Kaks kõhna rohelist ollust

Jah sõbrad, vahepeal tuleb mul ka isu vaadata vana saasta asemel uut saasta. Seekord tutvusin kahe rohelise olevusega. Esiteks vaatasin rohelise vapsiku ja teiseks võtsin ette rohelise laterna.

Mõlema toiteväärtus jäi sinna ninakolli tasemele. Suurte effektidelasude ja eelarvega aga ilma erilise sisemise särata meisterdatud käkid. Õõnsalt kõmisevate üheplaaniliste tegelaste, sirgjoonelise ploti ja maitselagedate dekoratsioonidega filmid. Muidugi kui just peab nendevahel valima siis meeldis Vapsik nõksa rohkem. Seal oli vähemalt 2-3 õrnalt muigama võtvat hetke. Kahjuks jäi sellel filmil tõsiselt puudu munadest julgeda pisut erineda või superkangelaste filmizanrile tugevamalt õrnade kohtade vahele huumorinooli loopida. Jäi seega selliseks ei-liha-ei-kala katekooriasse.

Rohelise laterna puhul ei suuda ma aga mitte midagi positiivset leida. Eelkooliealistele tehtud lugu, mida mina eelkooliealisena poleks küllap viitsinud vaadata. Pealiskaudne ja vaimu nüristav meelelahutus. Sisuta õhus rippuvad dialoogid ning piinlikult eepilised sõnavõtud. Võõrmaailmad olid samuti igavad, hallid ja vaimuvaesed. Häbiplekk kogu ulmezanril, mille mahapesemiseks peavad mitmed rezisöörid veel aastaid takkajärgi töötama.

Unustatud filmirežissöörid: Carl Theodor Dreyer

Pikka aega piirdus minu (Kärbsi) kokkupuude taani filmilavastajaga Carl Theodor Dreyer (1889-1968) peamiselt kahte tüüpi seikadega. Esiteks kohtab filmialases (interneti-)kirjanduses tihti viiteid dreyerlikule stiilile – mustvalged ja aeglase tempoga filmid, staatilised, kuid äärmiselt tabavad kaameranurgad, emotsioone (sh minimalistlikke) suurepäraselt edasiandev montaaž. Teine viide on seotud kaasaja tuntuima Taani režissööri Lars von Trier’iga, kes on teatavasti filmide "Breaking the Waves" (1996), "Dancer in the Dark" (2000), „Dogville“ (2003) ja "Antichrist" (2009) ning miniseriaali "Riget" (1994 ja 1998) lavastaja. Nimelt võib viimasest rääkides/lugedes tihti kohata väiteid stiilis „Lars von Trier on tuntuim Taani filmilavastaja pärast Carl Theodor Dreyer’it“.

Kuni viimaste aastateni olid siiski nii Dreyer kui ka tema filmid minu jaoks täiesti tundmatud, kusjuures ega väga suurt huvi tema varajaste tummfilmide või ka hilisemate kammerlike draamade vastu ei olnudki. Eks neid vanu filme kiideta teinekord ju üleliia ning teoste sisuline väärtus on tihti muu tausta (oma ajas märkimisväärne või uudse lähenemisega film) kõrval pigem väike. Aja jooksul sai uudishimu siiski võitu (oma osa mängisid üha tihedamalt kohatud viited Dreyerile) ning vaatamiselamused olid üllatavalt positiivsed. Eelkõige on Dreyeri teostest märkimisväärsed 5 filmi. Lühiülevaade lähtub eelkõige siinkirjutaja suva järgi paika pandud filmide tähtsuse-väärtuse järjekorrast.

„La passion de Jeanne d'Arc“ (1928, ... aka "The Passion of Joan of Arc")
Ettevaatlikuks esmakokkupuuteks Dreyeri teostega valisin ühe tema hinnatuma filmi ning ootused ületati mäekõrguselt. Ega tummfilmina üles võetud draamalt ju tegelikult väga midagi ei oota ka, eks tummkomöödiaid (Buster Keaton, Harold Lloyd) ja õudusfilme („Nosferatu“, „Das Cabinet des Dr. Caligari“) võib ju rõõmuga vaadata, kuid sama ajastu draamade suhtes ollakse ja olin ka mina pigem skeptiline. Tagantjärgi võib öelda, et ega asjata Dreyeri 1928. aasta tummfilmi üheks läbi aegade olulisimaks linateoseks ei peeta.

Film käsitleb teada-tuntud teemat ehk Jeanne d'Arc (Orleansi neitsi) kohtuprotsessi (sisuliselt nõiaprotsessi), kuid viis kuidas sündmusi ja emotsioone edasi antakse on äärmiselt mõjus. Filmi vaadates tekkis lausa ketserlik mõtte: kas filmimontaaž ja plaanide valik on sellest ajast saadik filmikunstis üldse arenenud või saavutati tipp tõesti juba nii varajases kinoajaloo staadiumis. Näiteks tegelastest – olgu nendeks kohtunikud või peategelane ise – äärmiselt tabavad võtted suures plaanis (lähiplaanis), mis annavad edasi pisematki emotsioonid rääkimata juba filmi jooksul lahtirulluvast tragöödiast. Tavavaatajale võib olla teost siiski soovitada ei julge, kuna mittekomöödiast tummfilmi jälgimine nõuab pisut kannatust, kuid igal filmigurmaanil peaks vaatamis- ja äratundmisrõõmu (osavate ja tänapäevalgi laialt kasutatavate filminippide märkamise suhtes) jätkuma. Kohati tõesti vaatad ja imestad, mida kõike juba tummfilmide ajastul lihtsa loo jutustamisel osati teha (puhtalt kaamera ja näitlejatööde abil). Omamoodi nagu filmitegemise ABC.
10/10

„Ordet“ (1955, ... aka "The Word")

Olulisuselt ja ka kvaliteedilt ligikaudu samaväärseks saavutuseks võib Dreyeri puhul lugeda tema hilisemal eluperioodil valminud ning samuti paljuski religiooniteemat käsitlevat filmi „Sõna“. Tuleb kohe mainida, et siinkirjuta on religiooni kui nähtuse (või on see lihtsalt elustiil?) suhtes pehmelt öeldes leigel või siis nähtuse kummaliselt massilise leviku suhtes imekspandaval seisukohal. Religioonide edukuse kohta võiks lausa öelda, et „respect jesus“ (siia võib muidugi ka mõne teise folkloorikangelase nime panna).

Ometi suutis film oma lihtsate, inimlike ja ajatute teemadega (minu usk on parem, kui naabri ketserlik, kuigi mitte väga palju erinev religioon; inimlik kadedus ja uhkus, kohati meenutasid osad tegelased lausa Andrest ja Pearut) piisavalt köita ning mõne koha peal tuli lausa tahtmine vaimustusest käsi kokku lüüa – momentidel, kui äärmiselt lihtsalt aga tabavalt ning läbi peene huumori suudeti inimlikku kõrkust, uhkust ja kadedust näidata. Ka religiooniteemat käsitleti üldjoontes taktitundeliselt (nii poolt kui vastuargumendid olid mõõdukalt esindatud) ning isegi filmi lõpus saabuv pisike „twist“ ei rikkunud kunstiteose üldmuljet. Eelinfo põhjal pidi film äärmiselt aeglases tempos kulgema, kuid vaadates seda küll tähele ei pannud. Sündmusi jagus ja kõik mis toimus tabas naelapea pihta. Tundub, et lisaks filmikeelele tunneb Dreyer läbi ja lõhki ka inimhinge olemust.

10/10

Ülejäänud 3 Dreyeri märkimisväärsemat teost ei küündi küll eelpool mainitud kahe meistriteosega samale pulgale, kuid vaatamist väärt on need erinevatel põhjustel ikkagi.

Vampyr“ (1932) – unenäoline õudusfilmisugemetega teos (nagu nimigi ütleb võib tegemist olla vampiirifilmiga) väärib märkimist eelkõige tehnilise külje ning uuenduslike filmitrikkide poolest, sisuline pool jääb seekord nõrgemaks. Filmihuvilistel tasub siiski pilk peale visata.

7/10 sisu eest, 9/10 tehnilise teostuse eest.

„Vredens dag“ (1943, ... aka "Day of Wrath") – taaskord puutume Dreyeri filmis kokku nõiajahiga. Seekord on põhiliin seotud noore naisega, kes armub oma värske ja endast oluliselt eakama abikaasa poega (eelmisest abielust). Pahandused ei anna ennast kaua oodata, eriti arvestades tõika, et juba neiu esivanemaid kahtlustati nõiduses, rääkimata sellest, et „noorpaariga“ ühe katuse all elab lisaks ahvatlevale noormehele ka abikaasa armukade ema, kes kohati meenutas tänapäeva õudusfilmides laialt kasutatavat ning alati efektselt mõjuvat kurja vanamutti. Tegu on igati korraliku ning sisuka ja pingsa filmiga, mis ei ole küll nii hea (tabav), kui 1955 aasta „Ordet“, kuid vaatamist väärt põnev (pere-, nõia-, ajastu-) draama/triller igal juhul. Omamoodi üllatuseks oli filmi peategelaste amoraalsus, mis filmi valmimisaastat vaadates tundus eriti kummastav. Võibolla andis filmi lõpp ka sellele vastukäivusele oma lahenduse, mis rahuldas tolle aja tsensoreid (ja vaatajaid).

9/10

„Gertrud“ (1964) – Peategelaseks on taas mõnevõrra kõrk (amoraalne on vast palju öeldud) naisterahvas, kes vaatama soliidsele eale soovib erinevate pakkumiste seast endale sobivat härrat leida. Ei häiri teda enda kehtiv abieluleping ega südametunnistus. Taas käsitletakse inimlike ja lihtsaid teemasid – uhkus, isekus, inimeste igapäevased suhted ja mured –, mille raames kooruvad välja palju olulisemad ja igavikulised teemad. Antud filmi puhul võib tõesti välja tuua äärmiselt rahuliku tempo ning staatilise kaameratööd. Kohati tekib tunne, nagu vaataks teatrietendust. Dreyeri loominguga tutvumiseks seega filmi ei soovita, kuid korraliku tükiga on tegemist sellegipoolest. Kui eespool mainitud linateosed nähtud, tasub ka antud teos ette võtta.

8/10

Kärbs

Kolm mainimisväärset giallot

La morte ha fatto l'uovo AKA Death Laid an Egg (1968)

Üsnagi kõrgelthinnatud ja paljusoovitatud giallo, mis aga kahjuks mind kõnetada ei suutnud. Pilt oli väga ilus ja kunstiline, aga lugu ise liiga aeglaselt ning uimaselt voolav. Ei meeldinud mulle ka see liiga ebatraditsiooniline muusikataust, kus kääksutati kakofooniliselt viiulit või klimberdati klaverit. Lisaks jäi hullu teadlase loodud mutant-kanade teema liiga pinnapealseks ning lõpp tõmmati ka ülemäära äkiliselt kokku. Ehk siis giallo, mis visuaalselt mõnus, aga loo poolest liiga kaootiline ja veniv. 5/10

Una libélula para cada muerto AKA A Dragonfly for Each Corpse (1974)

Lugu politseiinspektorist, kes uurib prostituute tapva sarimõrvari juhtumit, kannatas sama probleemi all nagu "Death Laid an Egg". Ehk siis visuaalselt viisakas, aga süžeelt liiga uinutav. Giallo kohta häbematult vähe räpasust, verd ning rabavaid süžeepöördeid . 6/10

Un Posto ideale per uccidere AKA Dirty Pictures AKA Oasis of Fear (1971)

Filmi peategelasteks on kaks ehedat hipiajastu õit - noormees ja neiu, kes tegelevad Saksamaalt pornograafilise materjali Itaaliasse vedamise, müümise ja saadud raha mahaprassimisega. Viimane õnnestub neil nii edukalt, et lõpuks pole noortel enam taskus isegi tagasisõiduks vajalikku bensuraha. Kuna ka passiautomaadiga salaja tehtud erootilisi fotosid keegi osta ei taha, langevad armastajad lõpuks kuritegelikule teele ehk üritavad ühe ettejuhtunud häärberi garaažist veidi gäsoliini varastada. Õnnetuseks satub neile samal hetkel peale majaproua, kes leiab noorukites ideaalsed ohvrid, kelledega oma psühholoogilisi mänge mängida.

Mina isiklikult ei liigitaks seda filmi giallo alla. Enamus sellele zanrile omaseid punkte on puudu ja tegemist rohkem klassikalise psühholoogilise põnevikuga. Kvaliteet oli kah selline nibin-nabin -- kohati põnevam ja kohati igavam. Lõpplahendus jäi kahjuks selle igavama poole peale. 6/10

Mainimisväärsed filmid: värske kraam hollywoodist

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Järg suhteliselt viisakale (meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt hinnates, kuigi ka esimene osa ei olnud just kinematograafiline suurteos) esimesele osale ei tõotanud alguses midagi head. Esimesed naljad ja Holmesi-Watsoni omavaheline suhtlus ei kutsunud esile mingisugust positiivset emotsiooni ega isegi mitte pisikest muiet. Naljad tundusid pingutatud, et mitte öelda lapsikud ja pastakast välja imetud. Hetkeks oli tunne, et kogu seriaal on taandatud üheks tüüpiliseks hollywoodi keskpärasuseks, kus ei leidu teravmeelseid nalju, karmi keelekasutust ega üle 12 aastastele sobivat vägivalda. Aga just seda ootab ju „tõeline“ filmisõber. Õnneks läks edasine üldmulje pisut paremaks, mis on peamiselt seletatav ohtra märuli lisandumisega, mis ei lasknud tegelaste sügavamate motiivide, karakterite sügavuse ning huumori kerguse üle pikalt juurdlema jääda. Teadupärast on ju vähegi oskajal režissööril (kelle amet sisutühja märuli korral on tihti võrreldav ka puhtalt tehniku rolliga) oluliselt lihtsam lavastada hoogsat ja efektset märulit kui vaimukat või psühholoogilist pinget pakkuvat draamat/komöödiat. Omaaegselt kultuslavastajalt Guy Ritchie’lt ootaks küll enamat aga eks Hollywood lihvib ka kangemate kivide nurgad lamedaks.

7/10. Kokkvõttes jäi meelde filmi teises pooles aset leidnud hoogne action ning algne pettumus keskpäraste naljade osas ei domineerinud. Ajaviiteks võib soovitada.

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Palju on räägitud võimatu missiooni filmiseeria tegijate julgusest võtta veelkord ette sama teema, kuigi juba teine osa oli suhteliselt sisutühi (kuid seni kõige edukam) ning kolmas osa keskpärase kassaeduga (kuid kvaliteedilt oluliselt parem kui 2. osa). Samuti oli julge samm taaskord kampa võtta vahepeal mõnevõrra ennast diskrediteerinud omaaegne nr 1 filmistaar maailmas (Tom C.). Tulemus ei ole aga sugugi paha. Siiski jäi tegijatel puudu julgusest ja otsustuskindlusest tegemaks 100% puhast meelelahutuslikku naudingut pakkuv märul. Niisiis tuleb taas tunnistada, et märulistseenid olid vaatamist väärt, pinget jagus ja silmailu oli samuti. Tempo hoiti piisavalt kõrgel, nii et ei olnud mahti arutleda trikkide jms loogilisuse või reaalses elus teostatavuse üle. Küll aga jäi mitmes kohas pisut häirima tegelaste hingepiinade ja varasemas elus tehtud vigade kahetsemise liigne esile toomine. Ilmselt soovisid tegijad karakteritele lisada „elulisust“ ja „sügavust“ näidates, et ka superspioonid on kõigest tavalised lihast ja luust inimesed (kuigi juba järgmises märulistseenis näeme taas üliinimlikke trikke ning tegelaste muretut naljategemisest ka surmasuus olles). See muutis kogu loo ja tegelaste motiivid märksa ebausutavamaks kui ükskõik milline ülepakutud kaskadööritrikk. Tagasihoidlik soovitus hollywoodi suurkompaniidele: laske märulimeistritel valmistada 100% märuleid ilma kunstlikult tegelastele „sügavust“ lisades ning hingepiinasid kajastavad draamad jäägu teist tüüpi meistritele.

7,5/10. Meelelahutusena igati korralik saavutus.

The Human Centipede II (Full Sequence) (2011)

Selle üle, kas nimetatud film just hollywoodist pärineb, võib muidugi lõputult vaielda aga oma efektsuse ja meelelahutuslike aspektide tõttu sobib see eelpool mainitud teostega kokku küll. Lisaks kõigele on ju samuti tegemist järjefilmiga, ju siis oli esimene osa suure kassaeduga (ei ole kontrollitud väide aga hollywoodis ju sel moel järjefilmidele rohelise tule andmine käib) ja ka kriitikute poolt kõrgelt hinnatud kultuuriliselt oluline teos. Kes esimest „inimsajajalgse“ filmi näinud, teab üldjoontes mida oodata. Küll aga ei saa öelda, et teises osas on puhtalt samade asjade kordamise teed mindud. Uut ja huvitavat on lisatud piisavalt, kuigi süžee sisuline usutavus on võibolla pisut vähenenud (oleneb kui usutavaks 1. osa pidada saab). Üks paremaid hinnanguid käesolevale teosele pärineb siinkirjutajaga seotud lõuna-eesti vaatajagrupilt (meeste-naiste segagrupp), kes pidi ühiselt nentima, et teises osas tegutsenud isehakanud doktori/lihuniku kõrval oli esimese osa elukutseline ja kliinilist puhtust hoidnud doktor lausa inimlikkuse musternäidis, kelle patisendiks võiks teatud mööndustega ka ise hakata (hea tasu eest või ka lihtsalt teaduse huvides). Kokkuvõttes oli järg oluliselt räpasem kui esimene osa, filmi tempo oli sealjuures isegi kiirem (mis on hollywoodi kassahittide järgede puhul tavapärane) ning rõvedaid (huvitavaid) stseene rohkem. On olnud kuulda, et peagi valmib ka kolmas osa, mille kõrval varasemad lausa Disney perefilmidena pidavat paistma...

8/10. Oluliselt räpasem kui esimene osa, eks igaüks ise teab, kas julgeb vaadata või kellelegi edasi soovitada.

Mainimisväärsed filmid: dokumentaalide eri

Kuigi on pühade aeg siis ega Metsavana sellest hooli. Kartuses, et tema sahvrit hakatakse pervertide pelgupaigaks pidama, sundis majavanem vaese sahvrivaimu maineparanduse eesmärgil tundideviisi dokumentaalfilme ja muud kõrge moraaliga kraami vaatama. Samal ajal vahtis vanake ise ilmselt pühadeajale omast rasvast kraami (Euroopa b-horror, wuxia või ghost comedy). Karta on, et allüürniku jaoks on hullemad päevad veel ees, varsti pistetakse ka väärtfilmid näppu ja silmalaud hoitakse „Kellavärgiga apelsinist“ tuntud abivahenditega lahti, nii et kogu ilmatarkus ja moraal ikka sisse pääseks. Kärbs

The Thin Blue Line (1988) 10/10

Tagasivaatav film ca 10 aastat vanale mõrvaprotsessile, kus süüdi võis jääda vale mees. Filmi lõppedes valdab täitsa uskumatu tunne. Kuidas on võimalik, et juhul, kui kõik mida filmis räägiti ja näidati on tõsi, jõuti õigusemõistmisel just selliste järeldusteni. Film olevat kõvasti kaasa aidanud süütuna 10 a vangis istunud mehe vabanemisele. See ütleb käesoleva teose kohta juba päris palju. Ka teostus on huvitav: intervjuude järjekord ja sisu on üles ehitatud nagu parimates trillerites, kus järjest antakse uusi vihjeid. Samuti esineb mitmeid nö süžeepöördeid, kus vaataja peab ka ise mõne seni nähtud fakti ümber mõtestama.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. kõige äärmuslikumad dokumentaalfilmide suhtes allergilised inimesed). 10/10

Deliver Us from Evil (2006) 10/10

Film juba teada tuntud teemal ehk katoliku kiriku preestrite seksuaalsetest kommetest. Isegi mind, kes ma kuigipalju antud teemaga kursis olen, suutis film ometi vapustada. Antud juhul on lisaks ohvrite raske elu ja pedofiiliajuhtumite kirjeldamisele suur rõhk ka katoliku kiriku ringkaitsel antud temaatika käsitlemisel, kusjuures kaitsevallid ulatuvad kõige kõrgemate maiste institutsioonideni välja.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. antud teemaga varasemalt juba väga süvitsi kokkupuutunud isikud). 10/10

Exit Through the Gift Shop (2010) 9/10

Sisukirjelduse järgi suhteliselt üheselt mõistetav film: algaja filmitegija teeb filmi tänavakunstnikest (peamiselt grafitimeistrid), sealjuures püüab ta tabada üht salapärast tegelast nimega Banksy. Mingil hetkel võtab aga film märkamatult hoopis teise suuna ning filmi lõppedes taipad, et vaatasid hoopis midagi muud, kui see mis alguses paistis või sisukokkuvõttes kirjas.

Tasub vaatamist. 9/10

 

Sick: The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist (1997) 9/10

 

Film ühe kuulsaima masohhisti raskest (mitmes mõttes) elust. Hilisem supermasohhist põeb sünnist saati surmatõbe, mis tapab enamus haigeid enne 20 eluaastat, paekangelane pidas aga vastu enam kui 2 korda kauem. Masohhistlike kalduvuste areng võis samuti olla tingitud pidevas valu käes piinlemisest (võis ka mitte) ja enesepiinamine võis olla ka mehe irooniline vastus raskele elusaatusele. Igal juhul on tegu huvitava biograafiga, mida vürtsitavad väljavõtted erinevatest performace’itest. Kokkuvõttes oleks võinud esinemisi isegi rohkem näidata. Kellel veel käesoleva filmi vastu huvi ei tekkinud siis täiendav reklaam: mehe üks põhinumbreid oli naelaga oma m***i laua külge löömine. Head vaatamist! 9/10.

Mainimisväärsed filmid: amoraalne väljalase

Vältimaks võimalikke plagiaadisüüdistusi esitan siinkohal ennetava märkuse: kõik blogipostituse nimes esinevad sarnasused mõne teise filmiblogija postitussarja pealkirjaga on puhtjuhuslikud. Kui keegi lugejatest veel aru ei saanud, millest jutt, siis kinnitab see veelgi ilmselget veendumust, et pealkirjades esinev sarnasus ei ole kuigi suur („mainimisväärne“ tähendab ju hoopis midagi muud kui „märkimisväärne“) ja hirm võimaliku vargussüüdistuse ees on asjatu. Kärbs

Immagini di un convento (1979) ... aka "Images in a Convent"

Horror/trash/pornofilmide legendi Joe D’Amato nunsploatation on nunnade patuse poole näitamisel kraadi jagu kangem, kui jaapanlaste tehtud ja pisut kuulsam „School of the Holy Beast“ (1974). Sisuline pool jääb küll nõrgemaks, kuid erootikat (tiba ka pornot...) ja amoraalsust on sedavõrd rohkem, žanrile omast vägivalda samas aga üllatavalt vähe. 1001 filmi või muude top-nimekirjade hulka ei küündi, kuid religioonihuvilised ja ka tavalised patustajad võivad pilgu peale heita. 6/10.

Water Power (1977)

Et nüüd siis juba puhas porno? Kuid ei tasu meelt heita, tegemist ei ole läikimalöödud kaasaegseid kiimafilme meenutava „teosega“ vaid täitsa iseseisva ja originaalse filmiga, millel on sisu (rahuldaval tasemel), näitlejad ja muidugi ka omajagu seksi. Antud juhul on huvitav see, et „näitlejad“ näitlevad dialoogi ja muude stseenide mängimisel, mitte aga seksistseenide ajal. Erinevalt siis kaasaegsest pornost, kus seksi ajal (üle-)näideldakse ja muul ajal unustatakse näitlemine täielikult. Samuti ei ole seksistseenid (mis ei ole samuti traditsioonilised) 20-40 minutit pikad, vaid mõneminutilised kähkukad, nii et küllastumisohtu ei ole. Ka on film ise piisavalt lühike.

Peamine süžeeliin on sedavõrd originaalne, et käesolev teos tuleb ära mainida – peakangelane näeb pornoteatris huvitavat moodust patuste naise „hinge“ puhastamiseks ja otsustab sama meetodid koduste vahenditega linna peal praktiseerima hakata. Omamoodi nagu Travis Bickle, kuid püstoli asemel on midagi muud.... Millega täpselt tegu, see jäägu juba vaatajatele välja uurimiseks. Väike vihje on peidus filmi pealkirjas.

Ja muidugi, lisaks nendele kellele ei meeldi porno, ei ole film soovitatav ka nõrganärvilistele. 7/10,

Dabide no hoshi: Bishôjo-gari (1979) ... aka "Beautiful Girl Hunter" ... aka "Star of David"

 

Jaapanlaste sex-shocker võib uhkustada šanri keskmisega võrreldes omapärase süžee ja korraliku teostusega, ometi ei suudeta tervikuna püsivat pinget pakkuda. Film oli ülemäära pikk (ca 100 min), ca 65-75 minutilisena oleks tegemist vaat et meistriteosega.

Sisu (spoiler) kätkeb vägistamisharjumusi, mis kanduvad üle inimgeneratsioonide (isa-poeg) ja klassikuuluvuse (rikkad-vaesed) piiride. Võib arvata, et see perekonna lugu liigutab ka kõige kalgimaid südameid. Ega muud ei olegi öelda, oleks film lühem, tuleks ka kõrgemad punktid. Nõrganärvilistele vältimissoovitust kaasa ei anna, natuke seksi, vägivalda ja sidumist ei tohiks küll kedagi ära hirmutada. 6/10.