Kuidas ma veetsin selle suve / Как я провёл этим летом (2010)

Istuvad kusagil arktilise saare ilmauurimise jaamas kaks valvurit. Üks kohalik vana, kes elanud seal juba aegade algusest. Selline põhjamaiselt kindla iseloomuga: väljast karm, aga hingelt leebe taat. Teine on tudengi välimusega kollanokk. Kurat teab, kust instituudist või koolist sinna saadetu, kes armastab rutiinse töö asemel rohkem logeleda, pleierist raskemuusikat kuulata ning läpakas "Stalkeri" arvutimängu taguda.

Igal juhul sõidab vanamees ühel hetkel kuskile saare kaugemasse nurka kalale ja jätab jaama eluolu noormehe õlgadele. Ega seal samas mingit eriti kontimurdvat tööd polegi. Tuleb vaid aeg-ajalt käia mõõtejaamades temperatuure ja muid parameetreid vaatamas ning need siis raadioga keskusesse edastada. Tudengiraisk magab aga sisse, satub paanikasse, võltsib saadetavaid andmeid ja tegelikult väikesest eksitusest kasvab halbade asjaolude kokkusattumisel veel suurem probleem. Lausa isegi eluohtlik probleem.

Mulle oli eriti üllatav see, kui haarav suutis selline tegelikult tohutult aeglase tempoga kulgev kahetunnine film olla, hoolimata enda ülipikkadest stseenidest ning ilmauurijate igapäevaelu detailideni kujutamisest. Eks oma osa mängis seal kindlasti ka kuratlikult kaunis loodus. Vaikne pinge püsis õhus terav ja näitlejad vedasid enda rolle meisterlikult. Tudengi ärevus kandus üle ekraani minulegi edasi. Pani rohkemgi kui vaid korra pingsalt kaasa mõtlema, kuidas ise käituksin. Mulle meeldis ka lõpp. Kartsin, et järgneb üsnagi klišeelik vastasseis, aga seda suudeti vältida. Karm loodus ja vene hing ühes paketis. Suurepärane film!

PS: Pärast filmi vaatamist juhtusin tööl kohvitoas lobisema vana kolleegiga, kes käis ka seda filmi Athenas vaatamas. Mees (kes ise kirglik matkasell ning mägironija) kiitis kõvasti loo realismi ja seletas, et on isegi käinud sarnastes maailma serval asuvates ilmajaamades ning jutustas, millise rõõmuga võetakse seal külalisi vastu. Iga väiksemgi vaheldus rutiini tuleb niisugustes kohtades jumala kingitusena. Lisaks kinnitas ta mu kahtlusi, et filmis olulist rolli mänginud radioaktiivsuse allikas polnud suvaline militaarkola, vaid aatomipatarei, mis andis voolu kõrvalasuvale majakale. Põhimõtteliselt kamakas radioaktiivset materjali, millele ümber tõmmatud termoelementidest kate, kus väli- ja sisetemperatuuride erinevuse tagajärjel tekib elekter. 9/10

Roma a mano armata AKA Rome Armed To The Teeth (1976)

Commissioner Leonardo (Maurizio Merli) on karm, kohati ehk liiga vägivaldsete meetoditega sirgjooneline võmm, kes nõuks võtnud lihakarnis töötav küürakas (Tomas Milian) kinni nabida. Enne seda peab ta aga end läbi murdma tervest müürist vägistajatest, narkoärikatest, prostituutidest ja kotivarastest ehk siis lahendama veel hulga igapäevaseid ülesandeid, mis sageli filmi põhiliiniga väga haakuvad pole. Küll aga filmile värvi lisavad. Umberto Lenzi näeb igal juhul kõvasti vaeva, et Roomat võimalikult šokeerivates toonides ja vägivaldse paigana kujutada ning õnneks pole need toonid päris luitunud ka 35 aastat hiljem ning passivad igati vaadata.

Mis tegelastesse puutub, siis Commissioner Leonardo Tanzi on minu arust Maurizio Merli poolt
liiga kangeks telliskivinäoks mängitud. Alguses ma esiti isegi kahtlustasin, et ega omaeti Franco Nero seda tegelaskuju ei kehasta (väike väline sarnasus neil ju on), aga Franco suudab enda tegelased enamikel juhtudel elavamaks näidelda. Okei, toon näite: Sõidab naine inspektori juurest minema, mees vahib aga talle järele täiesti emotsioonitult ega üritagi mingil moel mõista anda, on tal nüüd siis kahju või hea meel. Spagetivesternitesse selline vaikiv tegelane sobib, krimifilmis ootaks aga vähemalt mina rohkem elavust. Karm jõujuurikas on ta samas küll. Paneb vajadusel üksi kogu Rooma allilma paika ja kui aega üle jääb, siis veel paari lähedase küla pätid takkapihta.

Milan talle vastupidiselt moondab enda tegelase tõeliselt ebameeldivaks, kuid samas värvikaks jätiseks, kel kohati kummalised veidrused, näiteks oma ohvritele veidrate hüüdnimede panek. Erinevalt paljudest teistest tema negatiivsetest rollidest puudub sellel täiesti mingi positiivne külg, nii et kui küürakas viimaks maha lastakse, jääb hinge isegi tunne, et kergelt pääses, raibe. Oleks oodanud võib-olla tema saavutuste alusel, et santi tabab mingi kurjem nuhtlus. Ühesõnaga, korralik Itaalia explotation/grindhouse kino.7/10

Se tutte le donne del mondo AKA Kiss the Girls and Make Them Die (1966)

Need, kes räägivad, et viimasel ajal on moodi läinud komme panna filmi parimad kohad ühte trailerisse kokku, ei tea asjast mitte tuhkagi. See pole sugugi ainult mingi tänapäeva mood. Sama stiili on viljeletud juba, tundub, kinokunsti algusaegadest. "Kiss the girls" filmiga oli ka selline lugu, et peale traileri nägemist olin valmis nahast välja pugema, et filmi endale saada. Niivõrd äge, actionirikas ja camp ning tobe tundus selle alusel kogu kinoteos. Halva kinokunsti vääriskivi, mis võiks teha tuule alla nii Dialobicule, Fantomasile kui mitmele Bondile.

Reaalsus oli teine. Algus kujunes tempokaks. "Rio de Janeiro" hiid-jeesuse küljes toimuv madinastseen tõmbas kohe ootused üles. Siis langes aga stsenaristi "rihm maha" ja film muudku venis kui kooliaasta viimane veerand või reedene tööpäev. Olles seejuures tüütu nagu õllepohmelus ja sama igav kui "Vaprate ning ilusate" episood. Korraks tekkis seoses Terry Thomase ja tema agendividinaid täis Rolls-Royce'i nähes õhkõrn lootus, et vähemalt lõpus saab tõelist tulevärki näha. Koheselt sulas aga seegi lootus. Lõpp kujutas endast samamoodi, nagu terve ülejäänud filmgi, üht nõrka paroodiat mõnest suvalisest bondikast. Soovitaks võimaluse korral vältida. 4/10