Sõda ja rahu teemaline Ekraani erinumber

Juhtus vanu Ekraane lapates näppu ja kuna hetkel minujaoks tegemist aktuaalse teemaga (olen nimelt vaatamises poolepeale jõudnud) siis otsustasin selle ka arvutisse skännida ja blogisse riputada. Suured tänud seejuures Drakanile kes viitsis pildid Photoshopis üle käia ning kvaliteeti kohendada.

Ajakirja kõrgkvaliteediline skänn tõmmatav .cbz formaadis siit. Kes nii nõudlik pole võib klõpsida lihtsalt allolevatele piltidele. Head lugemist.

Inimesed sõdurisinelis (1968)

Jalutasime Mardiga parajasti üle Elva viadukti eesmärgiga üht meie ühist sõpra külastada, kui helistas Mant ja uuris, et ega mul juhtu "Inimesed sõdurisinelis" olema. Tal tuli nimelt kange isu seda üle vaadata. Lubasin uurida, sest et mälu järgi pidi plaat riiulis täiesti olemas olema.

Mälu vedas siiski alt (või oli vajalik ketas sisse vehitud). Õnneks rippus võrgus päris avalikult ka kellegi ETVst salvestatud koopia. Noh, kvaliteet loomulikult mitte just Blu-Ray aga vanemate Eesti filmidega on üldse hea, kui midagigi kuskilt leida on. Enamasti on nad kiivalt videoteekide terasuste taha peidetud. Hoidku jumal selle eest, et mõnel õnnetul programmikoostajal tuleks mõte, et näitaks mõnd sellist nädalavahetusel. Ennem lastakse "Die Hardile" või "Beethooveni kutsikatele" neljakümnes ring peale, kui selline ime juhtuks. Igal juhul, kui film käes, ilmus peatselt ka Mant kohale, avasime õlu ja meeleolu loomiseks militaarse päritoluga kuivikleivapakid ning litsusime play nuppu.

Sisu: Filmis jälgtakse ühe punaarmee ridades võitleva eesti salga teekonda alates Siberist Sinimägedeni ja sealt Tartu ning Sõrve sääre tippu.

Hinnang: Süžeelt väga viis. Valmistamisaasta kohta sugugi mitte nii patriootlik, kui oleks võinud arvata. Öeldi palju võimalik ja kui enam öelda ei saanud, siis näidati arhiivikaadreid või puistati peenemaid vihjeid. Eestlasi vaadates saab selgelt aru, miks neile ei julgetud esiti relvi kätte anda. Patriotismist nad just ei pakata. Tõsiusklik kommunist on kogu kambast vaid üks sõdur, ülejäänud kas ükskõiksed või otseselt vastalised. Mis filmi hinnet alla tõmbab, on selle olematu kvaliteet. Lahingustseenid on arusaamatud. Põhilise aja toimub mustal taustal mingi ähkimine ja paugutamine. Paneb imestama, kas tol ajal tõesti ei andnud paari pooliku eest mõnd traktorit koos väligeneraatoriga metsa orgunnida ja sinna jupiterid üles seada. Film paistis puhtalt õuevalgustuse ja käsikaameraga üles võetud. Realismifaktor kindlasti põhjas - et ega see lihtsõdur ka toimunust sageli rohkem aru ei saanud. Lavastatud filmi juures tahaks aga toimuvast natuke paremat ülevaadet saada. Vastasel juhul võiks lihtsalt näidata tummfilmilikku silti: "siin toimub poole tunni pikkune lahing". Minuteid pimedusse põrnitseda ja äraarvamismängu mängida, et mis küll toimuda võib, polnud eriti põnev. Praegu jäid filmi parimaks osaks dialoogid ja kui Mant poleks mulle Tehumardi lahingu tagamaid kiiruga seletanud, oleks seal toimunu täiesti müstikaks jäänud. 8/10

Paar linki Õhtulehte kah. Esiteks lühiülevaade, siis lugu sellest kuidas Aldebarani mehed või Haunebud käisid lahingu tulemusi vaatamas ning mainitud lahinguga seotud müüte.

Kolmas aasta

Metsvana blogi sai äsja kolmeaastaseks. Ühest veidi napsuse peaga tekkinud ideest on kasvanud ootamatult välja ohtralt aega neelav hobi koos uute sõprade, filmiõhtute jm selle juurde kuuluvaga.

Kolm aastat on blogiaastates üsna korralik number. Selle ajaga on jõudnud terved põlvkonnad noori blogisid sündida, särada ja surra. Paljud tolleaegsed lahedad ja inspireerivad filmiblogid on aga jäänud tolmu koguma.

Tõsi, eks minugi postide esinemissagedus on aegade jooksul alla käinud. Kui nt 2008ndal tuli aastas 200 posti ära, siis 2009ndal juba 180 ning selle aasta saak tundub veelgi nirum olevat. Samas soovi lõpetada veel pole. Blogi on hea, koht kuhu enda ülekeevaid (filmi)muljeid ja emotsioone maha laadida. Lisaks aitab blogi kaootiliselt peas ringituiskavaid mõtteid korrastada ning taustainfot otsides komistab sageli mõnele põnevale faktile või teisele huvipakkuvale kinopildile. Pealegi - mida videvikutunnil ikka targemat teha kui kirjutada.

Olulisematest selle aasta saavutustest sai Ovega asutatud raamatublogi Trükiveakurat ja Onu Kalveriga korraldatud teine filmiblogijate kokkutulek (ehk BöFPöF). Nagu filmiblogimise pioneer Nuxx ütles - kui juba teine peetud, siis ka traditsioon sündinud, mis tõenäoliselt jääb pikemalt kestma.

Saasta ja ahvi sõpradele teadmiseks, et vana roti silmanägemine on veel kehvemaks jäänud, kuid muidu on ta täitsa kõbus ja topiseks vara teha. Susside ja ajalehe ettekandmise ning telekanalite vahetamisega saab näriline endiselt suurepäraselt hakkama. Gorilla on aga õppinud lisaks filmidele ka koomikseid hankima. Juhtus ühel õhtul selline lugu, et murdis rumal loom Trashi asemel sisse hoopis Lauri poole, vaatas mingid värvilisi latakad riiulis ja loopis kotti kokku. Keldris hakkan mina siis saaki uurima ja plaatide asemel hoopis pilte täis inglismannide keeles raamatud. Alguses tundus pisut harjumatu lugeda, aga nüüd on sedavõrd meeldima hakanud, et pean tõenöoliselt ahvile metsast suurema malaka saagima ning saatma ta ka Opsi ja Robi uste taha lisalugemist hankima.

Peaaegu oleks unustanud. Lisaks neile loomadele elutseb mu pool nüüd ka BöFPöFi kiisu Adolfiine. Kass on hetkel veel väike ja vaatab ainult Miyazaki multifilme, aga muidu terane. Ühel päeval saab temast veel mu parem käsi, kes hakkab juhtima kõiki suuremaid filmisõprade videoteekide pihta suunatud röövretki.

Kasutaks lõpetuseks võimalust ja loeks üles aasta parimad filmid.

Parim fantaasiafilm: She (1935)
Parim komöödia: To be or not to be (1942)
Parim must huumor: The story of Ricky (1991)
Parim sõjafilm: Battle of Neretva (1969)
Parim eepiline camp sõjafilm: Fall of Berlin (1949)
Parimad eriefektid: Dream come true (1963)
Parim western: Companeros (1970)
Parim camp: Starcrash (1978
Parim giallo: Psychic (1977)

Aasta parim film kõigis nimetatud kategooriates loomulikult Machete