The Fantastic Planet (1973)

Olen võõrastest planeetidest ja ilmaruumis elutsevatest rahvastest jutustavate filmide suhtes üsnagi kriitiline. Arvan ,et kui juba maa peal suudavad kaks nõrgalt mõnesajaks või tuhandeks aastaks isoleeritud riiki areneda erinevateks nagu siga ja kägu siis mis veel valgusaastate pikkuste vahemaade ning miljardeid aastaid kestnud evolutsiooniga. Võõras elu vaevalt on meie endi nõrk peegeldus nagu lugematutes ulmefilmides seda kujutatakse, vaid pigem selline mida me ehk ei suudagi kunagi päriselt mõistma hakata. Sellesmõttes oli Fantastic Planet täielik üllataja mis pakkus ikka tõsiselt fantaasiarikast ühiskonda ning floorat ja faunat. Autor polnud just tagasi hoidnud ja loonud inimsilmale väga sürrealistliku maailma. Praegu ei meenugi ulmest ühtegi sarnast head näidet millega võrrelda peale Lem'i Eedeni kus oli ka väga omalaadne planeet. Film räägib loo Oms'idest. Inimesti meenutavatest olevustest kes elavad planeedil Ygam mida valitsevad sininahksed ja Omsidest sada korda suuremad Draags'id kellede jaoks Omsid on mõistuseta kahjurid kes kõlbavad vaid nende lastele mänguasjadeks. Peateglaseks on Oms nimega Terr kes kasvanud üles ühe noore Draagi lemmikloomana. Ühel päeval põgeneb ta koos Draagide õppimismasinaga ning liitub mahajäetud pargis elavate metsikute Omside kogukonnaga. Kuna Draagid on võtnud vastu otsuse lõplikult hävitada tülikad kahjurid enda planeedilt hakkab Terr teadmiste ja kaasavõetud masinavärgiga enda liigikaaslasi harima ning varsti asuvad Omsid salaja Draagide kosmosetehnika romulas ehitama tähalaevu ,et lennata Ygam'i kuule mis tundub hoidvat olulist Draagide saladust. Stefan Wul’i romaani "Oms en série" järgi mugandatud Fantastic Planet sai inspiratsiooni venelaste sissetungist Tšehhoslovakkiasse 60-ndate lõpus. Prahas alustatud filmivõtted tuli poliitilise surve tõttu lõpule viia Pariisis. See undeground-animaklassika on ühelt poolt küll terav poliitiline allegooria, teisalt võib seda võtta psühhedeelilise kogemusena, mis ammutas ainest 60-ndate aastate hipifilmidest ning Salvador Dali maailmalõpunägemusest. Ülekõige on aga minuarust tegemist tugeva ulmelooga. 1973. aastal pälvis Fantastic Planet Cannes’i festivalil grand prix’i. Filmi lavastanud ja tänaseks juba manalateele läinud René Laloux jätkas ka 80-ndatel aastatel ulmeliste animafilmide tegemist ("Les maitres du temps", "Gandahar"). Filmi üheks produtsendiks oli veel horrorite lavastaja Roger Corman, tänasel päeval võib Laloux’ filmide mõjutusi näha eelkõige Hayao Miyazaki töödes. 8/10