Kuhu ja millal kadusid mehised actionstaarid

1. Sissejuhatus

Käeolev postitus (mis on aluseks tulevasele magistritööle), on selgelt nostalgiahõnguline ning ajendatud teatud omaaegsete märuliikoonide uute filmide saabumisest kinolevisse. Kas tõeliselt mehelike märulikangelaste kuldaeg tuleb tagasi või on tegemist ajutise kõrvalekaldega? Ning kuhu ja millal kadusid tõelised märulikangelased?

2. Teoreetiline tagapõhi ja varasemad uurimused

Olid ajad, mil iga paari nädala tagant võis küla kultuurimajas või kooli aulas suurel ekraanil kohata mõne A-kategooria märulikangelase uut linateost. Sealjuures sooloprojekti, kuna publiku kinno meelitamiseks piisas ühe kõva staari nimest. Ajalugu mäletab seda perioodi ka kui minu puberteediea kõrgpunkti, mis langes hinnanguliselt aastatele 1993-1996 (wikipeediast ei viitsinud üle kontrollida). Kino näidati reeglina kord nädalas ning vabalt võis juhtuda, et paarinädalase vahega linastusid Stallone, Schwarzenegger’i, Van Damme ja miks mitte ka Seagali verivärsked kunstiteosed. „Verivärsked“ tähendas seda, et tegemist oli mitte rohkem kui aasta vanade filmidega, kuna sel ajal jõudsid USA filmid Ida-Euroooa kinolevisse paraja hilinemisega. Umbes aastal 1997 lõpetati pisikeses Lõuna-Eesti alevikus regulaarne kino näitamine. Mäletan ,et üks viimaseid nähtud filme võis olla Seagali „Glitter Man“. Tagantjärgi võib öelda, et umbes samal ajal lõppes ka tõeliselt mehiste märulikangelaste kuldaeg ning kohaliku kino sulgemisega ei jäänud ma järgmistel aastale suurt millestki olulisest ilma.

Tulles tagasi tänapäeva on seis järgmine: pärast „The Expendables“ filmide edu tekkis vanadel hollywoodi märulistaaridel (ja ka produtsentidel) petlik mõte, et vanahärrad on taas igati päevakohased tegelased ning võivad ka üksinda suvalistes actionfilmides tegutsedes korrata edu, mida nauditi 80-ndatel ja 90-ndate alguses. Sel ajal piisas ainult actionstaari nimest ja musklilisest pildist filmiplakatil ning rahvas tungles kinodesse ja raha voolas ojadena. Nagu viimatine Schwarzenegger’i („The Last Stand“) ja Stallone („Bullet to the Head“) sooloprojektide läbikummumine USA-s näitab on need ajad paraku möödas. Tõe huvides olgu öeldud , et osades riikides on filmid veel linastumata, kuid esimesed märgid ei ennusta edu ka Euroopas. Lootus püsib, et peagi linastuv „Visa hinge“ viies osa suudab tänu brändi tuntusele täielikku läbikukkumist vältida, kuid üldist vanakooli märulistaaride hääbumise trendi see ilmselt ei peata. Ise loodan muidugi et eksin, kuid parem nentida kurba tõde, kui ilusas mullis edasi elada.

Esimesed märgid vanakooli actionfilmide ajutisest tagasitulekust ilmnesid juba 2007. aastal Die Hard’i neljanda osaga. Tänu odavalt valminud „Rocky Balboa“ (2006) ootamatule edule sai Stallone rahastuse Rambo tegelaskuju elustamiseks ja kuigi 2008. aastal ilmavalgust näinud lakoonilise pealkirjaga „Rambo“ ei olnud just meistriteos, näitas see siiski vanakooli macholiku märuližanri teatavat elujõudu (ja mentaliteeti). 2009. aastal jätkas sama joont Liam Neeson filmiga „Taken“ ning 2010. aasta päädis koguni kolme retrohõngulise actionteosega: „The A-Team“ , “The Expendables“ ja „Machete“. Kes oleks võinud arvata, et sellega uuestisünd suures osas ka piirdub. 2012. aastal linastunud „The Expendables 2“ näitas juba mõningast vaatajahuvi vähenemist ja ka film ise piirdus pigem enese üle naermisega ning ei pakkunud midagi uut (ega vana).

3. Uuritavate objektide ja metoodika kirjeldus

Kuid millal ikkagi lõppes tõeliste actionstaaride kuldaeg ja kes on (olid) tõelised actionstaarid. Julgen väita, et tõeliselt macholiku märulifilmi kuldajastu (80-90ndad) puhtakujulised A-kategooria märulistaarid on järgmised 5 isikut (kronoloogilises järjekorras):

Chuck Norris

Sylvester Stallone

Arnold Schwarzenegger

Jean-Claude Van Damme

Steven Seagal

Miks just (ja ainult) nemad? Käesoleva jutu kontekstis piiritlen tõeliste ning puhtakujuliste märulistaaride hulka kuuluvateks ainult need näitlejad, kelle puhul on täidetud 2 tingimust:

1. Füüsiline võimekus, mille võib omakorda jagada kaheks: muskulatuuri olemasolu (siia kvalifitseeruvad nt Schwarzenegger ja Stallone) ning võitluskunstide oskused (Van Damme, Seagal, Norris). Van Damme’l on teatud mööndustega täidetud mõlemad nõuded;
2. Ning mitte vähem olulisena – filmiplakatil teatud staari nime nähes peab olema automaatselt teada, et tegemist on märulifilmiga ning erandite puhul („Kindergarten Cop“, „“Oscar“) on peamiseks tõmbenumbriks just märulistaari osalemise fakt tema jaoks ebatüüpilises filmis.

Nende kriteeriumite puhul on lihtne kõrvale jätta järgmised regulaarselt actionfilmides figureerivad näitlejad:

Bruce Willis – oli tõsine kandidaat ka puhtakujuliste märulistaaride hulka arvamiseks, kuid jätsin siiski välja, kuna tegemist on liiga laia ampluaaga näitleja (ei seostu ainult märulitega), lisaks on ka füüsilised võimed pisut nõrgemad kui „suurel viisikul“ (kiilakana killu rebimine ei lähe võimekusena arvesse);

Mel Gibson ja Harrison Ford – samuti liiga laia ampluaaga ning füüsilised võimed on selgelt nõrgemad, kui „suurel viisikul“;

Charles Bronson – tugev kandidaat, täidetud on nii füüsiliste võimete kui ka rollivaliku kriteerium, kuid pigem esindab 70-ndaid ja 80-ndaid ja ei sobi analüüsi, mis käsitleb eelkõige märulistaaride kadumist 90-ndatel aastatel;

Lisaks kaaluti ka mitmete mitte päris A-kategooria actionstaaride kaasamist (nt Kurt Russell, Patrick Swayze, Dolph Lundgren, Rutger Hauer, Michael Dudikoff jt), kuid juba põgusal vaatlusel on selge, et erinevatel põhjustel ei saa neid kuidagi „suurte“ actionstaaridega samale pulgale asetada.

4. Andmete töötlemine ja tulemuste esitamine

Järgnevas tabelis (klõpsa pildil) on esitatud viie tõeliselt mehise ning puhtakujulise actionstaari head ja halvad ajad aastate lõikes. Kirjas on ainult edukad aastad ja filmid, läbikukkunud filmide aastad on jäetud tühjaks. Rohelisel taustal on esile tõstetud eriti edukad filmid (superhitid). Tabeli viimases tulbas on välja toodud ka aasta kõige kõvem märulistaar (hinnang nii objektiivne kui võimalik). Mõnel aastal võis erandkorras juhtuda ka seda, et märulistaar (kitsa žanriga näitleja) võis olla ka absoluutarvestuses number 1 filmistaar maailmas: nt Stallone 1985. aastal kahe superhitiga („Rocky IV“ ja „Rambo II“) ning Schwarzenegger suisa 90-ndatel (1991. aasta „Terminator 2“ linastumise ajal, millele eelnes aasta varem veel teinegi superhitt „Total Recall“). Selline situatsioon on praegusel ajal mõeldamatu.

Tuleb märkida, et Stallone ja Schwarzenegger on absoluutnumbrites kassaedu mõttes (muidugi ka eelarveid arvestades) oluliselt edukamad kui ülejäänud käsitletud staaridest, seega on filmide edukuse hindamisel muu hulgas arvestatud ka kassatulu suhet filmi eelarvesse. Madalama kassatuluga Van Damme või Seagali film võis olla kokkuvõttes edukam, kui pisut enam teeninud, kuid filmi eelarvet arvestades siiski selgelt läbi kukkunud Stallone või Schwarzenegger’i film. Kassatulu ja eelarveid puudutavad andmed võeti http://www.the-numbers.com ja http://boxofficemojo.com andmebaasidest.

(klõpsi pildil, et seda suuremalt näha!)

5. Tulemuste analüüs

 Chuck Norris sai tuntuks küll juba 70-ndate lõpus, ent sisuliselt on tegemist puhtalt 80-ndate märulistaariga. 80-ndate teisel poolel on tema puhul märgatav juba selge langustrend ning pärast 1993. aastat ei ole Norris sisuliselt kinofilmides osalenud (peamiselt direct-to-video bäkategooria filmid või töö televisioonis). Tuleb nentida, et ka tippajal ei olnud Norrise puhul tegu võrdväärse konkurendiga A-kategooria filmistaaridele. Lühikest aega – enne Stallone ja Schwarzenegger’i saabumist – võis ta ennast actionžanri siseselt siiski tipptegijaks või lausa esinumbriks lugeda.

Sylvester Stallone püüdis pärast Rocky esimest osa (1976) esialgu ka tõsisemates rollides edu saavutada, kuid Rambo tegelaskuju kehastamise järgselt (esmakordselt 1982) spetsialiseerus enamjaolt siiski puhtakujulistele actionrollidele. Stallone jaoks saabus karjääri tipp juba 1985. aastal, millesse jäävad tema karjääri kaks suurima kassaeduga filmi („Rocky IV“ ja „Rambo II“). Viimane tõeliselt hea aasta (enne 2006.a Rocky ja Rambo taaselustamist ning „The Expendables“ saagat) oli tema jaoks 1993 („Cliffhanger“ ja „Demolition Man“). Pärast seda suutis Stallone rahvusvahelisel turul veel mõned aastad edu saavutada, kuid kodumaal (USA, mitte Itaalia) langes kassatulu alla kriitilise piiri ning ka Stallone kompas peagi direct-to-dvd filmide territooriumi. Stallone tagasitulek algas 2006. aastal uue Rocky-looga ning nüüd võib ilmselt öelda, et päädis „Expendables“-filmidega. Raske on loota, et Sly veel soolorollidega edu saavutab. Enne palgasõdurite kolmandat osa (2014 suvi) on Stallone esimene uus võimalus 2013 a sügisel linastuv koostöö Schwarzenegger’iga vanglatrilleris „The Tomb“. Sly ja Arnoldi sooloprojektide läbikukkumise valguses on mustad pilved ka nende tulevase ühistöö kohal.

Arnold Schwarzenegger’i karjäär puhtakujulise märulistaarina sai alguse Terminaatori esimesest osast 1984. aastal, millele järgnes kohe legendaarne “Commando“. Järgnevatel aastatel käis pidev võitlus nr 1 märulistaari tiitli pärast Stallone’ga, kes oli esialgu veel selge võitja (1985-1986 aastal). Pärast seda on valdavalt siiski peale jäänud Arnold, kes on rolle hoolikamalt valinud ja vähem „eksperimenteerinud“. Arnoldi jaoks oli tipuks 1990-1991, pärast seda suutis Arnie varasemat edu korrata veel 1994. aastal koostöös James Cameroniga („True Lies“) ja isegi suhteliselt keskpärase filmiga „Eraser“ 1996. aastal. Ka järgneval aastal linastunud tsirkuse (filmiks on „Batman ja Robin“-it raske nimetada) puhul ei olnud Arnoldi roll kaugeltki filmi nõrgim külg ja kassaedu mõttes ei olnud sugugi tegu täieliku läbikukkumisega. Pärast seda kulges ka Arnoldi karjäär vaikselt allamäge, kuni Arnie tegi 2003 aastal geniaalse topeltlükke: kõigepealt suhteliselt edukas naasmine Terminaatorina ning kohe pärast seda California kubernaatorikoht. Ilmselt suutis Arnold sellega vältida teistele märulistaaridele osaks saanud vaikset karjääri hääbumist. Samas võis just sellega Arnoldile petlik mulje jääda, et ka tänapäeva noorsugu (kes on peamised kinokülastajad) ootab tema naasmist suurele ekraanile. Praegune reaalsus on midagi muud, eks Arnoldi tulevased projektid näitavad (koostööprojekt Stallone’ga vanglatrilleris „The Tomb“ ja 2014 a alguses sci-fi triller „Ten“), kas tagasitulek filmimaailma oli tegelikult üks suur viga.

Jean-Claude Van Damme ja Steven Seagal’i karjäärid on kulgenud küllaltki sarnaselt. Mõlemad saavutasid tuntuse 80-ndate lõpus, olid tipus 90-ndate alguses, kuid päris suurte filmistaaride hulka ei jõudnud (üksi nende film ei kogunud USA kinos maagilise 100 miljoni dollari suurust kassat, ülemaailmselt saadi sellega siiski mitmel korral hakkama). Kui Stallone’l või Arnoldil juhtus kehvem aasta olevat said ka Van Damme ja Seagal rohkem särada (nt 1992). Mõlema puhul oli populaarsuse langus samuti ilmne 1996-1997. aastaks. Pärast seda suundusid nii Van Damme kui Seagal’i filmid enamjaolt otse videolaenutuse lettidele ning suurele ekraanile (A-kategooria näitlejale kohaselt) neil enam asja ei olnud.

6. Arutelu

Küllaltki selgelt tuleb välja, et nn vanakooli macholiku actionstaari kuldaeg sai läbi 1996-1997. aastal, mil nii Stallone, Van Damme kui ka Seagal viimaste enam-vähem edukate filmidega välja tulid, languse märgid ilmnesid aga juba paar aastat varem. Arnold suutis küll pisut kauem pildil püsida, kuid samuti selgelt väheneva kassatuluga võideldes (va tuntud bränd nagu Terminaator 3).

Kahtlaselt langeb see langusperiood kokku CGI (arvutiga tehtud eriefektid) äkilise arenguga ning valdavalt arvutiefektidele tuginevate filmide laiema pealetungiga : 1996 aastal nt „Independence Day“ ja „Twister“ ning juba paar aastat varem „Jurassic Park“. Kas on see juhus, et eriefektide arenedes vähenes vajadus tõeliste actionstaaride (sh „päris“ musklite ning võitluskunstioskuse järele)? Eks lähiaeg (aasta-poolteist) näitab kas märulistaari puhul hinnatakse veel macholikust ja muskulatuuri või on need ajad juba pöördumatult möödas.

Kärbs.