laupäev, 28. veebruar 2009

Tetsuo (1989)

Kui olin väike hirmutati mind sageli ,et ma roostetanud asju ei puudutaks kuna nii võivat saada kohutava haiguse veremürgituse. Jooksin seetõttu alati suure hirmuga end kipitava joodiga määrima kui suutsin end mõne traadi või naelaga kriimustada. Käesolevas filmis näidatakse veelgi ohtlikuma rauamürgituse tagajärgi. Nimelt räägib see loo mehest kes saab endale vanametalli naha alla toppinud hullumeelselt nakkuse mis paneb raua temas kasvama - kummalises vormides kehast väljapunnitama ning ümbritseva metalliga sümbioose looma. Teras pole siin kusjuures mitte kui element vaid omasoodu kasvav elus biomaterjal. Kui Franz Kafka oleks olnud jaapanlane oleks ta kirjutanud Metamorfoosis arvatavasti hoopis inimese masinaks muutumisest. Lihtsalt kõik see cyber, mecha ja robotite teema on kirjanduse-filmiga jätnud mulje kui millestki Jaapanile eriti ainuomasest. Stiilsed stseenid ja hea industrial-metal meeldisid mulle igaljuhul väga. Lõpus toimuv stop-motion stseenid meenutasid muideks miskipärast Jan Švankmajer'i töid. Oleks justkui mõnes ta lühifilmide kogumikust midagi sarnast nagu varemalt näinud. Pisut pettumus oligi aga see ,et üleüldiselt jäi enamus tegevust puhtalt rauakasvatamise tasemele üldiselt. Lootsin peale stseeni kuidas köögilauataga istuv kangelasele äkitselt riista asemel meetrine kaevuripuur kasvab, millega ta esmalt laua pooleks saeb ja siis naist taga ajama asub ,et mehaanilisi abivahendeid tekib mehele selga veel - näiteks hüdraulilised tehismusklid, elektroonilised silmad jms. Tõsi mingi mootori ta siiski pärast endale siiski sai millega värsked sõbrad suundusid koos laia maailmat avastama. Eks siin mängis enda osa kindlasti ka valmistamise maksumus. Ei kontrollinud kuid vaevalt eelarve midagi erilist oli - saavutatud on selle vähesega aga isegi muljetavaldavalt palju. Võrdlustest tulevad pähe muidugi Meatball machine või Tokyo gore police kuid viimased on rohkem gore huumori peal ning Tetsuo üritab kunsti teha. Mis pole muidugi halb aga törts nalja poleks muidugi ka paha teinud. Lisaks ülalnimetatud gorefilmidele meenuvad veel Katsuhiro Ôtomo animed. Näiteks Tetsuost aasta varem valminud Akiras moodustab peategelane endale lõpus suvalisest rauakolust uue käe, või siis tema Rôjin Z, kus laamendab tehisinteligentne haiglarobot mis end teepeal suvalisest kolust täiendades edasi liigub - suhteliselt ilme sarnasus Tetsuoga olemas kus mööda maanteed veerev tegleane meenutas ka pigem ratastel prügimäge. Tundub igaljuhul ,et Shinya Tsukamotolt võib julgelt veel asju vaadata, Tetsuo2 on vähemalt kindlasti kavas lähiajal muretseda. Filmist on aga enda blogides veel kirjutanud Xipe ja Fletchu. Justkui mõni punamälestusmärk mis metallikokkuostust plehku pannud ja nüüd tuiskab huilates mööda linntänavaid 9/10

neljapäev, 26. veebruar 2009

Society (1989)

Aega võttis aga asja sai. Jõudsime sõber Mardiga Brian Yuzna filme vaadates viimaks ta kuulsa Society'ni. Kuna ajaga napib, väsimus tikub peale ja antud filmist on mitmed blogijad juba päris pikalt pajatanud teen väikese haltuura-säästupostituse, ühinedes üldise kiidukooriga – tõesti mõnus sünge, gorene ja musta huumori rohke horror oli. Elas kord üks noormees Ameerikamaal, kõik oleks nagu ideaalses korras - koolis läheb hästi, pere on rikas, seksikas tüdruksõbergi olemas kuid ometigi närib tüüpi kahtlus ,et pinna all keeb võigas vandenõu kuhu enamus teda ümbritsevatest inimestest haaratud. Veelgi enam, poiss kahtlustab isegi kas ta pereliikmed on üldse inimesedki. Nooruki hirmud saavad kinnitust kui ühel päeval toob tuttav nohik kuulata kassetid millel salvestused ta oma perest vägagi ebatavaliste toimimgute juures. Olen isegi lugenud segiti David Icke Matrixi lapsi ja kursis faktiga ,et kõrgklassi kuuluvad rahvakurnajad (nagu näiteks Ameerika presidendid ja Inglise ülikud) on tegelikult kujumuutmisvõimelised reptiloidid. Filmi vaadates tulid mul aga pigem silme ette ikkagi miskipärast Insmouthi kalainimesed. Beverly Hills on ju pealegi, nagu mainitud linngi, veekogu lähedal. Aga eks see seos tekkis ka peaasjalikult seetõttu kuna ma olen ikkagi suur Lovecrafti fänn. Väga hea oli minuarust just enamus filmi kestnud põneviku osa kui toimuva hakkava ja “seltskonna” kohta jagati vaid üksikuid vihjeid. Mina olin eelnevalt muidugi blogiposte lugedes lõpu suht suuresti endajaoks äraspoilinud ning eks nende liikuvate rindade jms vihjetega oleks asi ka peatselt selgeks saanud. Kuid üllatuseks ei kahandanud teadmised sugigi noore paranoilise mehe uurimisteekonna võlu. Leidsime Mardiga ,et juba ainuüksi horrorifilmile hästi sobiva sünge ja hämara õhustiku eest mida oli osatud luua võiks päris korralikult punkte anda kuid noh see lõpus olev gorefest ja pullimine oli ikka klass omaette. Olid need olevused nüüd reptiloidid või Cthulhu teenrid aga lõbutseda nad oskasid. Keskendudes kannibalistlikele - instenstimaigulistele perversustele ja orgiatele kus rutiin küll peale ei saa tulla. Alati võimalus ju pea ning perse ära vahetada või nibud talla alla kasvatada. Filmis on veel kirjutanud Ulmeguru, Trash ja Xipe. Ei suuda minagi jätta lisamata pilti "buttheadist" Hoiatav näide mida võivad kaasa tuua sajandeid kestvad sugulusabielud "Miks te mu selga katsute, härra porutsik?" "Rindu otsin, madam!" "Oh teid, nad on ju eespool..." "Sealt ma juba otsisin!" Väike pervert või vapper vandenõuteoreetik ? 8/10

Zeppelin vs. Pterodactylus (1969)


Paljude kuulsate horrofilmide loojaks olnud Inglise stuudio Hammer Film Production filmiidee. Kahjuks Harald Dolezali poolt joonistatud postrist siiski kaugemale ei jõutud. Oleks küllap väga mõnus camp aurupunk-horror olnud.

esmaspäev, 23. veebruar 2009

The Gene Generation (2007)

Piinlik lugu lausa, sellise odava juustuse B-ulmeka kohta nautisin ma seda kuidagi liiga palju. Rohkem kui oleks võinud imdb hinde ja kriitikute arvamuse järgi loota. Ja no kuidas saab mitte meeldida ulmefilm mille peategelaseks on karm seksikas tsikk (vt postrit), kus on stiilne cyberpungilik lootusetu paheline taust ja antakse ikka rusikaga makku ning kustakse mõnuga näkku. Lisapluss veel peapahaks oleva tentacle monsteri eest. Peategelaseks on Michelle kes teenib igapäevast leiba kuskil väga kummalisel ja arvatavasti mitte meie planeedil asetsevas linnas DNA häkkerite tapmisega. Viimased on selle maailma suureks nuhtluseks rünnates korralikke kodanikke ning istutades neisse viiruseid. Lisaks on tal veel teine ja kõvasti raskem ülesanne hoida elus oma alkohoolikust - hasartmängusõltlasest väikevenda Jackie't. Ühel päeval otsustab viimane enda võlgu kohaliku pomo ees vähendada selliselt ,et varastab naaberkorteris varjavalt teadlaselt eriskummalise dna muundamisi võimaldava kinda mida aga ihaldavad veel päris mitmed võikad olevused. Arvasin alguses ,et tegemist on puhtakujulise amatöörfilmiga ning enamustele näilejatele esimene kord suurele ekraanile pääseda kuid imdb järgi paistab kõigil neil juba mingisugune kogemus olemas olevat. Alguses häiris terake ka liiga kohmakas ja kole arvutiabil kokkupandud maailm kuid õnneks harjus sellega siiski ruttu. Muusikataustaks oli päris hüva industrial-rock, tehti paar kohmakat kuid sellest hoolimatta lõbusat nalja arendati veidi isegi armastuslugu ning lõppu pisut draagikat. Jäin kokkuvõtteks igati rahule kuigi lootsin varemnähtud traileri alusel siiski rajumat-efektirohkemat ning pöörasemat cyberpunk möllu. Cyberpungi ja B-ulme sõpradele võib soovitada, kohatiste stsenaariumiaukudega visuaalselt stiilne lugu. 7/10

Thick as Thieves (2009)

Ühel õhtul tegi sõbralik karvane nimega Münt ettepaneku pisut filmi vaadata. Seejuures olin tal üheks sooviks ,et esimena paneksime peale käesoleva röövliloo. Egas siis midagi, polnudki tükim aega ühtegi uuemat ameerika kinokunsti saavutust vaadanud ja kuna Mündil oli film ka kaasas siis jäin heameelega nõusse. Kunsti ja pangaröövlitest jutustavad filmid moodustavad tegelikult lausa omaette zanri, mis veel vanem, auväärsem ja klisheelikum kui võmmifilmide oma. Algavad need tüüpiliselt röövlite tutvumisega, plaanide tegemise, eeltöö ja luuretegevuse ning kuritööpaiga ülevaatamisega. Järgnevad ettevalmistustööd mõnes tühjas angaaris, väiksemad hõõrumised meeste vahel, pisike romantiline joon on heaks tooniks ka sisse tuua. Lõpuks jõutakse suurejoonelise profesionaalse rünnakuni kus üle noatera pääsetakse (sageli mängus ka pearöövli ammune arch-nemesis politseiametist). Mingi hetk vajub ootuspäraselt kogu üritus pättidele kaela ja olukord tundub täiesti lootusetu kuid siis ilmub ootamatult välja lootuskiir ja kavalate nõksudega pääsevad kriminaalid puhaste poistena. Ootusäravusest kangestunud filmisõber võib aga rahuolevalt kinotoolile nõjatuda ja sõõmu kokakoolat neelata. Kahjuks ei söanda ülakirjeldatud skeemist irduda ka käesolev film. Kui juba on filmizanri poolt paikapandud teatud rajapiirid ning kohad mida tuleb läbida võiks vähemalt üritada teekond nende punktide vahel põnevaks ja köitvaks muuta. Näiteks jookseks üle raja korra jänes või kostaks võsast karu ragistamist. Midagi üllatavat siin filmis aga pakkuda ei suudeta. Peategelaste puhul Morgan Freeman veel passiks aga Antonio Banderas on küll noore ja keevalise päti mängimiseks kohe ilmselgelt liiga vana. Jääb mulje ,et üritati teostada samasugust optilist pettust nagu vanades filmides kui hiiglast võeti mängima normaalsuuruses inimene aga tavaliste inimeste rolle etendasid kääbused. Ehk siis loodeti ,et sellise Freemani sarnase äti kõrval ei paistagi Antonio niivõrd keskealine päss kui ta on. Filmi vaieldamatult humoorikamaks kohaks on see kui Banderas peab eriti sita vene disko saatel noort neiut moosima ning temaga tantsima. See nägi välja üllatavalt sarnane kõigi nende kordadega kui mind erakordselt kõrges joobeastmes on klubisse veetud, kus ma seisan lihtsalt käed taskus kesk tantsuplatsi, üritan meenutada kus suunas on wc ning tüdrukud karglevad ümber minu justkui mõne iidse hiiepuu. Muigama pani ka see ,et üliturvalistes süsteemides kasutatakse siiani lasereid mis seekord küll keerlema-pöörlema pandud aga üldiselt annab nende alt siiski läbi pugeda nagu alati. Tundub ,et isegi odav mu kontoris laeall passiv punase silmaga liikumisandur on pädevam neist ülikallitest lahendustest, kuna temast ei anna tossu, spetsprillide ja väikese akrobaatikaga nii lihtsalt mööda hiilida. Ja tänapäeval peaks võimalik olema kasutada juba mahu, rõhu, niiskuse, heli ja teab mis mõõdikud. Filmiloojad võiksid täiesti tõsiselt mõelda enda tehniliste konsultatide vahetusele. Paar nalja seoses sünnipäevatordiga valvuritele ja väikese lõputwistiga isegi tekitasid huvi kuid lõppu susati ikkagi selline iiveldamapanev hunnik romantikat ,et tuju langes taas nulli. Ei olnud kokkuvõtteks just parim meistervarastest jutustav teos. Melanhoolne Vene taat kes võis pikalt isegi võhivõõrale heietada venelaste kurvast saatusest. Räigest ipodi reklaamist on saamas paljude uute filmide lahutamatu osa. See mees oleks pidanud juba ise endale järelkasvu koolitama mitte aga kotijooksuga tegelema. 3/10