Olin juba ammu tahtnud Tartu uut lahedat
kinokohta Athenat külastada. Oli ainult head
sellest kuulnud. Tuttav soovitas vaadata Teiste elu
ära. Vedasin siis juba eelmine nädal teisip end kaaslasega
kohale kuid üllatuseks oli kinokava muutunud ja Portugali
filminädal. Kui Portugal siis Portugal mõtlesin. Seda enam
et see oli hoopistükis tasuta. Seadsime mõnusalt sisse ja avastasime
et film oli Portugali keelne ning subtiitri rida samuti
või ehk kogun Hispaania. Seal ju see konks ,et nii odav
oletus muidugi oli ka ,et ehk ajasid subid sassi. Ootasime natuke
midagi ikka aru ei saanud..nägin titsshoti ära ja tõmbasime tasakesi
minekut ..pool saali ühines meiega. Kohale jäid vaid paar vanemat
õppejõudu, kamp tudengeid kes tundusid keelt mõistvat ja üks
paarike kes pigem tegeles teineteise kui ekraani vaatamisega.
Täna siis tegime uue katse kuid ajasin seekord nädalad sassi ja
Teise elu asemel sattus hoopis Hing Kinni nimeline film.
Kuid ei nurise üldse väga lahe teos.
(On nüüd laisk ja kopeerib Athena veebist kirjelduse)
Surma mõistetud vangi ja petetud abielunaise suhe areneb läbi
kevade, suve, sügise ja talve Kim Ki-duki eelmiste tööde vaimus,
ühendades filmist „Tühi maja“ tuntud linnakeskkonna tühjuse ja
„Saare“ üksilduse režissöörile üha enam omaks saava iroonia ja
koomikaga. Surmanuhtlust ootav Jang Jin üritab sooritada kongis
enesetappu. Abikaasa truudusetusest tüdinud koduperenaine Yeon
näeb uudist televiisoris ning otsustab vangi külastada. Järgnevad
kohtumised, mille jooksul kaks võõrast elavad läbi terve armastuse
aastaringi, mis lõpeb surmaga. Režissööri sõnutsi räägib see film
inimsuhetest, mis on vahest nii keerukad, et raske on hingatagi.'
Üks lahe mulle meeldinud tegelane oli vanglaülem kes
kõike salaja kaameratega jälgis ja mängu juhtis. Samas
polnud ta huvi perversne vaid tundus üksindusest ja
igavusest tingitud ..tüüp isegi ümises kaasa kui kangelanna
kes suurt viisi ei pidanud üürgas vangile laulda.
Kinokoht niipalju ,et väga uhke ja glamuurne ning ei meenutanud
erit just kino. Tartu Ekraan saab ikka korralikult ära. Pigem
meenutas see teatris kui kinos käimist lisaks veel eksisteeris
riidehoid, keegi kuskil kokat ja popkorni ei müünud ja publik
tundus peamiselt koosnevat tudengitest.
Järgmine nädal uuesti, kolm on kohtu seadus, lõpuks pean selle
Teise elu ka ära nägema.