Pimeduses sosistaja

Kuid jätke meelde - see seeneaedade ja akendeta linnade pime maailm pole tegelikult sugugi õudne. Ta ainult näib meile selline. Võibolla paistis ka meie maailm neile olendeile õudne, kui nad kunagi igiammu siia jõudsid. Te teate, et nad olid siin juba ammu enne seda, kui lõppes muinasjutuline Cthulhu ajastu, meenutage kõike, mida teate uppunud R'Iyehist aegadel, kui ta oli veel pealpool veepinda. Nad on viibinud ka maa sees, mõned siinsamas Vermonti küngastes - ning siin maa all laiub tundmatu elu hiigelmaailm: sinise valgusega K'n-yan, punase valgusega Yoth ja must valguseta N'kai. Just N'kaist tuli hirmuäratav Tsathoggua - teate, see laialivalguv kärn-konnataoline jumalolend, keda mainitakse «Pnakose käsikirjades», «Necronomiconis» ja Atlantise ülempreestri Klarkash-Toni kaudu säilinud Commoriomi müüditsüklis. (Pimeduses sosistaja, 1996) Alles kurtsin ühes viimases promopostis, et nimetatud raamatut ei õnnestu kuskilt hankida ning näe, ei kulunud kuudki kui joppas. Tuttav Ülikoolist (High five Kala) leidis selle puht juhuslikult Riia mäe antikvariaatides tuhnides. Mees helistas loomulikult kohe mulle ning keeras veel igaksjuhuks raamatu riiulis teistpidi, et see kohe teistele õõvasõpradele silma ei hakkaks. Saatsin seepeale loomulikult kõik tööd kus kurat ning sörkisin kiirendatud tempos mööda libedat mäenõlva üles ja 15~ minutit hiljem olin 120 eegu võrra vaesem ning ühe lemmik kogumiku võrra rikkam. mõtlesin esimeses eufoorias kirjutada ühtlasi blogisse pikema Lovecrafti jutu aga esiteks pole mul hetkel väga seda kirjutamis tuhinat peal ning teiseks on neid pikki&põhjalikke ülevaateid netis juba isegi lõputult. Nii pakuks teile fänni kiidujorina asemel lugeda hoopis seda mida kirjutas enda kirjas üks mu naistuttav kellele seda raamatut lugeda soovitasin. Kuna temale oli see esimeseks HPL'iga kokku puuteks on ta arvamust kindlasti märksa värskem ja objektiivsem lugeda. "Lovecrafti raamatut lugesin mõnuga, keel kergelt kohmakalt vanaaegne (ja väga hästi toimetatud) ja ekskurss sellesse, mida siis aastakümnete eest jubedaks peeti, valgustav. Õudne ei hakanud endal siiski hetkekski, õdusas diivaninurgas lambi all lugedes oli ehk liiga turvaline, oleks pidanud koledas keldris või pimedas metsas telgis taskulambi valgel lugema :-) kirjeldused limastest ja rohekatest nähtustest ja hauakambritest ei hirmuta tänapäeval enam suurt kedagi - kui on paarkümmend aastat tagasi Poe'd loetud ja vahepeal hulk tapafilme nähtud. Muide, olen Ülikooli ajal 2 suve kalmel väljakaevamistel töötanud ja palju luukeresid liivast välja puhastanud, mõnel oli pisut nahkagi sõrmuse all säilinud või juukseid õige pisut mingi ehte all. ei kartnud neidki (kunagi olin pisikeses majas tuulisel õhtul hilja üksi ja lugesin pigem lastele mõeldud 'Ilma lõputa lugu' ja siis oli küll nii, nagu oleksin ise tolle raamatu pööningul olnud) (ükskord oli päris unes õudne asi: ärkasin üles ja siis ärkasin veelkord (st eelmine ärkamine oli olnud unes) ja siis ei teadnud, kas tuleb veel paar korda ärgata, või on juba ümberringi 'päris' :-) Aga Lovecraft ise tundus olevat olnud üsna kartlik ja kompleksides inimene; mina-vormis lood, kus peategelasel kohe-kohe halvasti läheb. võib-olla tahtis ta, et lugeja minategelasega samastuks. mulle kangastus aga kulunud pruunis mantlis pisut näljane ja külmetav kirjanik katusekambris, kes oma õudseid nägemusi kirja pani :-)"

Teed sügavusse

Jaamast kostis terav vile. Seejärel oli kuulda tumedat puhkimist ja kasvavat müra. Krõmov seisatas ja vaatas kaua, kuidas eemalduvad rongi tuled, kuni nad viimaks hoopis kadusid käänaku taha. "Nii!" Lausus ta valjusti “algab uus elu...” Krõmov tõstis kohvrid maast ja hakkas kiiresti mööda asfalti sammuma. Ümberringi läks valgemaks, näe paremat kätt on küla. Kas mitte sealt ei kosta laul? Soe ja südamlik viis. See on kauge tütarlaste koor, mis esitab ühe neist nukraist Ukraina lauludest mida tarvitseb kuulata vaid üks kord ,et see eluks ajaks meelde jääks... Varsti jõudis tema kõrvale suurte sarvprillidega jässakas mees. "Öö on suurepärane..." lausus Krõmov, pöördudes oma reisikaaslase poole. "Vägisi ajab laulma." "jah … Väga võimalik" vastas see hajameelselt. "Seda vahel juhtub mõnega." "Miks just mõnega?" Tundmatu pööras imestunult pea Krõmovi poole. "See on, vabandage ...Ma ei saa teist täiesti aru. Aga kui inimene ei armasta laulda? Mis siis võib teda sundida tegelema säärase sihitu ajaviitmisega?" Edasi jätkasid nad teed vaikides. Ainult sammude kaja häiris öist rahu. Varsti muutus vaikimine Krõmovile talumatuks "Vaadake ringi," algas ta vaimustatult. "Missugune tore öö! Milline pilt on meie ees! Näe kauguses paistab ehitis - see meenutab kuuvalgel muinasjutulossi. Vaadake seal paremas aknas, kord süttib kord kustub salapärane sinine valgus... Võib kujutleda ,et selles lossis elavad nõiad." Tundmatu vaatas vilksti näidatud suunas, siis aga tõstis vasaku käe silmade ligi ,et vaadata käekella "jälle sama lugu..juba pool kaksteist, aga elekterkeevitamine pole lõpetatud," ütles ta pahaselt. "Aga paplid! Paplid! Vaadake!" ei lakanud krõmov. "Nad on ju hõbedased!". "Te olete vist luuletaja – kas pole nii?" lausus tundmatu. Edasi peab tundmatu ( hiljem selgub ,et ta on Krõmov tulevane ülemus nimega Trubnin) kurja loengu ,et ehitis pole mingi kuramuse loss vaid Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituut. Mille järel puhkeb vaidlus luule teemadel kus võõras teatab ,et tõeline insener peaks sellise kerglase kirjanduse jalge alla porri trampima. Nii jõuavad nad Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituuti ja selgub ,et Krõmov on sinna suundunud ideega hakata projekteerima ning ehitama maa all liikuvat sõidukit - almaapaati. Aga enne tuleb tal ületada hulk takistusi. Näiteks juhtida õigele teele kapitalistlikku tehnikat kummardav teadur, või tõestada kogu kollektiivi abiga instituudi hüperaktiivsele direktorile ,et tema - Krõmovi näol on tegemist ikkagi inseneri mitte luuletajaga (dire tegeleb nimelt usinalt “luuletajate” ja tööpostil luuletamise vastu võitlemisega – mis, nagu selgub on üks suuremaid tollekandi töölisi kimbutavaid haigusi). Ühtlasi tutvub ta ka paljude toredate nõukogude inimestega nagu näiteks endise kaardiväe vanemradist Utotskkin'iga, kellel on maailma targem lambakoer (ning ühtlasi ka ta rindesõber) ja vahva valvuriätt Panfjorõts'iga, kes küll teadusest tuhkagi ei jaga aga tahab seda kangesti õppida ning tüütab enda küsimustega surmani professoreid ja insenere(Lisaks kutsub ta tsehhi teaduse templiks ja on solvunud kui maailma targem koer seda reostab.) Nende ning kutsekooli pioneeride Petka ja Vanja abiga ehitataksegi viimaks masin valmis ning suundutakse kangelaslikule reisile, mille käigus ületatakse koos palju ohte, ehitatakse maa-alune tamm ,et tuua vesi kõrbesse ja muuta see õitsvaks aiaks ning satutakse kõigetipuks enneolematult suure uraanimaardla peale. Selline võimas kiirgus aga valmistab nõukogude inimestele vaid suurimat heameelt nii ,et neil on suisa raske väljendada oma ülevoolavat rõõmu sellise kodumaale hindamatu avastuse üle. Kõlab ju täpselt sellise raamatuna mille Stalin ise kirjutaks ? Tegemist on igal juhul nõukogude populaarteadusliku ulmega 50nendatest mis nõretab ideoloogiast ja absurdsustest ning on täis ohtralt vasturääkivusi. Kuid just sellised ülevõlli ajamised teevadki ta heaks ning nauditavaks. Sain selle Riiamäelt, paarikümne eeguga ning leian ,et tegemist väga õnnestunud ostuga kuna suutsin teost lugedes pisted sisse naerda. Seostest filmimaailmaga meenub esimesena 2003 aasta ulmekas nimega the Core (seosed tegelikult paha sõna, vaevalt olid selle filmi autorid midagigi kuulnud Vadim Ohotnikovist) kus keerleb tegevus samuti ümber võimas allmaamasina. Põhiliseks erinevuseks on see ,et kui Vene töölised käivad enda liikuriga vaid maalähedases pinnas kõrbe tarvis vett otsimas siis the Cores sukeldutakse maakera tuumani ning pannakse see uuesti käima. Mõned filmi absurdsused on muide täiesti võrreldavad raamatu omadega. Näiteks asub kõige olulisim mutter just kõige ligipääsmatumas kohas (minu auto on ka nii konstrueeritud) ja lõpus kistakse reaktorist uraanivardaid välja suisa paljaste kätega. Kuid muidu ületab B väärtuselt käesolev raamat seda jänkide filmi loomulikult mäekõrguselt. Kahju ,et omalajal ükski Vene stuudio sellest filmi ei ole teinud. Kõige muude imede kõrval on raamatus muideks ka üks homoseksuaalne tegelane – ja see pole mingi suvaline tavotine töömees vaid direktori isiklikult kes üritab külge lüüa laiaõlgsele Ukrainlasest parteikomitee sekretärile. Toon ära ühe lõigu teosest “Viimaks jäid direktor ja Batja (isake. Tõlk) kabinetti üksi. “Arutagem see asi läbi, nagu kord ja kohus, ütles Gremjakin, istudes Batja vastu. “Näed, sina olid valmis mind süüdistama, et ma suhtun kergemeelselt allmaamasina proovimisse. Ei, mitte kergemeelselt. Kõigepealt pean ma sulle teatama, et olen Trubniniga täiesti ühel arvamusel: Krõmov on kergestisüttiv inimene, tal tekib tahtmine, et tema masin korraga sooritaks maa all mingi ime... Võib mitte arvestada oma jõude.”“Ja mis sina arvad?” “Mõtlen toimida järgmiselt... Muide, miks me teineteisest nii kaugele oleme istunud? Ma nihkun sulle lähemale. Sa tead, mul on niisugune tunne... noh, kuidas sulle seletada? Ühesõnaga, ma tunnen su järele igatsust.” “Kuid me näeme ju teineteist kümme korda päevas,” imestas Batja.” - Loe seda ja imesta ning siis veel öeldakse ,et tol ajal poldud vabameelsed. (9/10)

Larklight

Inglise autori Philip Reeve aurupungilik Surelike Masinate sari meeldis mulle väga ja innustas ka mehe teiste töödega tutvuma. Nii saigi siis järgmisena Larklight ette võetud. Sisu on raamatul järgmine: Arthur ja ta õde Myrtle elavad koos isaga kosmilises majas nimega Larklight mis tiirleb ümber kuu. Ühel päeval saabub sinna aga oma ogalisel kosmoselaeval peletislik Mr Webster ilmselge sooviga kõik maja asukad kinni pista. Lapsed põgenevad olevuse eest päästepaadis kuule ning sealt algab kihutamine mööda päikesesüsteemi ,et peatada Websteri ja pahelise “esimeste” kurjad plaanid. Raamatu tegevus toimub 19 sajandis ning tegemist on alternatiivse maailmaga kus Isaac Newton avastas lisaks gravitatsioonile alkeemilised protsessid mis tegid võimalikuks planeetidevahelises eetris liikumise ning sellele järgnenud kahesaja aastaga on Briti imprerium koloniseerinud valdava enamuse päikesesüsteemi planeetidest ja kuudest (teised riigid on suhteliselt mandunud ning ei oma vajalikke teadmisi kosmoselennuks). Kosmilist ruumis ei täida seejuures mitte vaakum vaid väga hõre õhk ning müstiline “eeter” mis lausa kubiseb kõikvõimalikest eluvormidest (nt kalad jms millimallikad) ning pea kõik planeedid on asustatud mõistusega olevustega (isegi kuu). Laevad ise milledega liigutakse on puust kuid suudavad vajadusel saavutada lühiajaliselt valguskiiruse. Lisaks kuigi osatakse valmistada algelisi roboteid on relvastuseks valdavalt eeslaetavad kahurid ja püstolid – ühesõnaga tegemist ehtsa anakronistliku aurupungiga. Kui surelike linnade lugu oli kirjutatud noorsoole siis Larklight selgelt lastele. Intrigeeriva maailma kõrval, kus Reeve saab täies mahus enda suurepärast fantaasiat demonstreerida, on dialoogid ja tegelased ise kahjuks lausa häirivalt primitiivsed-lapsemeelsed. Eriti on on autor ülepingutanud Myrtle tegelaskujuga. See 19 sajandi beib jätab kohati mulje justkui oleks tal tõsiseid raskusi tema ümber toimuva adekvaatselt mõistmisega. Moosise ja magusa sisu ampsab veel tänu värvikale maailmatele, kenadele illustratsioonidele ning Reeve väga humoorikatele kirjeldustele-märkustele täitsa kenasti kuni lõpuni läbi. Lõpp ise oli kahjuks kohutavalt klizeelik “happy end” mis pealegi jättis punnitatud mulje. Lisaks ma ei saa aru mis teema on aurupungis sellega, et tegelased on valdavalt lapsed. Nii Steamboys, Last exiles, Liikuvates linnades, Castle in the Sky's jms lugudes on peategelased alaealised. See, et need on peamiselt orienteeritud samuti lastele ei ole minuarust veenev põhjus. Näiteks mulle meeldisid väiksena küll märksa enam teosed kus seiklesid täiskasvanud. Nagu olen juba varasemalt blogis maininud on Larklightist 2010 aastal tulekul ka mängufilm. Üheltpoolt on kahju, et ei võetud ekraniseerimiseks Surelikke masinaid kus palju originaalsem idee - hiiglasuured roomikutel liikuvad ja üksteisest toituvad linnad. Puulaevadest kosmoses on juba isegi üks film 2002 aastal tehtud nimega Treasure Planet (visuaalselt kena aga väga keskpärane lugu). Teisalt saan aru mis alustel Hollywoodis just selline valik tehti. Larlkighti seiklused on ju märksa turvalisemad-vaatemängulisemad ja tekstis peab vähem muudatusi ja parandusi tegema ,et see stuudiote glavlit'ist läbi läheks. Lootust annab vähemalt asjaolu, et filmi eelarveks on kinnitatud 200 miljonit tugrikut mis tähendab ,et maailma loomisel rahast puudust pole. Kokkuvõtteks tuleb tunnistada ,et Liikuvate linnade lood on tunduvalt paremad ja käesolevat raamatut nendega võrreldes on tunne nagu oleks toimetuses üks kuri Misery Annie Wilkesit meenutav tädike mehel kukil istunud ja käskinud ta seekord klassikaline lasteraamat kirjutada - praakides ühtlasi välja kõik verisemad, hämaramad ning alternatiivsemad kohad mis võiksid noorele lugejale häirivalt mõjuda. Need kellele meeldib aurupunk ja Reeve fantaasiamaailmad võivad seda raamatut lugeda küll, teised kardan pettuvad. Lasteraamatuna on teos igal juhul täitsa tore. Kui ma ise peaksin kunagi juhtuma poolduma siis arvatavasti loen seda raamatut ka heameelega enda järeltulevale põlvele ette. Samuti võtan mingiaeg käsile ka Larklighti järjed - ehk on need paremini õnnestunud. Hindeks annaks loole aga tubli 6/10. See pilt pole Larklightist pärit kuid tundus hästi siia sobivat.

Maailma avastamine - Unustatud tulevik 2

Saast oli Trashi keldrist toreda filmi asemel jällegi vaid tüki hallitanud tapeeti koju tassinud ja nii läksin igavusest hoopis Riiamäe antikvariaatidesse tolknema, kus antud 1954a teos mulle ka silma jäi. Olin seda kunagi kooliajal lugenud ning tookord jättis teos endast igati hea mulje. Pealegi maksis raip ka vaid 25 eeku nii ,et sai ära ostetud. Kusjuures kavatsesin alguses raamatust pärinevat materjali kasutada Pavel Klushantsev'i filmidest rääkiva postituse ilmestamiseks, kuid kokkuvõtteks leidsin raamatust liiga palju muhedaid joonistusi mida tahaks blogisse riputada nii ,et otsustasin neist eraldi postituse teha. Ehk siis järgnevalt mõned pildid sellest kuidas kujutasid venelased 50nendatel ette kosmose vallutamist. Kosmonaudid arutavad kuhu oleks kõige õigem maisi külvama hakata Arutati ka tõsiselt mesilaste pidamise võimalikuse üle orbiidil Teivashüppe maailmameistrivõistlused Päikesepatareidele suurt lootust ei julgetud panna ja seepärast plaaniti päikese abil vesi keema ajada ning saadud auruga turbiine toita. Ajaks kui selline kaadervärk oleks püsti saadud pidanuks rakett õhust tühi olema. Tõesti, miks peaks rakette üksteise otsa laduma

Naisterahva suguelu

On tuntud, et naisterahvaste seas valitseb ülisuur teadmatus nende suguorganite tundmise ja tegevuse üle. Süü langeb siin muidugi vanemate, kasvatajate, õpetajate ja õpetajannade ning naisterahvaste häbelikkuse päle. Sarnastest asjadest rääkida arvatakse häbiks, sarnastes asjades ei tohi viisakal neiul mingisuguseid teadmisi olla, ega nende kohta mingisuguseid järelpärimisi teha. Selliste sõnadega algab raamat mida viimasel ajal olen õhtuti lugenud, hehe ei midagi perverset. Tegemist on ühte toreda 20nendate aastate käsiraamatuga, mis kunagi Ovele sünnipäevaks kingiti. Autoriks olev muhe härrasmees jagab neiudele ja nende vanematele nõuandeid ning õpetusi kuidas siis naisterahva keha ikkagi toimib ja kuidas seda kasutada. Eelkõige aga muidugi üritab selle olevuse hinge lahata ning teda manitseda mitte raisku minema. Ma pole ausaltöeldes mõnda aega midagi niivõrd humoorikat lugenud. No ei ole sellest ajast ju nii palju aega ka praeguseks möödas aga mõned mõtted ja tekstid tekitavad hämmeldust. Tänapäeval tapaksid feministid küll dr Vretlindi vist ...äärmiselt veriselt. Aga eks otsustage ise, toon järgnevalt ära mõned suvalised lõigud raamatust. Naisterahva kehanemine ja vaimuavaldused! tujukus ja kõrkus on naisterahvas kõrvuti olemas ja tema meeldivust alandamas: arutihti näeme nagu ei võiks nad lahus ollagi, aga ometi on nad mõlemad kaks isesugust asja. Kõrkus ja edvistus on naisterahva sündimisel pärandatud iseloom, mis oma juured õige sügavale ajanud. Mõnikord suudab aga just koketeerivus naisterahvaid meeldivaks teha. Naisterahvaste eesmärk ( bioloogiliselt vadates ) on nende välimine iludus ja meeste kütkestamine. Ja nende tujukus ongi siis välimuse ja kütkestamise võidulepeasemiseks oluline abinõu. Et mehed tugevamad, võimsamad ja osavad olla tahavad ja võitlust armastavad, ihkavad naisterahvad, et neid võitaosataks, ihkavad lõbu pääasjana. Muidugi on ju kõrkus ja koketeerimine alandavad: iseäranis tunneme seda siis kui meie sügavamale naisterahva hingesse tungime ja sääl tühjust aimame, kui meie näeme, et naisterahvas väliselt naeratab, kuna tema sisemus aga härjapõlvlaselt hämar on. Oleme ju kõik ju Aadama järeltulijad ja loomulikult pärandasime siis ka tema nõrkused, tema hääd ja halvad küljed. Mõni muu vähem omadus, nagu uudishimu, lobisemine, kadedus, usukumatus, kättemaksmise - ja tõrelemisekirg, vaenulikus, kiusakus, on küll naisterahvastel sagedamini nähtavamad Kuid ometi pole ka meesterahvad nendest iseloomuavaldustest täitsa puhtad. Meesterahvad näitavad teistes halbades iseloomuvaldustes jälle oma üleolekut ja naisterahvaste suurem süü on vast see ,et nad ilmas rohkem pahandust võivad tekitada kui mehed. Meesterahvad on lihakserikkad, naisterahvad närviderikkad ütleb Eugen Pelletan ..esimesel on jõud eestkätt, teisel sellevastu tundlikus, esimesel pääletungivus, teisel - allaandvus Ta teab milleks tema maailmas olemas, ning nüüd algab temas ka loomulik püüe - võimalikult pea mehele saada. Ta tunneb ,et ta emana on vaba ja õnnelik. Tema maailm - kodu- on talle armas. See on naisterahva õrnem igatsus, mida ta oma südame salajamasse soppi peidab ja kannatlikult oma lootuse täideminemist ootama jääb Niikaua kui inimese südamest sarnane kirg välja pole kraamitud, met meesterahvas on naisterahva ja naisterahvas meesterahva pärast olemas, pole loota ,et inimene loomast kõrgemale tõuseb ja rüvetavast ja toorestavast suguelust pääseb. aastasadasid vajub ajamerre, enne kui inimene loomaliste väikluste kütkest vabaneb ning oma ihu mis jumala tempel on ka sellele puhtusele ning kõrgusele suudab seada. Mõned arvavad ,et naisterahval nii väga teadusevalla sisse ei tarvitse tungida, kuid meie arvame ,et kaugelt tulusam on teadusliste raamatute taga istuda, kui romaanisid ja nilbet kirjandust seedida. tants või hõljumine on noorte inimeste otsitavam lõbu. Kui aga tants kinnistes, tolmustes ja kuumades ruumides korraldatakse, ennast peaaegu surnuväsinuks tantsitakse, siis on see - hukkamõistetav. Siin kantakse sagedasti veel päris loomuvastaseid riideid, mis küll, võib olla, ilusad, kuid terviserikkujad on, riputakse iga võõra meesterahva käsivarre najal, erutatakse ennast kirglusele, ja sagedasti tuleb just tantsusaali noorte tütarlaste õigelt teelt kõrvaleviimise algatajaks arvata kui paljud naisterahvad pole ka tantsusaalide kaudu endile tsiisikushaiguse saanud! tantsitakse end higiseks ja minnakse siis kerges riides koju, külmetatakse, ning ongi tiisik. Keegi naisterahvas kirjutab järgmist, Onanismi tagajärjena on mul nüüd hirmus närviline ettekujutus, väsimus käsivartes ning jalgus, sagedane kõhu täisolek ja igakord pääle sööki kole vastik tunne, puusades ja ristluudes valulised tõmbed, päälage nagu tahetake sisse vajutada, kubemes ja suguelundites on valusad kramplikud ja vältavad valuhood. Kõik need halbtused ja valud korduvalt harilikult iga 8-14 päeva järele otse korralikult, ja hirmuga pean ma igakord nende pääle mõtlema. Ohkama pean ma sagedasti: kui ilus ja lopsakas on loodus, missuguseks inimesevaremeks olen aga mina end teinud!. Kõigest sellest selgub siis ,et onanism päris hirmsaid tagajärgi tekitab. On juhtumusi olnud, kus tugev, töökas naisterahvas lühikese aja jooksul töövõimetuks jäi, onanismi tagajärjel. Onanismi eest hoidumine ja arstimine. Ägedamal haigushoogude avaldusel võib arvata, et kogu närvisüsteem onaniseerub. Sarnasel korral olgu üksindus ja igasugune vaimutöö keelatud. Laste ja nooremate inimeste parandamine kes külmi vanne ei kannata, on hüpnotismi abil kõige soovitavam. Onanistile on väga tähtis, kui talle pesemise ja suplemise võimaluse puudumisel külmad istevannid tehakse Vannis istumise aeg olgu vähemalt 5 minutit. Puusad saavad sellega karastatud ja suguelundite närviline tegevus vaibub. Hää on ka kui lina ots jääkülmas vees niisutatakse ning siis häbeduse pääle pannakse Hää on apteegist väike pudelike osta, millesse jää pannakse ja senikaua häbeduse peal hoitakse kuni jää sulanud on Sarnased külmuse abinõud peletavad kirgluse igakord minema, ning päästavad inimese piinavast kurjast Tarvitatakse ka mõnesuguste rohtudega häbedusekeele määrimist, kuid need pole sagedasti soovitatavad, näituseks võib joodiga määrimine häbeduskeele amputatsiooni ette võtta, olgugi et ta närvisid suretab. Kõige soovitavam on ikka, kui naine või tütarlaps kirglusemomendil voodisse seljali heidab ning siis oma häbedusele senikaua külmi kompressisisd laseb teha kuni kirglus kaob. Ka võib käsa ja jalgu voodi külge kinni siduda. *Aga taustal mängib JMKE - Tont Seda Teab