakse otsima ootamatult kadunud õuduskirjanikku Sutter Cane'i ja tema viimast raamatut. Oma otsingutel satub Neill ühte väikelinna Hobb’s Endi, kus paistavad olevat ellu ärganud kirjaniku kõik kõige hullemad painajad ning tasapisi selgub jäle tõsiasi, et Cane on enda raamatud kirjutanud iidsete jumaluste dikteerimisel, kes loodavad ennast sedaläbi meie maailma pressida.

See John Carpenteri film on omamoodi segu Neil Gaimani Sandmani filosoofiast (mida rohkem inimesi millegisse usub, seda rohkem jõudu see saab), Robert W. Chambers'i kogumikust "Kuningas kollases rüüs" ja Lovecraftist. Sarnast ideed saatuslikust ja ohtlikke mõtteid sisaldavast infokandjast on Carpender kasutanud veel hiljem ka enda hilisemas lühifilmis "Cigarette Burns", kus raamatu asemel keerleb tegevus ümber ühe filmi. Isiklikus Carpenderi edetabelis asetaksingi vist selle filmi kohe ülalnimetatud lühifilmi ja "The Thingi" sappa. Sam Neill väärib ka ainult kiitust, hullumeelse mängimise osas suudab talle vist ainult vanameister Jack Nicholson vastu astuda. Tegemist on filmiga, mida soovitaksin vaadata üksi mõnel kõledal vihmasel või tuulisel õhtul, mäletan, et kui seda filmi esimest korda nägin, võttis ta junni päris korralikult jahedaks. Seekord oli kahjuks ümber suurem seltskond ja nii ei pääsenud atmosfäär hästi mõjule.
9/10

Frankenstein Must Be Destroyed (1969)

Tegemist heas mõttes ebatüüpilise Frankensteini looga. Parun ei ela siin nimelt mitte kuskil kolkas asuvas gooti lossis ega käi surnuaedadest laipu pätsamas, vaid tiirleb hoopis ümber ühe teatud hullumaja, soovides sealt kätte saada ühe endist kaaskolleegi, et tema aju siirdada uude kehasse ning pressida talt välja mõningad olulised meditsiiniteaduslikud saladused.

Mulle see ebatavaline Frankensteini lugu päris meeldis, kus oli Hammeri kohta paar isegi üllatavalt gorest hetke. Peter Cushing'u parun on küllap üks ebamoraalsemaid Frankensteine läbi aegade: lisaks mitmetele mõrvadele vägistab ta filmi käigus ka abilise kihlatu. Kui jätta välja mõned loogikaaugud, näiteks see, et parun kasutab väljapressimisvahendina narkootikumide omamist (18. sajandil, kardan, narkopolitseid siiski veel polnud) oli tegemist päris hea vanema õõvalooga.
8/10

The Haunted Palace (1963), Edgar Allan Poe's The Haunted Palace

Lovecrafti looming ja Vincent Price ühes filmis? Mida horrorisõber võiks veel tahta ? Kaks parimat asja ühes filmis juba koos. Selgub, et siiski  jäi veel midagi puudu, nimelt viisakas süzee. Põhimõtteliselt on võetud "Charles Dexter Wardi juhtum", toodud see umbes sajand varasemasse aega, muudetud tegevuskohaks olnud Providence ümber Arhkamiks, viidud see omakorda mere äärde ning toodud sisse "Shadow over Insmouthist" tuttavad mutandid, lisatud veel "Necronomicon" ja kindluse mõttes hõigatakse korra isegi Cthulhu ja Yogh Sothoth'i nime. Dexter Wardi muutumine Joseph Curweniks tehakse ka kiirelt ja pikemalt aega raiskamata ära. Kogu see kokku kuhjatud lasu ei taha aga õiget sammu astuda, ei ole nagu hoogu sees
ja jätab natuke tuima mulje. Lisaks on Curweni tegelane suht idioot, kes hakkab kohe enda eelmise elu vigu kordama ehk isegi viimase piiri peal linnarahvaga taas ülbama ja nii on lõpplahendus ruttu ette aimatav. Õuduseosa on samuti olematu nagu kahjuks ka huumor. Ainukesed märkimisväärsed asjad siin filmis on esiteks dekoratsioonid; mulle Curweni loss meeldis (sedalaadi papplosside ehitamine tundub olevat tänapäevaks kadunud kunst), ja teiseks Vincent Price ise.

Kurioossumina linastus see film Ameerikas nimega "Edgar Allan Poe's The Haunted Palace", kuigi filmi ainuke seos Poe'ga oli vaid üks lõpus loetud luuletus. Ju siis kardeti, et Lovecraft ei müü.
6/10

Lõpetuseks mõned suvalised pildid nimetatud filmidest:

Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol2, reede

The Challenge of the Lady Ninja (1983) ehk Chinese Super Ninja 2 või Never Kiss a Ninja

Järjekordne suurepärane leid Hong Kongist. Naisninza üritab kokku panna naisvõitlejate rühma, et maksta kätte enda isa tapjale. Film on pungil naljadest ning tobedustest, milledele ainult pilukad suudavad tulla. Näiteks peavad naised õppima sellise illusiooni loomist, et nad on alasti, ja harjutama mudamaadlust. Tegemist on niivõrd halva filmiga, et see on juba tõeliselt hea. Neile, kellele meeldib hongkongilik nööride otsas lendlemine, maagilised trikid, kung-fu ning hea absurdne komöödia, võib seda filmi julgelt soovitada, elamus garanteeritud.
7/10

The Devil Rides Out (1968)

Härrasmees Duc de Richeleau ehk Christopher Lee sõidab külla enda sõbrale Rexile ning avastab, et noormehe majja on kogunenud mingi kummaline seltskond "astronoomiahuvilisi", kes tähtede ja kuu asemel paistavad rohkem olema huvitatud pentagrammidest ja musta kuke ohverdamisest. Mustas maagias üsna hästi kodus olev Richeleau otsustab sõbra sellisest härrasmehele mitte sobilikust seltskonnast päästa, kuid läheb nii konflikti võimsa maagiga, kes püüab välja kutsuda põrguvürsti ennast.

Filmi esimene pool on üllatavalt mõnus; kui kõrvale jätta asjaolu, et kogu inglise kõrgseltskond paistab harrastavat enda maahäärberites musti kultusi ning saatanakummardmist, on üldiselt campi või tobedusi vähe. Mulle meeldis eriti üks Ahkham Horrori laumängu meenutav stseen, kus kangelased 30nendate lahtise autoga otse kesk cultiste sõidavad ja väljakutsutud põrguvürstile püha ristiga otse silmade vahele lajatavad. Alates aga kriidiringis passimisest ning üsnagi mannetust hobusekronu seljas ringikappavast surmainglist käis asi alla ning lõpp oli täiesti küündimatu kristlik propaganda. Kahju, potentsiaali oli kõvasti.  
6/10

The Sons of Great Bear (1966)

Lugu indiaanlasest Tokei-ihto'st kes üritab enda reservaati elama sunnitud hõimu kahvanägude aladest kuhugi eemale viia. Tegemist on tugevalt Karl May juttudest inspireeritud kommunistliku Ida-Saksa vesterniga, mis keskendub enam indiaanlaste ja valgete traagilise konflikti kujutamisele kui Corbucci-Leone-laadsele kergele  seikluslikule meelelahutusele. Sellest tulenevalt veidi vale valik õhtu eelviimaseks filmiks, kuna aeglselt kulgev tegevus ajas pidevalt haigutuse peale. Hangitud sai see film muide peamiselt Gojko Mitici pärast, Mannul, kes hoitas, et tegemist pole just selle kuulsa serblase parima filmiga, oli igal juhul õigus.
5/10

Real Ghostbusters 2x32 - the collect call of Cathulhu

Hea nostalgiline meenutus Ostankino televisiooni aegadest, kui sai pikisilmi terve nädal seda laupäeva hommikuti näidatavat multikasarja oodatud. Seekord ähvardab maailma Cathulhu (huvitav, miks mitte Cthulhu?) koos hulga Shoggitite ja kultistidega. Peale Ameerika raudtee ja tondipüüdjate kantavate tuumakiirenditega tutvumist tõmbub ta igal juhul kärmelt taevasse tagasi ning Arhkami politsei viib kasvatamatud kultistid türmi. Minul tekkis aga vastupandamatu ja ebaterve isu tulevikus veel episoode nostalgitsemiseks vaadata.
7/10

The Day of the Beast (1995)

Preester leiab peale aastatepikkust uuringut piiblist shifreeritud sõnumi, mis teatab, et Anti-Kristus sünnib jõululööl Madridis. Kuna aega on vaid loetud päevad ning täpsem info puudub, võtab kirikusulane vastu meeleheitliku otsuse müüa enda hing saatanale vastutasuks sünnikoha eest. Kahjuks aga piiblis va sarvilise väljakutsumist ei õpetata ja nii peab meeleheitel mees seda käigu pealt õppima, abiks raskemuusikapoe müüjast karvane metallist ning esoteerilise TV-saate juht.

Filmi algus ja esimene pool on kuld. Mulle meeldis eriti algus, kus mõnusa muusikatausta saatel äsja linna saabunud preester erinevaid sigadusi kokku keerab. Muudatus tuleb kuskilt keskpaigast, kui äsja LSD'd söönud ja neitsi verd ohverdanud amatöörsatanistid pilvelõhkujal turnivad. Sealt alates tempo küll püsis, aga
humoorikus ning head ideed kadusid tasapisi ära. Lõpp mulle ka ei meeldinud, jättis enda kiirustamises mulje, nagu oleks loojatel ideed lihtsalt lõppenud.
7/10

Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol1, neljapäev

Kui mõned mehed peavad kolme-neljapäevase joomaorgia, siis meie sattusime Jaanuse ja onu Kalveriga filmivaatamisega sarnasesse tsüklisse. Alustasime neljapäeval kenasti väikese vaatamisega, kus ühest filmist sai märkamatult viis ning kellast kaks öösel. Hammas jäi aga verele ning nii jätkasime reede õhtul kohe 3 filmiga ning ühe multifilmiga. Selle aktsiooniga ühines ka onu Kalver, kelle jalkameeskonnal külmapühad ning seetõttu enam aega kinokunstile pühenduda. Onu pidi kahjuks eelviimaselt filmilt ootamatult poole pealt lahkuma (kuna tema noorik helistas), kuid kompensatsiooniks kutsus ta meid laupäevaks endale külla, mida ka lahkelt tegime ja vaatasime kokku taas viis filmi. Pühapäeval ärkasime kõik umbes kell üks päeval suure filmipohmakaga,  mida üritasime parandada alguses lühifilmidega, aga nagu ikka sellistel juhtudel, ei suutnud me seegi kord pärast mitut lahjemat napsi "kangemast kraamist" käppi eemale hoida ja tuli ikkagi üks täispikk veel otsa. Praegu istun viimaks enda ülikülmas punkris, võitlen tugeva sooviga veel üks film mängima panna ja pigem üritan külmast kangete sõrmedega nähtud 16 filmi ja 4 lühifilmi muljeid lühidalt kirja panna.

The Mercenary (1968)

"The Mercenary" on justkui Sergio Corbucci näpuharjutus enne "Companeros'e" (1970) tegemist. Olemas on kõik tolle hilisema filmi elemendid nagu kuulipilduja-fetishiga ülepingutatult cool Franco Nero, revolutsionääride keevaline liider, võimukas naisfiguur ja Jack Palance veidrikust pätipealik. Midagi jääb aga justkui puudu. Tont seda teab, kas süüdi oli Ennio Morricone lahja taustalugu, tegevustiku aeglasem tempo, Corbucci vähesem kogemus või Palance puuduvad vuntsid, kuid "Companeros'e" tasemele see film ei küüni. See ei tähenda samas, et tegemist oleks halva spagetivesterniga. Häid kohti ja mõnusaid pöördeid jagub kuhjaga. Mulle endale meeldis kõige enam see, kuidas Nero suutis pidevalt kõige absurdsematest kohtadest (naisterahva rinnad, mehhiklase hambad etc) tiku sigari süütamiseks põlema tõmmata. Muide, Nero on siin poolakas, huvitav kui palju rahvusi ta on enda näitlejakarjääri juures läbi mänginud?
8/10

Aenigma (1987)

Koolitüdruk satub enda õpingukaaslaste kiusamise tõttu koomasse. Kibe viha on neiu südames aga nii suur, et ta hakkab väljaspool keha rändava vaimuna ükshaaval kiusajaid tapma. Mõrvavahenditena lähevad käiku nii telekinees, meelepetted kui ka tavalised aiateod. Kõlab hästi? Tegelikult on tegemist Lucio Fulci seninähtud filmidest ühe nõrgimaga, mis vähendas ühtlasi tublisti ka minu hiljuti tekkinud Fulci-vaimustust. Unenäoline atmosfäär on hea, aga tegevus venib, pinget kuidagi vähe ja goret veelgi vähem. Ei liha ega kala. Ei julge soovitada.
5/10

New Adventures of the Elusives (1968)

"Tabamatute tasujate" esimene ja teine film on ikka asjad, mida ma peamiselt nostalgia ning hea sõnaga meenutan. 80ndate lõpp 90ndate algus olid need ju ikka ühed vähesed märulifilmid, mida telekast nägi. Olukord püsis filmimaailmas siis hoopis teistsugune kui praegu, lääne mürtsufilme ei nimetatud siis mitte mainstreamiks vaid defitsiidiks. Mäletan, et hoolimata sagedasest näitamisest  (aastas ikka 2-3 korda TV pealt ta läbi jooksis) ei muutunud need filmid ka igavaks, panin ikka TV käima kui peale tuli. Seda kummalisem on olukord, et noil aegadel näidatud filme on tänapäeval ikka ropp raske kätte saada, vahel tundub suisa, et mida tuntum film oli, seda vähem seda praegu levitatakse. Samas on aga ikka pea 15-18 aastat möödas viimasest nägemiskorrast, sisu üsnagi ähmaselt üksikute kaadrite näol meeles ja vaataks üle, kasvõi väikseks nostalgitsemiseks häämeelega. "Tasujatega" oli sama lugu, et esimese osa suutsin veel enda käppade vahele saada, kuid  teist osa (pean silmas korraliku tiitriribaga varustatud) ei ole jälle kuskil. Lõpuks siiski läks see ka õnneks.

Oli hea vaatamine, täpselt selline humoorikas veidi campis kastmes tempokas seiklusfilm, nagu mäletasin.  Võrreldes esimese osaga, mis kujutas endast puhast nõukogude spagetivesterni - easterni - oli siin sellist
kõrbes püssikõmmutamist ja hobustega uljast kappamist vähem, vaid alguses ja lõpus. Rohkem meenutas keskmine osa mõnd spioonilugu, isegi üks bondilik vidin - plahvatavad piljardikuulid - oli poistel olemas. Eriti mõnus oli aga lõpp: ohvitseride kasiino õhkimine, seifi muukimine ja redelil kõõlumine ning mööda katuseid autoni põgenemine.

Mis puutub propagandasse, siis seda oli ka üllatavalt napilt, märksa vähem kui esimeses osas. Mingeid elajalikke tegusid valged ei teinud, juhmide tsaariarmee ohvitseride üle visati küll nalja omajagu, aga see oli rohkem sellisel tasemel huumor nagu näiteks "Sveigis" või "Allo Allos". Kui filmist oleks ära lõigatud ka algus, kus tasujad ilgelt röögivad ja punalippude-saablitega vehivad ning lõpp koos Pudjonnõiga, kellele on justkui mingi loom nina alla ära surnud, poleks seal üldse seda va punast sousti. Veidi imelik tundus ka lõpus selle estraadimehe mahalaskmine. Kas tundus filmitegijatele natuke liiga lustlik film ja tuli midagi süngemat sisse tuua?
8/10

Gojira vs. Biorante (1989)

Huvitav kas kuskil on peetud ka statistikat selle kohta, mitu korda filmimaailmas on Godzilla Jaapani pealinna sodiks trampind? Mina seda internetist leidnud ei ole, aga küllap on ta seda ikka sageli teinud, sest selles alternatiivmaailmas ja -ajaloos, kus tegevus toimub, ei kergita tegelased enam kulmugi, kui kuulevad, et tuldpurskav hiidsisalik on taas koonu merest välja pistnud. Lisaks sellele külmale ükskõiksusele panevad mind alati imestama ka Godzillaga võitlemiseks kasutatavad vahendid. Ühes lapsepõlves nähtud godza-filmis ehitasid nad täpselt sama mõõtu ja välimusega hiidroboti. Selles filmis on nad ristanud peletise DNA aga roosi omaga ning saanud midagi, mis meenutab sajameetrist trifiidi või siis ülenuumatud lille filmist "Väike õudustepood". Lill küll liikuda väga ei jaksa, aga õnneks tuleb taimetoitlasest Godzilla ise pärast Tokyo lömastamist midagi rohelist peale ampsama.

Üldiselt on filmi esimene pool üsna tüütu ja veniv, tohutus koguses pseudoteaduslikku mula Godzilla ehitusest, radioaktiivsust söövatest bakteritest, taimedest ja blablabla. Ühesõnaga - hirmus lohisev ja tüütu algus, mida muudavad helgemaks vaid üksikud hetked, mil jaapanlased üritavad kohutava aktsendiga inglise keelt rääkida. Õnneks tasutakse vaatajale kannatlikkus lõpus: kui peletised kokku lastakse, läheb lahti selline tore vanakooli kummikoletiste taplemine, mida kergelt nostalgiline vaadata. "Godzillal" on nagu ikka mõnus theme-lugu ka, kui ta võitlusse asub. Kokkuvõtteks - another "Godzilla", kui aega ülearu - nagu meil Jaanusega oli - võib vaadata kah.
6/10

Encounter of the Spooky Kind (1980)

Vot see film oli üllataja. Tegemist paistab olevat "Mr Vampire"-filmide seeriale alusepanijaga. Hüplevad vampiirid, taoistlikud maagidest mungad ja nende imetrikid ning muhe slapstic on neisse hilisematesse filmidesse üsna kindlasti võetud just siit. Ching-Ying Lam ehk vampiiri-saaga staar lööb siin kõrvalosas samuti kaasa. Nii rezissööriks, madina-koreograafia eest hoolitsejaks kui peategelaseks on Sammo Hung (minu arust märksa muhedam tegelane kui Jackie Chan). Lisapunkt või isegi kaks selle eest, et tehakse vahepeal natuke ka "Viy'd" Korea moodi, st Hung peab olema kolm ööd kinni ühes kabelis koos vampiiri sisaldava kirstuga. Lisaks peetakse maha korralik maagide duell. Kõige rohkem meeldis mulle aga lõpp, kus Sammo reetlik naine tõmbab kunstpisarad näole ning jookseb mehe juurde tagasi, mille peale viimane hirmsalt röökides tast kinni rabab ning naise tulle heidab. Mulle endale meeldis see lugu kohati isegi "Mr Vampire' ist" rohkem. Korralik Korea ghost comedy, soovitan.
9/10