Filmi kangelasteks olevad professor Abronsius ja tema abiline Alfred (Roman Polanski) juhtuvad
vampiiride otsingul väikesesse Transilvania külakesse. Kuigi kohalikud
eitavad igasugust vereimejate olemasolu ümbruskonnas hakkavad tegelastele silma
mitmed kahtlustekitavad faktid ning nad jäävad asja uurimiseks
pikemalt asulasse peatuma mille käigus Alfred armub veel kõrtsipidaja tütresse. Ootamatult
aga röövib neiu kuri vampiir-krahv Krolock ja mehed asuvad
teele eluka sünge ja pahelise lossi poole ,et päästa tütarlaps ja tappa vereimeja.
Filmiga kuulub Polanski teoste hulka mis tehtud Inglismaal koostöös Gérard Brach'iga. Lisaks on see ka esimene naljafilm mida ma Polanskilt siiani näinud, kahtlustan ,et tal neid rohkem pole ka millest tõsiselt kahju sest komöödianäitlejana on tema näol tegemist küll kindlasti väga laheda ja omapärase tegelasega. Juba filmis The Tenant (1976) jäi ta eredalt meelde muheda kuid veidi häiritud poolakana. Siin meeldis aga ta humoorikas pelglik ja tagasihoidlik tegelaskuju mulle veelgi enam. Film ise on väga hästi õnnestunud paroodia vampiirifilmide üle, eriti selliste mida tegi tollajal kuulus Hammer Studio. Selline mitte jantlik vaid maitsekas. Võiks isegi öelda isegi ,et vampiirifilmi zanris sama mis monstrumite ja hullude teadlaste omas Young Frankenstein ning kindlasti parem kui suhteliselt junn nimega Dracula: Dead and Loving It (1995).
Lisaks Polanskile leidub filmis veel mitmeid hästi meeldejäävaid kõrvaltegelasi. Näiteks
Shagal, kõrtsiomanik kes alles õpib tubli vampiir-ori olema. Temaga seoses meenus muide
Hiljuti loetud uurimistöö Euroopa vampiiriuskumuste ajaloost (tänud Xipe). Rahvapärimustes
tundusid vampiirid nimelt rohkem seksi kui vereimemise peal väljas olevat ja Shagal oli
just selline kiimas ebasurnu kes üleloomulikke võimeid üritas pigem kasutada ,et mööda seina mõne külaneiu kaissu ronida. Polanski tulevane naine Sharon Tate külatüdruk Sarah'i osas on ka kena.Tema edasine saatus oli kahjuks traagiline, vaevalt kaks aastat hiljem tapsid ta nimelt rasedana Charles Manson'i "perekonna" liikmed. Mõnusalt atmosfäärikalt on tehtud kõik taustad, muinasjutulikud laia koheva tehislume ning postakaardilike taustadega. Ka loss on kõleda ja süngena hästi õnnestunud, paistis üsnagi reaalne pealegi mitte papist. Meenus toonidelt-fantaasialt pisut samal aastal tehtud
Viy (1967) maailm. Ka lõpus toimuv kirstuga kelgutamine tuletas väga meelde Viy'st tuttavat lennustseeni. Punkti paneb aga filmile raju elavate surnute ball ning vägagi Polanskilik lõpp. Soovitan.
Filmil on veel suhteliselt humoorikas alapealkiri: Pardon Me, But Your Teeth Are in My Neck
Raske õppustel - kerge lahingus
Geivampiir ajab mehikesele ligi..
Esimene veri..
Ja imeilus loodus
Kohalikud maamehed peavad nõu
Külmavõetud
8/10
Postitused
Ühel kummalisel ja võõral planeedil murdus seal leiduvast
müstilisest hiiglaslikust "tumedast kristallist" välja väike kild.
Selle tulemusena toimusid maailmas mitmesugused muudatused ja
välja ilmuvad kaks uut kummaliste olevuste rassi - skeksis ja mystics.
Esimesed neist hiidlindude-sisalike moodi peletised kes
haarasid planeedi ja selle nunnude-karvaste olevuste üle võimu.
Teised aga suured ja aeglased filosoofiat armastavad tegelased.
Tuhat aastat hiljem asub mystics'ite poolt kasvatatud Jen,
kelle rass gelflingid skeksiste poolt pea viimseni tapetud,
teele ,et leida kadunud kristallitükk ja see soodsa planeetide
seisu ajal vanale kohale tagasi panna.
Film on tehtud meeste Jim Henson ja Frank Oz poolt. Nende tehtud
on veel näiteks The Muppet Show ja Labyrinth (1986). Esimest
ma näinud pole aga teisega oli tugevalt sarnasust küll. Ähmaselt
meenus alguses ka selline Eesti lastetükk nagu Kadekops. Tegemist
polnud õnneks siiski odavapoolse väikelastele suunatud käpiknukufilmiga
vaid päris mõnusa suurejoonelise dark fantasy looga kus mõned nukud meenutasid
lausa Meet The Feebles (1989) tegelasi.
Loodud maailm oli ikka raskelt hea. Nukke ja kostüüme oli treitud
aukarustäratavas koguses nagu ka taustu joonistatud. Alates
nunnudest karvastest suurtest-väikestest, hambulistest, roomavatest
hüppavatest, veerevatest, ujuvatest lendavatest metsaelukatest kuni
kääbiklike lõbusate olevusteni külani ja räpaste ning väärastunud skesisteni.
Head olid ka justkui horrorfilmist plehkupannud hiidputukaid meenutavad lindude
sõjasulased ja Fizzgig - Kira olid samuti väga nunnud. Eeskujuks poldud kasutatud
muide ühtegi maa eluvormi, peategelased tundusid anatoomiliselt samuti
üsna inimkauged. Kui rääkisin sellest filmist msnis ühele tuttavale siis heitis ta ette asjaolu ,et kasutatud on nukke mitte 3D'd kuid minuarust on see asja juures just suurim pluss.
Arvutite praeguse taseme juures tundub loodud maailm jäävat ikkagi liiga
puhtaks ning elutuks ning riie-plastiliin-paber või pliiatsijoonistus
teeb minuarvates endiselt pika puuga masinatele ära. Toetava orjaväena on arvuti hea
kuid puhas kolmdee jääb minusilmis nõrgaks.
Fantaasialennu poolest tuli võrdlusena muide pähe René Laloux The Fantastic Planet (1973)
kuid samas jäädi siiski rohkem rõõmsamaks ja lastesõbralikumaks. Päris
mitu kohta tundusid aga tuttavad tänu kunagi ammusel ajal ühes eesti telekanalis
näidatud filmitrikke tutvustavale saatele, seal seletati paljude filmi elukate ehitust
ja liigutamist-filmimist. Mäletan ,et oli päris põnev saatesari ja peaks uuesti
vaatama. Nüüd kindlasti parem ka kuna praeguseks suurt hulka jutuks
tulevatest filmides ka näinud. Kuigi tavaliselt olen rohkem hard-sf'i fänn kui fantasy
ning see zanr on pigem Ove ja Higginsi pärusmaaks meeldis lugu ise mulle samuti väga, oli
põnev ja hästi jälgitav ning ei kippunud igavaks ega läinud ka väga
moosiseks. Pisut müstiliseks jääv ja mitte kõike seletav lõpp meeldis samuti, sellisesse müstilisse maailmasse poleks teistsugune sobinud.
Elujõu väljaimemine.
Magusroog
Pöörata tähelepanu paremal helikopterlilledele.
Põnev tähesüsteemimudel
9/10
