Kuhu ja millal kadusid mehised actionstaarid

1. Sissejuhatus

Käeolev postitus (mis on aluseks tulevasele magistritööle), on selgelt nostalgiahõnguline ning ajendatud teatud omaaegsete märuliikoonide uute filmide saabumisest kinolevisse. Kas tõeliselt mehelike märulikangelaste kuldaeg tuleb tagasi või on tegemist ajutise kõrvalekaldega? Ning kuhu ja millal kadusid tõelised märulikangelased?

2. Teoreetiline tagapõhi ja varasemad uurimused

Olid ajad, mil iga paari nädala tagant võis küla kultuurimajas või kooli aulas suurel ekraanil kohata mõne A-kategooria märulikangelase uut linateost. Sealjuures sooloprojekti, kuna publiku kinno meelitamiseks piisas ühe kõva staari nimest. Ajalugu mäletab seda perioodi ka kui minu puberteediea kõrgpunkti, mis langes hinnanguliselt aastatele 1993-1996 (wikipeediast ei viitsinud üle kontrollida). Kino näidati reeglina kord nädalas ning vabalt võis juhtuda, et paarinädalase vahega linastusid Stallone, Schwarzenegger’i, Van Damme ja miks mitte ka Seagali verivärsked kunstiteosed. „Verivärsked“ tähendas seda, et tegemist oli mitte rohkem kui aasta vanade filmidega, kuna sel ajal jõudsid USA filmid Ida-Euroooa kinolevisse paraja hilinemisega. Umbes aastal 1997 lõpetati pisikeses Lõuna-Eesti alevikus regulaarne kino näitamine. Mäletan ,et üks viimaseid nähtud filme võis olla Seagali „Glitter Man“. Tagantjärgi võib öelda, et umbes samal ajal lõppes ka tõeliselt mehiste märulikangelaste kuldaeg ning kohaliku kino sulgemisega ei jäänud ma järgmistel aastale suurt millestki olulisest ilma.

Tulles tagasi tänapäeva on seis järgmine: pärast „The Expendables“ filmide edu tekkis vanadel hollywoodi märulistaaridel (ja ka produtsentidel) petlik mõte, et vanahärrad on taas igati päevakohased tegelased ning võivad ka üksinda suvalistes actionfilmides tegutsedes korrata edu, mida nauditi 80-ndatel ja 90-ndate alguses. Sel ajal piisas ainult actionstaari nimest ja musklilisest pildist filmiplakatil ning rahvas tungles kinodesse ja raha voolas ojadena. Nagu viimatine Schwarzenegger’i („The Last Stand“) ja Stallone („Bullet to the Head“) sooloprojektide läbikummumine USA-s näitab on need ajad paraku möödas. Tõe huvides olgu öeldud , et osades riikides on filmid veel linastumata, kuid esimesed märgid ei ennusta edu ka Euroopas. Lootus püsib, et peagi linastuv „Visa hinge“ viies osa suudab tänu brändi tuntusele täielikku läbikukkumist vältida, kuid üldist vanakooli märulistaaride hääbumise trendi see ilmselt ei peata. Ise loodan muidugi et eksin, kuid parem nentida kurba tõde, kui ilusas mullis edasi elada.

Esimesed märgid vanakooli actionfilmide ajutisest tagasitulekust ilmnesid juba 2007. aastal Die Hard’i neljanda osaga. Tänu odavalt valminud „Rocky Balboa“ (2006) ootamatule edule sai Stallone rahastuse Rambo tegelaskuju elustamiseks ja kuigi 2008. aastal ilmavalgust näinud lakoonilise pealkirjaga „Rambo“ ei olnud just meistriteos, näitas see siiski vanakooli macholiku märuližanri teatavat elujõudu (ja mentaliteeti). 2009. aastal jätkas sama joont Liam Neeson filmiga „Taken“ ning 2010. aasta päädis koguni kolme retrohõngulise actionteosega: „The A-Team“ , “The Expendables“ ja „Machete“. Kes oleks võinud arvata, et sellega uuestisünd suures osas ka piirdub. 2012. aastal linastunud „The Expendables 2“ näitas juba mõningast vaatajahuvi vähenemist ja ka film ise piirdus pigem enese üle naermisega ning ei pakkunud midagi uut (ega vana).

3. Uuritavate objektide ja metoodika kirjeldus

Kuid millal ikkagi lõppes tõeliste actionstaaride kuldaeg ja kes on (olid) tõelised actionstaarid. Julgen väita, et tõeliselt macholiku märulifilmi kuldajastu (80-90ndad) puhtakujulised A-kategooria märulistaarid on järgmised 5 isikut (kronoloogilises järjekorras):

Chuck Norris

Sylvester Stallone

Arnold Schwarzenegger

Jean-Claude Van Damme

Steven Seagal

Miks just (ja ainult) nemad? Käesoleva jutu kontekstis piiritlen tõeliste ning puhtakujuliste märulistaaride hulka kuuluvateks ainult need näitlejad, kelle puhul on täidetud 2 tingimust:

1. Füüsiline võimekus, mille võib omakorda jagada kaheks: muskulatuuri olemasolu (siia kvalifitseeruvad nt Schwarzenegger ja Stallone) ning võitluskunstide oskused (Van Damme, Seagal, Norris). Van Damme’l on teatud mööndustega täidetud mõlemad nõuded;
2. Ning mitte vähem olulisena – filmiplakatil teatud staari nime nähes peab olema automaatselt teada, et tegemist on märulifilmiga ning erandite puhul („Kindergarten Cop“, „“Oscar“) on peamiseks tõmbenumbriks just märulistaari osalemise fakt tema jaoks ebatüüpilises filmis.

Nende kriteeriumite puhul on lihtne kõrvale jätta järgmised regulaarselt actionfilmides figureerivad näitlejad:

Bruce Willis – oli tõsine kandidaat ka puhtakujuliste märulistaaride hulka arvamiseks, kuid jätsin siiski välja, kuna tegemist on liiga laia ampluaaga näitleja (ei seostu ainult märulitega), lisaks on ka füüsilised võimed pisut nõrgemad kui „suurel viisikul“ (kiilakana killu rebimine ei lähe võimekusena arvesse);

Mel Gibson ja Harrison Ford – samuti liiga laia ampluaaga ning füüsilised võimed on selgelt nõrgemad, kui „suurel viisikul“;

Charles Bronson – tugev kandidaat, täidetud on nii füüsiliste võimete kui ka rollivaliku kriteerium, kuid pigem esindab 70-ndaid ja 80-ndaid ja ei sobi analüüsi, mis käsitleb eelkõige märulistaaride kadumist 90-ndatel aastatel;

Lisaks kaaluti ka mitmete mitte päris A-kategooria actionstaaride kaasamist (nt Kurt Russell, Patrick Swayze, Dolph Lundgren, Rutger Hauer, Michael Dudikoff jt), kuid juba põgusal vaatlusel on selge, et erinevatel põhjustel ei saa neid kuidagi „suurte“ actionstaaridega samale pulgale asetada.

4. Andmete töötlemine ja tulemuste esitamine

Järgnevas tabelis (klõpsa pildil) on esitatud viie tõeliselt mehise ning puhtakujulise actionstaari head ja halvad ajad aastate lõikes. Kirjas on ainult edukad aastad ja filmid, läbikukkunud filmide aastad on jäetud tühjaks. Rohelisel taustal on esile tõstetud eriti edukad filmid (superhitid). Tabeli viimases tulbas on välja toodud ka aasta kõige kõvem märulistaar (hinnang nii objektiivne kui võimalik). Mõnel aastal võis erandkorras juhtuda ka seda, et märulistaar (kitsa žanriga näitleja) võis olla ka absoluutarvestuses number 1 filmistaar maailmas: nt Stallone 1985. aastal kahe superhitiga („Rocky IV“ ja „Rambo II“) ning Schwarzenegger suisa 90-ndatel (1991. aasta „Terminator 2“ linastumise ajal, millele eelnes aasta varem veel teinegi superhitt „Total Recall“). Selline situatsioon on praegusel ajal mõeldamatu.

Tuleb märkida, et Stallone ja Schwarzenegger on absoluutnumbrites kassaedu mõttes (muidugi ka eelarveid arvestades) oluliselt edukamad kui ülejäänud käsitletud staaridest, seega on filmide edukuse hindamisel muu hulgas arvestatud ka kassatulu suhet filmi eelarvesse. Madalama kassatuluga Van Damme või Seagali film võis olla kokkuvõttes edukam, kui pisut enam teeninud, kuid filmi eelarvet arvestades siiski selgelt läbi kukkunud Stallone või Schwarzenegger’i film. Kassatulu ja eelarveid puudutavad andmed võeti http://www.the-numbers.com ja http://boxofficemojo.com andmebaasidest.

(klõpsi pildil, et seda suuremalt näha!)

5. Tulemuste analüüs

 Chuck Norris sai tuntuks küll juba 70-ndate lõpus, ent sisuliselt on tegemist puhtalt 80-ndate märulistaariga. 80-ndate teisel poolel on tema puhul märgatav juba selge langustrend ning pärast 1993. aastat ei ole Norris sisuliselt kinofilmides osalenud (peamiselt direct-to-video bäkategooria filmid või töö televisioonis). Tuleb nentida, et ka tippajal ei olnud Norrise puhul tegu võrdväärse konkurendiga A-kategooria filmistaaridele. Lühikest aega – enne Stallone ja Schwarzenegger’i saabumist – võis ta ennast actionžanri siseselt siiski tipptegijaks või lausa esinumbriks lugeda.

Sylvester Stallone püüdis pärast Rocky esimest osa (1976) esialgu ka tõsisemates rollides edu saavutada, kuid Rambo tegelaskuju kehastamise järgselt (esmakordselt 1982) spetsialiseerus enamjaolt siiski puhtakujulistele actionrollidele. Stallone jaoks saabus karjääri tipp juba 1985. aastal, millesse jäävad tema karjääri kaks suurima kassaeduga filmi („Rocky IV“ ja „Rambo II“). Viimane tõeliselt hea aasta (enne 2006.a Rocky ja Rambo taaselustamist ning „The Expendables“ saagat) oli tema jaoks 1993 („Cliffhanger“ ja „Demolition Man“). Pärast seda suutis Stallone rahvusvahelisel turul veel mõned aastad edu saavutada, kuid kodumaal (USA, mitte Itaalia) langes kassatulu alla kriitilise piiri ning ka Stallone kompas peagi direct-to-dvd filmide territooriumi. Stallone tagasitulek algas 2006. aastal uue Rocky-looga ning nüüd võib ilmselt öelda, et päädis „Expendables“-filmidega. Raske on loota, et Sly veel soolorollidega edu saavutab. Enne palgasõdurite kolmandat osa (2014 suvi) on Stallone esimene uus võimalus 2013 a sügisel linastuv koostöö Schwarzenegger’iga vanglatrilleris „The Tomb“. Sly ja Arnoldi sooloprojektide läbikukkumise valguses on mustad pilved ka nende tulevase ühistöö kohal.

Arnold Schwarzenegger’i karjäär puhtakujulise märulistaarina sai alguse Terminaatori esimesest osast 1984. aastal, millele järgnes kohe legendaarne “Commando“. Järgnevatel aastatel käis pidev võitlus nr 1 märulistaari tiitli pärast Stallone’ga, kes oli esialgu veel selge võitja (1985-1986 aastal). Pärast seda on valdavalt siiski peale jäänud Arnold, kes on rolle hoolikamalt valinud ja vähem „eksperimenteerinud“. Arnoldi jaoks oli tipuks 1990-1991, pärast seda suutis Arnie varasemat edu korrata veel 1994. aastal koostöös James Cameroniga („True Lies“) ja isegi suhteliselt keskpärase filmiga „Eraser“ 1996. aastal. Ka järgneval aastal linastunud tsirkuse (filmiks on „Batman ja Robin“-it raske nimetada) puhul ei olnud Arnoldi roll kaugeltki filmi nõrgim külg ja kassaedu mõttes ei olnud sugugi tegu täieliku läbikukkumisega. Pärast seda kulges ka Arnoldi karjäär vaikselt allamäge, kuni Arnie tegi 2003 aastal geniaalse topeltlükke: kõigepealt suhteliselt edukas naasmine Terminaatorina ning kohe pärast seda California kubernaatorikoht. Ilmselt suutis Arnold sellega vältida teistele märulistaaridele osaks saanud vaikset karjääri hääbumist. Samas võis just sellega Arnoldile petlik mulje jääda, et ka tänapäeva noorsugu (kes on peamised kinokülastajad) ootab tema naasmist suurele ekraanile. Praegune reaalsus on midagi muud, eks Arnoldi tulevased projektid näitavad (koostööprojekt Stallone’ga vanglatrilleris „The Tomb“ ja 2014 a alguses sci-fi triller „Ten“), kas tagasitulek filmimaailma oli tegelikult üks suur viga.

Jean-Claude Van Damme ja Steven Seagal’i karjäärid on kulgenud küllaltki sarnaselt. Mõlemad saavutasid tuntuse 80-ndate lõpus, olid tipus 90-ndate alguses, kuid päris suurte filmistaaride hulka ei jõudnud (üksi nende film ei kogunud USA kinos maagilise 100 miljoni dollari suurust kassat, ülemaailmselt saadi sellega siiski mitmel korral hakkama). Kui Stallone’l või Arnoldil juhtus kehvem aasta olevat said ka Van Damme ja Seagal rohkem särada (nt 1992). Mõlema puhul oli populaarsuse langus samuti ilmne 1996-1997. aastaks. Pärast seda suundusid nii Van Damme kui Seagal’i filmid enamjaolt otse videolaenutuse lettidele ning suurele ekraanile (A-kategooria näitlejale kohaselt) neil enam asja ei olnud.

6. Arutelu

Küllaltki selgelt tuleb välja, et nn vanakooli macholiku actionstaari kuldaeg sai läbi 1996-1997. aastal, mil nii Stallone, Van Damme kui ka Seagal viimaste enam-vähem edukate filmidega välja tulid, languse märgid ilmnesid aga juba paar aastat varem. Arnold suutis küll pisut kauem pildil püsida, kuid samuti selgelt väheneva kassatuluga võideldes (va tuntud bränd nagu Terminaator 3).

Kahtlaselt langeb see langusperiood kokku CGI (arvutiga tehtud eriefektid) äkilise arenguga ning valdavalt arvutiefektidele tuginevate filmide laiema pealetungiga : 1996 aastal nt „Independence Day“ ja „Twister“ ning juba paar aastat varem „Jurassic Park“. Kas on see juhus, et eriefektide arenedes vähenes vajadus tõeliste actionstaaride (sh „päris“ musklite ning võitluskunstioskuse järele)? Eks lähiaeg (aasta-poolteist) näitab kas märulistaari puhul hinnatakse veel macholikust ja muskulatuuri või on need ajad juba pöördumatult möödas.

Kärbs.

Unustatud filmirežissöörid: Carl Theodor Dreyer

Pikka aega piirdus minu (Kärbsi) kokkupuude taani filmilavastajaga Carl Theodor Dreyer (1889-1968) peamiselt kahte tüüpi seikadega. Esiteks kohtab filmialases (interneti-)kirjanduses tihti viiteid dreyerlikule stiilile – mustvalged ja aeglase tempoga filmid, staatilised, kuid äärmiselt tabavad kaameranurgad, emotsioone (sh minimalistlikke) suurepäraselt edasiandev montaaž. Teine viide on seotud kaasaja tuntuima Taani režissööri Lars von Trier’iga, kes on teatavasti filmide "Breaking the Waves" (1996), "Dancer in the Dark" (2000), „Dogville“ (2003) ja "Antichrist" (2009) ning miniseriaali "Riget" (1994 ja 1998) lavastaja. Nimelt võib viimasest rääkides/lugedes tihti kohata väiteid stiilis „Lars von Trier on tuntuim Taani filmilavastaja pärast Carl Theodor Dreyer’it“.

Kuni viimaste aastateni olid siiski nii Dreyer kui ka tema filmid minu jaoks täiesti tundmatud, kusjuures ega väga suurt huvi tema varajaste tummfilmide või ka hilisemate kammerlike draamade vastu ei olnudki. Eks neid vanu filme kiideta teinekord ju üleliia ning teoste sisuline väärtus on tihti muu tausta (oma ajas märkimisväärne või uudse lähenemisega film) kõrval pigem väike. Aja jooksul sai uudishimu siiski võitu (oma osa mängisid üha tihedamalt kohatud viited Dreyerile) ning vaatamiselamused olid üllatavalt positiivsed. Eelkõige on Dreyeri teostest märkimisväärsed 5 filmi. Lühiülevaade lähtub eelkõige siinkirjutaja suva järgi paika pandud filmide tähtsuse-väärtuse järjekorrast.

„La passion de Jeanne d'Arc“ (1928, ... aka "The Passion of Joan of Arc")
Ettevaatlikuks esmakokkupuuteks Dreyeri teostega valisin ühe tema hinnatuma filmi ning ootused ületati mäekõrguselt. Ega tummfilmina üles võetud draamalt ju tegelikult väga midagi ei oota ka, eks tummkomöödiaid (Buster Keaton, Harold Lloyd) ja õudusfilme („Nosferatu“, „Das Cabinet des Dr. Caligari“) võib ju rõõmuga vaadata, kuid sama ajastu draamade suhtes ollakse ja olin ka mina pigem skeptiline. Tagantjärgi võib öelda, et ega asjata Dreyeri 1928. aasta tummfilmi üheks läbi aegade olulisimaks linateoseks ei peeta.

Film käsitleb teada-tuntud teemat ehk Jeanne d'Arc (Orleansi neitsi) kohtuprotsessi (sisuliselt nõiaprotsessi), kuid viis kuidas sündmusi ja emotsioone edasi antakse on äärmiselt mõjus. Filmi vaadates tekkis lausa ketserlik mõtte: kas filmimontaaž ja plaanide valik on sellest ajast saadik filmikunstis üldse arenenud või saavutati tipp tõesti juba nii varajases kinoajaloo staadiumis. Näiteks tegelastest – olgu nendeks kohtunikud või peategelane ise – äärmiselt tabavad võtted suures plaanis (lähiplaanis), mis annavad edasi pisematki emotsioonid rääkimata juba filmi jooksul lahtirulluvast tragöödiast. Tavavaatajale võib olla teost siiski soovitada ei julge, kuna mittekomöödiast tummfilmi jälgimine nõuab pisut kannatust, kuid igal filmigurmaanil peaks vaatamis- ja äratundmisrõõmu (osavate ja tänapäevalgi laialt kasutatavate filminippide märkamise suhtes) jätkuma. Kohati tõesti vaatad ja imestad, mida kõike juba tummfilmide ajastul lihtsa loo jutustamisel osati teha (puhtalt kaamera ja näitlejatööde abil). Omamoodi nagu filmitegemise ABC.
10/10

„Ordet“ (1955, ... aka "The Word")

Olulisuselt ja ka kvaliteedilt ligikaudu samaväärseks saavutuseks võib Dreyeri puhul lugeda tema hilisemal eluperioodil valminud ning samuti paljuski religiooniteemat käsitlevat filmi „Sõna“. Tuleb kohe mainida, et siinkirjuta on religiooni kui nähtuse (või on see lihtsalt elustiil?) suhtes pehmelt öeldes leigel või siis nähtuse kummaliselt massilise leviku suhtes imekspandaval seisukohal. Religioonide edukuse kohta võiks lausa öelda, et „respect jesus“ (siia võib muidugi ka mõne teise folkloorikangelase nime panna).

Ometi suutis film oma lihtsate, inimlike ja ajatute teemadega (minu usk on parem, kui naabri ketserlik, kuigi mitte väga palju erinev religioon; inimlik kadedus ja uhkus, kohati meenutasid osad tegelased lausa Andrest ja Pearut) piisavalt köita ning mõne koha peal tuli lausa tahtmine vaimustusest käsi kokku lüüa – momentidel, kui äärmiselt lihtsalt aga tabavalt ning läbi peene huumori suudeti inimlikku kõrkust, uhkust ja kadedust näidata. Ka religiooniteemat käsitleti üldjoontes taktitundeliselt (nii poolt kui vastuargumendid olid mõõdukalt esindatud) ning isegi filmi lõpus saabuv pisike „twist“ ei rikkunud kunstiteose üldmuljet. Eelinfo põhjal pidi film äärmiselt aeglases tempos kulgema, kuid vaadates seda küll tähele ei pannud. Sündmusi jagus ja kõik mis toimus tabas naelapea pihta. Tundub, et lisaks filmikeelele tunneb Dreyer läbi ja lõhki ka inimhinge olemust.

10/10

Ülejäänud 3 Dreyeri märkimisväärsemat teost ei küündi küll eelpool mainitud kahe meistriteosega samale pulgale, kuid vaatamist väärt on need erinevatel põhjustel ikkagi.

Vampyr“ (1932) – unenäoline õudusfilmisugemetega teos (nagu nimigi ütleb võib tegemist olla vampiirifilmiga) väärib märkimist eelkõige tehnilise külje ning uuenduslike filmitrikkide poolest, sisuline pool jääb seekord nõrgemaks. Filmihuvilistel tasub siiski pilk peale visata.

7/10 sisu eest, 9/10 tehnilise teostuse eest.

„Vredens dag“ (1943, ... aka "Day of Wrath") – taaskord puutume Dreyeri filmis kokku nõiajahiga. Seekord on põhiliin seotud noore naisega, kes armub oma värske ja endast oluliselt eakama abikaasa poega (eelmisest abielust). Pahandused ei anna ennast kaua oodata, eriti arvestades tõika, et juba neiu esivanemaid kahtlustati nõiduses, rääkimata sellest, et „noorpaariga“ ühe katuse all elab lisaks ahvatlevale noormehele ka abikaasa armukade ema, kes kohati meenutas tänapäeva õudusfilmides laialt kasutatavat ning alati efektselt mõjuvat kurja vanamutti. Tegu on igati korraliku ning sisuka ja pingsa filmiga, mis ei ole küll nii hea (tabav), kui 1955 aasta „Ordet“, kuid vaatamist väärt põnev (pere-, nõia-, ajastu-) draama/triller igal juhul. Omamoodi üllatuseks oli filmi peategelaste amoraalsus, mis filmi valmimisaastat vaadates tundus eriti kummastav. Võibolla andis filmi lõpp ka sellele vastukäivusele oma lahenduse, mis rahuldas tolle aja tsensoreid (ja vaatajaid).

9/10

„Gertrud“ (1964) – Peategelaseks on taas mõnevõrra kõrk (amoraalne on vast palju öeldud) naisterahvas, kes vaatama soliidsele eale soovib erinevate pakkumiste seast endale sobivat härrat leida. Ei häiri teda enda kehtiv abieluleping ega südametunnistus. Taas käsitletakse inimlike ja lihtsaid teemasid – uhkus, isekus, inimeste igapäevased suhted ja mured –, mille raames kooruvad välja palju olulisemad ja igavikulised teemad. Antud filmi puhul võib tõesti välja tuua äärmiselt rahuliku tempo ning staatilise kaameratööd. Kohati tekib tunne, nagu vaataks teatrietendust. Dreyeri loominguga tutvumiseks seega filmi ei soovita, kuid korraliku tükiga on tegemist sellegipoolest. Kui eespool mainitud linateosed nähtud, tasub ka antud teos ette võtta.

8/10

Kärbs

Mainimisväärsed filmirežissöörid: Alejandro Jodorowsky (2)

Tsiili-prantsuse päritolu Jodorowsky (sünd 1929) on oma pika elu jooksul kõigi muude tegemiste (teater, koomiksid, raamatud, loengud) kõrval valmis teinud kõigest 6 täispikka mängufilmi, millest omakorda kahest („Tusk“, „Rainbow Thief“) on ta hiljem ennast distantseerinud või suisa lahti öelnud. Niiöelda autorifilme on kogunenud 4: „Fando y Lis“ (1968), „El topo“ (1970), „The Holy Mountain“ (1973) ja „Santa sangre“ (1989). Lisaks ilmus mõned aastad tagasi välja pikka aega kadunuks peetud lühifilm „La cravate“ ("The Severed Heads, 1957).

Jodorowsky’ga tutvumiseks sobivad paremini „El topo“ ja „Santa sangre“, mille järel tuleks kindlasti ette võtta ka „The Holy Mountain“. Ülejäänud teostest võib „Fando y Lis“ soovitada ainult Jodorowsky tõelistele fännidele või sürrealismi ja hipiajastu eksperimentaalfilmide sõpradele. Eelpool mainitud kahte (suhtelist) ebaõnnestumist („Tusk“ ja „Rainbow Thief“) saab soovitada ainult Jodorowsky komplektsionistidele.

 

El topo (1970) 10/10. Tegemist on tõenäoliselt kõige tuntuma Jodorowsky filmiga, mis jõudnud isegi teada-tuntud raamatusse „1001 filmi, mida...“. Teos linastus mõned aastad tagasi Eestis „friigifilmide“ sarjas ning filmi õnnestus harukordselt näha suurel ekraanil kinos Athena. Ega siin eriti midagi lisada ei olegi, film on segu paljudest žanridest (A. J. on öelnud, et nii nagu elu ei elata mingis kindlas žanris ei peaks ka filmi väga kitsalt piiritlema): vestern, horror, komöödia, draama. Lisaks leidub ohtralt (väga väga ohtralt) erinevaid sürrealistlikke ja vähemsürrealistlikke sümboleid ning filosoofilisi mõttekäike. Kui eelnev tundub pisut võõrastav siis võib julgustuseks lisada, et film on äärmiselt sisutihe ning igavust kohe kindlasti kartma ei pea. Kui mõne sümboli või mõttetera tähendus jääbki pisut segaseks siis kohe on peale tulemas uus ja veelgi põnevam episood.

Sisul pikemalt ei peatukski, pigem esitan tungiva soovituse film esimesel võimalusel ette võtta. Kui mitte muud siis vähemalt huvitav ja meeldejääv elamus on garanteeritud, mis muidugi ei tähenda seda, et elamus 100%-liselt meeldiv on, kuna teos sisaldab ohtralt vägivalda ning ekraanil nähtu ei pruugi ühtida vaataja tõekspidamistega.

The Holy Mountain (1973) 10/10. „Püha mägi“ moodustab „El Topo“-ga ideaalse double-feature, jätkates filosoofilistel ja sürrealistlikel radadel ning tehes seda kohati veelgi suurejoonelisemalt. Jodorowsky’l oli kasutada enam kui 1 miljon dollarit (tol ajal Mehhiko suurima eelarvega linateos) ning sisuliselt vabad käed eepilise mõistujutu filmimiseks, mõnedel andmetel sai J. filmi valmis juba poole väiksema summaga ning ülejäänu läks tegijate taskusse. „Püha mägi“ on „El Topo“ kõrval aastate jooksul teenimatult vähe tähelepanu saanud, ometi ei jää teos sugugi Jodorowsky kultuslikumale filmile alla, olles veelgi ambitsioonikam ja tänu suuremale eelarvele ka mastaapsem. Sisust jällegi pikemalt ei kirjuta, toon välja ainult mõned märksõnad: elu mõte, surematus, konsumerism, võim, alkeemia ja religioon ning muidugi ka vägivaldsed ja sürrealistlikud stseenid. Jällegi on kogu kompott äärmiselt sisutihe ning pikalt sümbolistlike stseenide ja filosoofiliste mõttekäikude üle juurdlemiseks aega ei anta. Väike spoiler – filmi lõpus tehakse ninanips ka vaatajatele. Rangelt soovitatav.

Santa sangre (1989) 9/10. „Püha veri“ oli minu esmakokkupuude (sealjuures täiesti juhuslik leid) Jodorowsky loominguga. Vaatama asudes ei osanud suurt midagi oodata, kuid hiljemalt paarikümne minuti järel olin täiesti omanäolisest vaatemängust lummatud ning filmi lõppedes otsisin juba tundmatu režissööri teisi filme. Kuigi teos on Jodorowsky varasemate filmidega võrreldes küllaltki konventsionaalne (ei sisalda ülemäära kummalisi sürrealistlikke sümboleid ega filosoofiakäike) on esindatud mitmed teised Jodorowskyle omased nüansid: hullumeelsed ja ekstravagantsed tegelased (nii peaosades kui ka episoodilistes rollides), ootamatud süžeepöörded, vägivald, hea tempo ning ilmekas visuaalne pildikeel. Filmis leidub viiteid tuntud õudusklassikale (peamiselt Psycho), kuid ka need kokkupuutepunktid ei ole üks-ühele kopeeritud vaid lavastajale omaselt üle vindi keeratud. Maksimumpunkte ei saa anda puhtalt seetõttu, et lavastaja eelpool mainitud varasemad filmid on veelgi paremad.

Fando y Lis (1968) 6/10. Tegemist Jodorowsky esimese täispika mängufilmiga, mis vastava ajastu kunstifilmidele omaselt on äärmiselt avangardistlik ja suures osas ka ilma kindla süžeeta. Esindatud on jällegi huvitavad tegelaskujud, pöörased visuaalsed kujundid ja tihti ka improviseeritud stseenid. Paraku ei jätku huvitavad materjali kogu 90 minuti sisustamiseks, mis ei tõsta teost Jodorowsky järgnevate kompaktsema sisuga meistriteoste kõrvale. Seega on film soovitatav ette võtta juhul, kui lavastaja 3 meistriteost juba nähtud, kuid isu sarnase materjali järele veel täis ei ole. Igal juhul huvitavaid stseene leidub filmis ohtralt, kui ainult jätkub viitsimist eksperimentaalne film lõpuni vaadata.

Boonusena võib siia juurde lisada lühifilmi La cravate (1957, aka "The Severed Heads"), mis käsitleb Jodorowsky’le hingelähedast pantomiimiteemat. Seekord küll mitte sümbolistlikult (pigem romantiliselt), kuid ometi piisavalt veidral moel, nii et Jodorowsky loominguga tutvumisel tasub kindlasti ka sellele varajasele katsetusele pilk peale visata.

Tusk (1980) 5/10. Jodorowsky esimene katsetus mainstreem-filmide vallas on küllaltki lihtne lastefilm elevandi ja noore tüdruku (hiljem neiu) ristuvast saatusest. Kadunud on kõik lavastajale omased ekstravagantsed nüansid, lugu on äärmiselt kergesti jälgitav, et mitte öelda banaalne. Ainsad märkimisväärsed stseenid on seotud erinevate elevante sisaldavate massistseenidega, mida on kohati tõesti ilus jälgida. Tegemist on kõige vähem lavastaja käekirjale omase filmiga, mis omal ajal kinolinale ei jõudnudki ning samuti ei ole kättesaadav dvd’l või muul kujul (õnneks on olemas youtube...). See on esimene „linateos“, mida Jodorowsky ei pea enda filmiks, kuid täielikku vältimishoiatust ei saa siiski kaasa anda.

The Rainbow Thief (1990) 6/10. Jodorowsky teine katsetus filmistuudiote ja produtsentidega koostööd teha ning tulemuseks on tavamõistes igati korralik linateos. Paraku on varasemate filmidega latt sedavõrd kõrgele tõstetud, et lihtsalt korralik teostus, mõistetav süžee, paras annus komöödiat ja traagikat ei ole rahulolu garanteerimiseks piisav. Kusjuures filmi algus on isegi Jodorowsky kontekstis paljulubav: esindatud on nii veidrad tegelased, absurdsed situatsioonid, tabav huumor ning isegi paljas ihu (puudu on ainult ultravägivald). Kuid sissejuhatusele järgneb küllaltki igav keskosa, kus peakangelane lihtsalt kulgeb ühest situatsioonist teise, kohates erinevaid rohkem ja vähem (peamiselt vähem) põnevaid kõrvaltegelasi. Film võtab hoo jällegi üles lõpuosas, kuid ka seal ei pakuta enam Jodorowskyle omaseid veidrusi või teravamaid mõttekäike (ega visuaali), pigem meenutab kulminatsioon tavapärast (seiklus-)draamat. Fakt, et Jodorowsky ütles taas lahti igati korralikul tasemel linateosest näitab kunstniku perfektsionismipüüdlust ning võib ainult ette kujutada, milliseks oleks kujunenud film, kui lavastajale oleks jäänud vähegi vabamad käed oma nägemuse linale toomiseks. Hiljem ei ole J. filmistuudiote ja produtsentidega enam kompromissile läinud ning tulemus on ka vastav: enam kui 20 aasta jooksul ei ole valminud ühtegi uut linateost.

 Jodorowsky's „Dune“ Võimalik, et tegu on parima filmiga, mis mitte kunagi ilmavalgust ei ole näinud (ja ilmselt ei näe kah). Pikemalt saab selle kohta lugeda järgnevalt leheküljelt (http://www.duneinfo.com/unseen/jodorowsky/), lisaks on käesoleval aastal oodata dokumentaalfilmi Jodorowsky „Dune“ tegemisest. Filmi valmistati ette ju ca 2 aastat (1974-1976) ning kulutati suur hulk raha ning hilisemate tippfilmikunstnike inimressursi enne kui stuudiobossid pidurit tõmbasid. Jodorowsky sai igal juhul omal nahal tunda, mida tähendab Hollywood’i suurstuudiotega koostöö tegemine nende poolt antud raha ning tingimuste alusel. Sama reha otsa astus hiljem ka tegeliku linastumiseni jõudnud filmi „Dune“ (1984) lavastaja David Lynch, kes õigele kunstiinimesele kohaselt samuti valminud filmi „enda omaks“ ei pea.

Kärbs

Mobeiuse kavandid Jodorowsky Düünile..

Mainimisväärsed filmirežissöörid: Alejandro Jodorowsky (1)

Jodorowsky avastamine on ühtepidi nagu issanda õnnistus, kuid teiselt poolt jällegi parajaks nuhtluseks edaspidisel filmimaailmaga tutvumisel. Ühest küljest pakkuvad Jodorowsky tippfilmid ülipõnevat avastamisrõõmu ja üllatusterohket vaatamist, kuid samas tekib tahtmine ja isu samaväärset kraami vaatama jäädagi ning siis on edaspidised pettumused kindlustatud. Ja pettumusi leiab ka Jodorowsky enda filmiograafiast.

Kui sa oled mõtlev inimene (Homo sapiens sapiens) ja vähegi huvitatud „huvitavatest“ filmidest siis ei ole ette kujutatav, et vähemalt kaks Jodorowsky filmi („El Topo“, „Holy Mountain“) võiksid sind külmaks jätta. See ei tähenda, et tema filmid peavad kindlasti 100%-liselt meeldima, kuid ajurakud võiks natuke tööd ja varasemad tõekspidamised vähemalt kergelt riivatud saada küll. Kui lisaks eelnevale oled ka horrorisõber võid vaatamisnimekirja lisada veel ühe kohustusliku filmimaterjali („Santa Sangre“).

Paljude sümbolistlike ja sürrealistlike lavastajate teoste märkimisväärsus piirdubki tihti sellega, et nende filmid on „sümbolistlikud“ (uuh, kõrgkunst) ja „sügavamõttelised“ (uuh, mõistetamatu, järelikult intelligentne), kuid kainelt hinnates suhteliselt igavad, et mitte öelda mõttetud ajaraiskamised pseudoprobleemide teemal. Jodorowsky paremate päevade linateosed on oma sümbolite maailmas lisaks kõigele muule ka meelelahutuslikud, tempokad, tõepoolest huvitavad ja vahet pidamata üllatusi pakkuvad. Sellist kokteili ei kohta just tihti ja kui aus olla siis ei olegi seni midagi võrdväärset silma jäänud (kuigi otsingud on olnud meeleheitlikud: Bunuel, Zulawski, Greenaway, Fellini jne). Võibolla üksikud Hongkongi ja Jaapani filmitööstuse kurioosumid on vähegi võrreldavad.

Need kes Jodorowsky kõrval soovitavad sarnaste filmidena näiteks Federico Fellini teoseid on lootusetult eksiteel. Fellini (ja teiste sarnaste „sürrealistide“) filmid on tihti staatilised, üllatustevaesed ja justnimelt „niiöelda“ sügavamõttelised (raisatakse 3 tundi filmilinti sellele, et näidata, kuidas keskeakriisis filmilavastajal on igav ja ta vaevleb ideedepuuduse käes...). Tuntumatest režissööridest oleks David Lynch võibolla parem võrdlus ja soovitus, kuid ka see ei ole päris täpne. Lynchi teosed on reeglina aeglasema tempo ja mitte niivõrd sürrealismi (kuigi on ka seda) vaid müstikasse kalduvad. Lynchi puhul jääbki palju tihti mõistetamatuks, ent Jodorwosky oskab oma fantastilisi mõttelende ka arusaadavalt esitada ja reeglina ka selgitada/põhjendada (muidugi väikeste eranditega). Ise soovitan ligilähedaselt samaväärsena hoopis tsehhi animatsioonimeistri Jan Svankmajeri filme, näiteks "Conspirators of Pleasure" (1996) aga ka tema savianimatsioone („Food“, 1993) ja varajasi lühifilme („Flat“, 1968).

Järgmisel korral juba Jodorowsky filmidest eraldi, neid ei ole õnneks (kahjuks) liiga palju ning jõuab üksipulgi ette võtta küll.

Kärbs

Mainimisväärsed filmižanrid: lühikursus kung-fu filmide ajaloost

Käesolev lühiülevaade kung-fu filmide ajaloost ja erinevate alamžanride kuldajast ei pretendeeri suurele põhjalikkusele ega täielikule faktitruudusele, kuid esmase ülevaate saamiseks ning nostalgiapuhangu tekitamiseks peaks see olema piisav. Autentsuse ja „maaläheduse“ säilitamiseks on jutt kokku pandud peamiselt mälule tuginedes ning ainult üksikute faktide ja filminimede korrektsuse tagamiseks on kasutatud IMDB ja Wikipedia abi. (Kärbs)

Algusaeg ja legendi sünd (kuni aastani 1973)

Kuigi kung-fu filme toodeti Hiinas juba tummfilmi ajastul võiks ülevaadet alustada suuremast lainest, mis kerkis esile 60.-ndate lõpus ja 70.-ndate alguses. Sellest perioodist võib mainida eelkõige Shaw Brothers’i toodangut (Come Drink with Me (1966), One-Armed Swordsman (1967)) ja esimest rahvusvahelist staari, kelleks oli teadupärast noormees nimega Bruce Lee.

Viimase kohta võib humoorika vahepalana märkida seda, et enne suure kuulsuse saabumist proovis Lee kandideerida TV-sarja "Kung Fu" (1972) peaossa (rolli sai David Carradine), kuid Ameerika telepubliku jaoks peeti Lee’d hiinlase rolli mängimiseks liiga „hiinapäraseks“. Lee filmidest võib ära märkida eelkõige Hong Kongis valminud Fist of Fury (1972) ja Hollywoodi maitse järgi kohandatud rahvusvahelist hitti Enter the Dragon (1973).

Retrohõnguline „vana kooli“ kung-fu (1973-1984)

Õige kung-fu filmide maania läkski lahti alles pärast Lee surma, ka tema enda varasemad filmid jõudsid alles hiljem (maailma) kinolevisse. Uut suurt staari niipea siiski ei tekkinud (mis võiski olla tingitud Bruce Lee jätkuvast mõjust). 1970.-ndate keskpaika iseloomustavad peamiselt Shaw Brothers’i käe alt tulevad suhteliselt ühe mudeli järgi toodetud filmid, näiteks Five Deadly Venoms (1978) , Crippled Avengers (1979).

Uued tuuled hakkasid puhuma 70.-ndate lõpuosas, kui esile kerkisid uue põlvkonna staarid: esmalt Jackie Chan, natuke hiljem pääses Chani varjust välja Sammo Hung ja vähemal määral ka Yuen Biao (kokku nn „kolm venda“). Eraldi tuleb esile tuua lavastajat Woo-ping Yuen, kellega koostöös valmisid Chanil 1978. a kaks filmi (Snake in the Eagle's Shadow ja Drunken Master) ning uus superstaar oli sündinud. Chan’i filmides oli oluliselt suurem roll huumoril (võrreldes Bruce Lee’ga), kuid ka võitluskoreograafi oli uuel tasemel.

Kuldsed („tobedad“) kaheksakümnendad

80.-ndad võibki lugeda Jackie Chani ja Samo Hungi kuldajaks (valitsemisajaks). Kümnendi teisel poolel leidis aset oluline uuendus: kui varasemalt toimus kung-fu filmide tegevus peamiselt mingil ajaloolisel perioodil siis 1985. aastal valminud Police Story’s toodi tegevus kaasaega.

Ilmselt oli see ka üheks põhjuseks, mis vallandas Hong Kongis 80.-ndate teise poole ajavabade kuid äärmiselt meelahutuslike politseimärulite laine (n "In the Line of Duty" filmiseeria). Koheselt kerkis esile ka mõnevõrra karmim relvavõitlustele keskendunud märulite laine (eelkõige John Woo filmide näol), kuid see läheb juba eemale kung-fu žanrist.

90.-ndate wu xia ja wire-fu buum

Kuigi wu xia (õilsad rüütlid või mõõgavõitlejad, keda ei pidurda gravitatsioon ega muud füüsikareeglid, kes vajadusel lendavad puult-puule ning sõna otsese mõttes liigutavad mõttejõuga mägesid) elemente võis leida juba 60-ndate aastatel valminud linateostes ning wire fu’d (või wirework’i ehk traatide abil näitlejate võitluskoreograafi ja sooritusvõime parandamine kuni lendamiseni välja) kasutati ohtralt filmides Zu Warriors from the Magic Mountain (1983) ja A Chinese Ghost Story (1987), leidis tõeline buum aset pärast 1990. aastal valminud linateost Swordsman ning järgmisel aastal valminud Once Upon a Time in China. Viimane on oluline ka seetõttu, et sünnitas uue ajajärgu superstaari Jet Li, kes võttis üle Jackie Chan’i pisut tuhmuma hakanud staariseisuse (Jackie ei läinud eriti kaasa sel ajal populaarse wireworki kasutamisega).

Buum oli sedavõrd võimas, et näiteks ainuüksi 1993. aastal valmis ca 25 wu xia filmi (millest enamus olid ka üllatavalt kvaliteetsed), lisaks linastus suur hulk muid teoseid, kus rohkemal või vähemal määral kasutati wirework’i. Wu xia on sedavõrd oluline nähtus, et sellest peaks lausa eraldi postituse tegema ning selles ootuses siinkohal pikemalt ei peatuks.

90.-ndate teise poole langus

Buum ei kestnud siiski kuigi kaua, juba 1994 aastal toimus langus, filme toodeti vähem ning ka kassaedu oli väiksem. 1995.-ndaks aastaks oli wu xia kuldaeg sisuliselt läbi. Põhjuseid võib olla mitmeid: ületootmine (ilmselt püüti enne 1997. aastal aset leidvat Hiina võimu alla tagasiminekut Hong Kongi filmitööstusest veel viimast võtta), ületootmisega lõpuks siiski kaasnev kvaliteedi langus, majanduskriis, Hong Kongi Hiinaga taasühinemisega seotud hirmud ning inimjõu põgenemine Hollywoodi. Minejate seas olid nii Jackie Chan (küllaltki edukalt), Jet Li (mitte nii väga edukalt) ja lavastajatest näitkeks Tsui Hark (täiesti edutult). Kuigi aastal 2000 valminud Crouching Tiger, Hidden Dragon oli üliedukas ning tutvustas lõpuks ka läänemaailmale wu xia žanri, ei järgnenud huvitaval kombel uut tõusu. Mainimist väärib veel ainult Hero (2002).

2000.-ndad ja uus tõus

Uue aastatuhande esimesest poolest võib lisaks eelpool mainitud Jet Li filmile („Hero“) mainida ka Stephen Chow absurdile lähenevat komöödiat Kung Fu Hustle (2004), kuid laiemas plaanis madalseis jätkus. Pisut elumärke tõi 2006 a Jet Li väidetav viimane võitluskunsti (või tema sõnul oli see viimane wu xia, igal juhul tänaseks on ta juba oma sõnu söönud) sisaldav teos Fearless, mis ei küündinud küll varasemale tasemele, kuid siiski leevendas põuda. Uuest tõusust saab mingilgi moel rääkida alles pärast 2008 aastal valminud Ip Man’i ja kaks aastat hiljem linastunud järge Ip Man 2. Kuigi ka nendes filmides ei ole võitluskoreograafia 90.-ndate buumiaja tasemel ei ole siiski põhjust häbenemiseks. Ip Mani kehastamine tõi lõpuks kauaoodatud ja auga välja teenitud rahvusvahelise kuulsuse ka Jet Li eakaaslasele Donnie Yen’ile.

Lisaks tuli 2010. aastal filmimaailma tagasi 80.-ndatel ja 90.-ndate alguses ilma teinud lavastaja ja koreograaf Woo-ping Yuen ja seda täiesti korralikul tasemel puhtalt võitluskunstile keskendunud filmiga True Legend (mis ei ole küll nii hea kui näiteks 1993. a Iron Monkey). Lootust lisab ka see, et kunagise Hong Kongi filmitööstuse valitseja Tsui Harki poolt 2010. aastal lavastatud wu xia elementidega detektiivilugu Detective Dee and the Mystery of the Phantom Flame on tema poolt üle pika aja piinlikkust mitte valmistav linalugu. Kas tõus jätkub?

Niipalju siis äärmiselt pealiskaudseks sissejuhatuseks, loodetavasti jätkub jutt uute sissekannetega alamžanridest (n wu xia) või spetsiifilistest perioodidest (n „vana kooli“ kung-fu), kuid selle peale ei julge ise küll kihla vedada.

Mainimisväärsed filmid: värske kraam hollywoodist

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Järg suhteliselt viisakale (meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt hinnates, kuigi ka esimene osa ei olnud just kinematograafiline suurteos) esimesele osale ei tõotanud alguses midagi head. Esimesed naljad ja Holmesi-Watsoni omavaheline suhtlus ei kutsunud esile mingisugust positiivset emotsiooni ega isegi mitte pisikest muiet. Naljad tundusid pingutatud, et mitte öelda lapsikud ja pastakast välja imetud. Hetkeks oli tunne, et kogu seriaal on taandatud üheks tüüpiliseks hollywoodi keskpärasuseks, kus ei leidu teravmeelseid nalju, karmi keelekasutust ega üle 12 aastastele sobivat vägivalda. Aga just seda ootab ju „tõeline“ filmisõber. Õnneks läks edasine üldmulje pisut paremaks, mis on peamiselt seletatav ohtra märuli lisandumisega, mis ei lasknud tegelaste sügavamate motiivide, karakterite sügavuse ning huumori kerguse üle pikalt juurdlema jääda. Teadupärast on ju vähegi oskajal režissööril (kelle amet sisutühja märuli korral on tihti võrreldav ka puhtalt tehniku rolliga) oluliselt lihtsam lavastada hoogsat ja efektset märulit kui vaimukat või psühholoogilist pinget pakkuvat draamat/komöödiat. Omaaegselt kultuslavastajalt Guy Ritchie’lt ootaks küll enamat aga eks Hollywood lihvib ka kangemate kivide nurgad lamedaks.

7/10. Kokkvõttes jäi meelde filmi teises pooles aset leidnud hoogne action ning algne pettumus keskpäraste naljade osas ei domineerinud. Ajaviiteks võib soovitada.

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Palju on räägitud võimatu missiooni filmiseeria tegijate julgusest võtta veelkord ette sama teema, kuigi juba teine osa oli suhteliselt sisutühi (kuid seni kõige edukam) ning kolmas osa keskpärase kassaeduga (kuid kvaliteedilt oluliselt parem kui 2. osa). Samuti oli julge samm taaskord kampa võtta vahepeal mõnevõrra ennast diskrediteerinud omaaegne nr 1 filmistaar maailmas (Tom C.). Tulemus ei ole aga sugugi paha. Siiski jäi tegijatel puudu julgusest ja otsustuskindlusest tegemaks 100% puhast meelelahutuslikku naudingut pakkuv märul. Niisiis tuleb taas tunnistada, et märulistseenid olid vaatamist väärt, pinget jagus ja silmailu oli samuti. Tempo hoiti piisavalt kõrgel, nii et ei olnud mahti arutleda trikkide jms loogilisuse või reaalses elus teostatavuse üle. Küll aga jäi mitmes kohas pisut häirima tegelaste hingepiinade ja varasemas elus tehtud vigade kahetsemise liigne esile toomine. Ilmselt soovisid tegijad karakteritele lisada „elulisust“ ja „sügavust“ näidates, et ka superspioonid on kõigest tavalised lihast ja luust inimesed (kuigi juba järgmises märulistseenis näeme taas üliinimlikke trikke ning tegelaste muretut naljategemisest ka surmasuus olles). See muutis kogu loo ja tegelaste motiivid märksa ebausutavamaks kui ükskõik milline ülepakutud kaskadööritrikk. Tagasihoidlik soovitus hollywoodi suurkompaniidele: laske märulimeistritel valmistada 100% märuleid ilma kunstlikult tegelastele „sügavust“ lisades ning hingepiinasid kajastavad draamad jäägu teist tüüpi meistritele.

7,5/10. Meelelahutusena igati korralik saavutus.

The Human Centipede II (Full Sequence) (2011)

Selle üle, kas nimetatud film just hollywoodist pärineb, võib muidugi lõputult vaielda aga oma efektsuse ja meelelahutuslike aspektide tõttu sobib see eelpool mainitud teostega kokku küll. Lisaks kõigele on ju samuti tegemist järjefilmiga, ju siis oli esimene osa suure kassaeduga (ei ole kontrollitud väide aga hollywoodis ju sel moel järjefilmidele rohelise tule andmine käib) ja ka kriitikute poolt kõrgelt hinnatud kultuuriliselt oluline teos. Kes esimest „inimsajajalgse“ filmi näinud, teab üldjoontes mida oodata. Küll aga ei saa öelda, et teises osas on puhtalt samade asjade kordamise teed mindud. Uut ja huvitavat on lisatud piisavalt, kuigi süžee sisuline usutavus on võibolla pisut vähenenud (oleneb kui usutavaks 1. osa pidada saab). Üks paremaid hinnanguid käesolevale teosele pärineb siinkirjutajaga seotud lõuna-eesti vaatajagrupilt (meeste-naiste segagrupp), kes pidi ühiselt nentima, et teises osas tegutsenud isehakanud doktori/lihuniku kõrval oli esimese osa elukutseline ja kliinilist puhtust hoidnud doktor lausa inimlikkuse musternäidis, kelle patisendiks võiks teatud mööndustega ka ise hakata (hea tasu eest või ka lihtsalt teaduse huvides). Kokkuvõttes oli järg oluliselt räpasem kui esimene osa, filmi tempo oli sealjuures isegi kiirem (mis on hollywoodi kassahittide järgede puhul tavapärane) ning rõvedaid (huvitavaid) stseene rohkem. On olnud kuulda, et peagi valmib ka kolmas osa, mille kõrval varasemad lausa Disney perefilmidena pidavat paistma...

8/10. Oluliselt räpasem kui esimene osa, eks igaüks ise teab, kas julgeb vaadata või kellelegi edasi soovitada.

Mainimisväärsed filmid: dokumentaalide eri

Kuigi on pühade aeg siis ega Metsavana sellest hooli. Kartuses, et tema sahvrit hakatakse pervertide pelgupaigaks pidama, sundis majavanem vaese sahvrivaimu maineparanduse eesmärgil tundideviisi dokumentaalfilme ja muud kõrge moraaliga kraami vaatama. Samal ajal vahtis vanake ise ilmselt pühadeajale omast rasvast kraami (Euroopa b-horror, wuxia või ghost comedy). Karta on, et allüürniku jaoks on hullemad päevad veel ees, varsti pistetakse ka väärtfilmid näppu ja silmalaud hoitakse „Kellavärgiga apelsinist“ tuntud abivahenditega lahti, nii et kogu ilmatarkus ja moraal ikka sisse pääseks. Kärbs

The Thin Blue Line (1988) 10/10

Tagasivaatav film ca 10 aastat vanale mõrvaprotsessile, kus süüdi võis jääda vale mees. Filmi lõppedes valdab täitsa uskumatu tunne. Kuidas on võimalik, et juhul, kui kõik mida filmis räägiti ja näidati on tõsi, jõuti õigusemõistmisel just selliste järeldusteni. Film olevat kõvasti kaasa aidanud süütuna 10 a vangis istunud mehe vabanemisele. See ütleb käesoleva teose kohta juba päris palju. Ka teostus on huvitav: intervjuude järjekord ja sisu on üles ehitatud nagu parimates trillerites, kus järjest antakse uusi vihjeid. Samuti esineb mitmeid nö süžeepöördeid, kus vaataja peab ka ise mõne seni nähtud fakti ümber mõtestama.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. kõige äärmuslikumad dokumentaalfilmide suhtes allergilised inimesed). 10/10

Deliver Us from Evil (2006) 10/10

Film juba teada tuntud teemal ehk katoliku kiriku preestrite seksuaalsetest kommetest. Isegi mind, kes ma kuigipalju antud teemaga kursis olen, suutis film ometi vapustada. Antud juhul on lisaks ohvrite raske elu ja pedofiiliajuhtumite kirjeldamisele suur rõhk ka katoliku kiriku ringkaitsel antud temaatika käsitlemisel, kusjuures kaitsevallid ulatuvad kõige kõrgemate maiste institutsioonideni välja.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. antud teemaga varasemalt juba väga süvitsi kokkupuutunud isikud). 10/10

Exit Through the Gift Shop (2010) 9/10

Sisukirjelduse järgi suhteliselt üheselt mõistetav film: algaja filmitegija teeb filmi tänavakunstnikest (peamiselt grafitimeistrid), sealjuures püüab ta tabada üht salapärast tegelast nimega Banksy. Mingil hetkel võtab aga film märkamatult hoopis teise suuna ning filmi lõppedes taipad, et vaatasid hoopis midagi muud, kui see mis alguses paistis või sisukokkuvõttes kirjas.

Tasub vaatamist. 9/10

 

Sick: The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist (1997) 9/10

 

Film ühe kuulsaima masohhisti raskest (mitmes mõttes) elust. Hilisem supermasohhist põeb sünnist saati surmatõbe, mis tapab enamus haigeid enne 20 eluaastat, paekangelane pidas aga vastu enam kui 2 korda kauem. Masohhistlike kalduvuste areng võis samuti olla tingitud pidevas valu käes piinlemisest (võis ka mitte) ja enesepiinamine võis olla ka mehe irooniline vastus raskele elusaatusele. Igal juhul on tegu huvitava biograafiga, mida vürtsitavad väljavõtted erinevatest performace’itest. Kokkuvõttes oleks võinud esinemisi isegi rohkem näidata. Kellel veel käesoleva filmi vastu huvi ei tekkinud siis täiendav reklaam: mehe üks põhinumbreid oli naelaga oma m***i laua külge löömine. Head vaatamist! 9/10.