Mainimisväärsed filmid: dokumentaalide eri

Kuigi on pühade aeg siis ega Metsavana sellest hooli. Kartuses, et tema sahvrit hakatakse pervertide pelgupaigaks pidama, sundis majavanem vaese sahvrivaimu maineparanduse eesmärgil tundideviisi dokumentaalfilme ja muud kõrge moraaliga kraami vaatama. Samal ajal vahtis vanake ise ilmselt pühadeajale omast rasvast kraami (Euroopa b-horror, wuxia või ghost comedy). Karta on, et allüürniku jaoks on hullemad päevad veel ees, varsti pistetakse ka väärtfilmid näppu ja silmalaud hoitakse „Kellavärgiga apelsinist“ tuntud abivahenditega lahti, nii et kogu ilmatarkus ja moraal ikka sisse pääseks. Kärbs

The Thin Blue Line (1988) 10/10

Tagasivaatav film ca 10 aastat vanale mõrvaprotsessile, kus süüdi võis jääda vale mees. Filmi lõppedes valdab täitsa uskumatu tunne. Kuidas on võimalik, et juhul, kui kõik mida filmis räägiti ja näidati on tõsi, jõuti õigusemõistmisel just selliste järeldusteni. Film olevat kõvasti kaasa aidanud süütuna 10 a vangis istunud mehe vabanemisele. See ütleb käesoleva teose kohta juba päris palju. Ka teostus on huvitav: intervjuude järjekord ja sisu on üles ehitatud nagu parimates trillerites, kus järjest antakse uusi vihjeid. Samuti esineb mitmeid nö süžeepöördeid, kus vaataja peab ka ise mõne seni nähtud fakti ümber mõtestama.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. kõige äärmuslikumad dokumentaalfilmide suhtes allergilised inimesed). 10/10

Deliver Us from Evil (2006) 10/10

Film juba teada tuntud teemal ehk katoliku kiriku preestrite seksuaalsetest kommetest. Isegi mind, kes ma kuigipalju antud teemaga kursis olen, suutis film ometi vapustada. Antud juhul on lisaks ohvrite raske elu ja pedofiiliajuhtumite kirjeldamisele suur rõhk ka katoliku kiriku ringkaitsel antud temaatika käsitlemisel, kusjuures kaitsevallid ulatuvad kõige kõrgemate maiste institutsioonideni välja.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. antud teemaga varasemalt juba väga süvitsi kokkupuutunud isikud). 10/10

Exit Through the Gift Shop (2010) 9/10

Sisukirjelduse järgi suhteliselt üheselt mõistetav film: algaja filmitegija teeb filmi tänavakunstnikest (peamiselt grafitimeistrid), sealjuures püüab ta tabada üht salapärast tegelast nimega Banksy. Mingil hetkel võtab aga film märkamatult hoopis teise suuna ning filmi lõppedes taipad, et vaatasid hoopis midagi muud, kui see mis alguses paistis või sisukokkuvõttes kirjas.

Tasub vaatamist. 9/10

 

Sick: The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist (1997) 9/10

 

Film ühe kuulsaima masohhisti raskest (mitmes mõttes) elust. Hilisem supermasohhist põeb sünnist saati surmatõbe, mis tapab enamus haigeid enne 20 eluaastat, paekangelane pidas aga vastu enam kui 2 korda kauem. Masohhistlike kalduvuste areng võis samuti olla tingitud pidevas valu käes piinlemisest (võis ka mitte) ja enesepiinamine võis olla ka mehe irooniline vastus raskele elusaatusele. Igal juhul on tegu huvitava biograafiga, mida vürtsitavad väljavõtted erinevatest performace’itest. Kokkuvõttes oleks võinud esinemisi isegi rohkem näidata. Kellel veel käesoleva filmi vastu huvi ei tekkinud siis täiendav reklaam: mehe üks põhinumbreid oli naelaga oma m***i laua külge löömine. Head vaatamist! 9/10.

Joy Division (2007)

Selle dokumentaali vaatamise idee käis Mant facebookis välja juba mitmeid kuid tagasi. Aga nagu ikka oli kõigil asjaosalistel kogu aeg kiire-kiire ja küllap see film olekski lõpuks vaatamata jäänud, kui mind ennast poleks bändi muusika huvitama hakanud.

Kui kõik ausalt ära rääkida, ei öelnud minusugusele paadunud muusikavõhikule Joy Divisioni nimi mitte kottigi ega toonud ka ainsatki viisijuppi kõrvu. Peale kümmet minutit youtube'is veetmist tuli siiski tõdeda, et vähemalt ühte lugu olen isegi kuulnud (+ veel ühe loo töötlust). Ülejäänud palad olid täiesti tundmatud, aga samas niivõrd mõnusad, et veetsin nende seltsis veel pool päeva ja seejärel oli tahtmine bändiga tutvuda juba kindel.

Minu - verivärske fänni - pettumuseks täit tõde dokumentaal bändi kohta ei avanud. Tõsi, pundi ajaloo ja olulisemad faktid sai siit kenasti kätte. Aga mulje jäi vägisi selline, et kõik inimesed, kes ekraanile rääkima veet, olid hoolega valitud omad joped. Käis vaid üks koletu nostalgitsemine, üksteisele õlgadele patsutamine ning pisarate poetamine. Seoseid narkootikumidega või mingeid bändisiseseid hõõrumisi mainiti vaid mokaotsast ning siis pöörduti rutakalt tagasi teemale, milline pühak oli Ian Curtis, mees teisest paralleelmaailmast. Nimbus hõljus kontsertide ajal tal pea ümber ja tüüp ise suutis lauldes vaimselt kosmosesse teleporteeruda. Pärast, lahkamisel avastati aga, et selja peal olid tal tibatillukesed inglitiivad. Pilt, mis nõnda maaliti, polnud mitte normaalsetest vahvatest inimestest, vaid taevast alla prantsatanud imeloomadest. Sellistest, kelledega samastumisest ja nende rõõmudele-muredele kaasaelamisest võib tavaline surelik unistada.

Aga noh, kuna taustal mängiv muusika oli tõesti kaunis ja videod seitsmekümnendate Manchesteri atmosfäärist pungil, siis võib selle liiga nostalgiasse ja härdameelsusse kandumise andeks anda ja üldmulje, mis meeltesse kummitama jäi, oli ikkagi positiivne. Olin pärast vaatamist veel terve nädal Joy Divisioni mõju all ning kuulasin tööl klappidest salaja selle bändi muusikat. Vinge värk!

Trolljegeren AKA The Troll Hunter (2010)

Kuskil nibin-nabin kuu või pool tagasi sai Mandi pool korraldatud väike filmivaatamine. Selleks puhuks olid Tallinnast kohale sõitnud ka Robi ning Maria ja võtnud kaasa hulga filmiplaate, koomiksiraamatuid ning projektori.

Enne filmi vaatama asumist tuli kõigepealt ületada parajat peadmurdmist tekitav küber-sõlm. Trollifilm lebas Robil DVD peal kahes osas. Plaadid olid seejuures mingis tundmatus MAC arvutitele iseloomulikus formaadis. Õuna-arvutile adaptrit polnud, et seda otse projektoriga ühendada. Sinna oli külge kruvitud minu Linuxi masin. Mul oli kaasas küll veel terabaidine usb kantav ketas, kuid see oli NTFS formaadis ning selle jaoks Robil 3G-ajur puudus. Mandi USB pulgale ka filmi ära mahutada ei olnud võimalik, kuna selle fat32 failisüsteem ei toetanud sedavõrd suuri faile. Proovisime seejärel Mandi windows 7mega sülearvutit panna kohalikku wifi võrku looma, et fail maci pealt sinna kanda. See aga kukkus läbi puudulike win7 alaste teadmiste tõttu. Viimaks, tubli tund hiljem, kui olime juba meelt heitmas, avastas Robi, et ta oli ühele plaadile lisanud ka kovertimiseks vajaliku utiliidi. Kibekähku moondasime Mandi windowsi all kaks MACi formaadis ketast üheks MKV failiks, kopeerisime selle mu NTFS kettale ja ühendasime viimase linuxiga.

Kui alguses suhtusin sellesse käsikaameraga tehtud järjekordsesse võlts-dokfilmi kerge eelarvamusega, siis lajatati ekraanile koheselt paar filmi hinnet kergendavat argumenti. Esiteks oli vahva lüke see, et tegemist polnud väikese digikaameraga ringisahmivate noortega, vaid filmigrupiga, kes siis vabas looduses tõsist (kuid sensatsioonilist) dokumentaalfilmi väntamas. Seetõttu oli rabelemist, kaamerakeerutamist jms vähem.

Teiseks meeldis mulle peategelasteks olevate trollide kujutamine. Nad ei olnud mitte kui võigas koletiste armee, kes filmigruppi piirava,d vaid inimtegevusest ohustatud liik. Kogu filmi stiil pani pigem neile olevustele pidevalt kaasa tundma. Isegi operaatori hukkasaamine ei pane seda arvamust muutma,
kuna tegemist oli ikkagi jämedate ohutusreeglite eiramisega. Kui metsa lähed, tuleb jahimehe hoiatusi kuulda võtta.

Tõsiseks miinuseks on filmil tema venivus. Kulgeb see peaaegu üllatustevabalt kuni finaalini välja. Isegi mäesuurune troll ei tule lõpus üllatusena, sest tema ilmumine oli postril juba tugevalt ära spoilerdatud ja mina isiklikult hakkasin juba poole filmi pealt ootama, kunas ta välja ilmub. Samas ma olen muidugi pisut nõus ka Robiga, et selline koletis postril oli kahtlemata väga tõmbav element ning meelitas kindlasti nii mõnegi vaataja kinosaali.

Kokkuvõttes,  plusse ja miinuseid vaagides saab trollikütt kokku tugeva seitse punkti kümnest -- ehk kahtlemata tegemist üle keskmise filmiga, kuid samas mitte niivõrd tugeva teosega, et seda võiks kõhklemata soovitada või lähima viie aasta jooksul üle vaadata. 7/10