Sonny and Jed (1972)

Filmi peategelane Jed on äärmiselt vastuoluline anti-kangelane. Kuigi ta on tõenöoliselt üks ebameeldivaimaid pätte, kes metsiku lääne tolmustel väljadel kõndinud, jagab ta röövitud saagi sageli vaestele. Mees pole seejuures mitte ainult verejanuline ja pahur, vaid tal on ka talumatult halvad kombed. Sellest hoolimata otsustab noor neiu nimega Sonny, et just Jedist peab saama inimene, kes õpetab talle, kuidas olla tõeline lindprii.

Tuleb tõde tunnistada -- see Sergio Corbucci poolt loodud "Bonny ja Clyde" spagetivesterni versioon võlgneb põhilise tänu oma headusele Tomas Miliani värvikale tegelaskujule. Tema suutis selle filmi särama tõmmata ja tegelikult mitte eriti tempoka süžee vahvaks muuta. Ma kujutan ette, et näiteks hoopis rahulikuma iseloomuga Franco Nero või vaikse Eeastwoodiga poleks see pooltki nii mõnus olnud. Seega, hea näide, kuidas mitte ehk kõige originaalsemast süžeest suudetakse kõvade näitlejatöödega korralik tulemus kokku keeta, sest ega ka Sonnyt mänginud Susan George paha olnud ja Telly Savalase pime sheriff Franciscus meeldis mulle samuti. 7/10

PS: Võtsin pildid filmist ise ka aga miskipärast olid need kõik "artefaktidega". Tuleb seetõttu leppida netist leitutega.

Mis spagetivestern see ilma spagettideta oleks.

Ja kuulipritsita...

The Great Silence (1968)

Kamp ahneid pearahakütte on võtnud lumistes Nevada mägedes tagaotsitavate püüdmise tõsisemalt kätte. Nende liider Tigrero (Klaus Kinski) juhindub seejuures põhimõttest ,et kuna ametlikult on nad nõutud kas elusalt või surnult siis viimane variant on alati tunduvalt vähem tüli või rahalisi kulusid tekitav. Tema viimase ohvri naine pole aga sedalaadi õigusemõistmisega just eriti rahul ning palkab palgamõrvari nimega Silence enda mehe eest kätte maksma. Eks Itaalia spagetiwesternid on kõik tuntud enda alternatiivse lähenemise poolest kuid Suur vaikus võtab ette kohe mitu eriti julget sammu. Esiteks kattis tegevuskohta lumi, väga suur osa selle zanri teoseid toimuvad ju tavaliselt ergava kõrbepäikese all. Teiseks oli peategelane tumm. Kolmandaks, ootamatu lõpplahendus. Mille DVD koostajad kahjuks küll veidi ära spoilisid. Nimelt oli seal menüüs suurelt "watch movie" kõrval "watch alternative HAPPY ending". Kergelt ilmne juba mida oodata eksole. Õnneks suutis lõpp veelgi karmim olla kui võis oodata. Paistab ,et ka Sergio Corbucci muretses veidi, et sai ehk üle soolatud. Muidu ta vaevalt oleks hakanud seda teist alternatiivset igaks juhuks linti võtma. Spoiler öeldakse välja muide veel ka filmi käigus. Ma mõtlen lese lauset: “Once, my husband told me of this man. He avenges our wrongs. And the bounty killers sure do tremble when he appears. They call him "Silence." Because wherever he goes, the silence of death follows.” Ja nüüd kui meenutada ,et filmi enda nimeks “Great Silence” peaks eesootav juba üsna selge olema. Kuna jutt Corbuccile juba läks siis paistab ,et ta armastab vist kõigis enda filmides kasutada ohtralt automaatrelvi (näiteks kui Djangos oli kuupilduja siis siin tulistab peategelane Mausrist) ja tegelastel lõhutakse-sandistatakse korduvalt käsi - Silenci suisa leivanumbriks on mõnede vaenlaste pöidlad küljest tulistada. Autoril tunduvad need kaks asja olevat samasugused firmamärgid nagu Argentol on läbi klaaskatuse kukkumine ja tütarlaste tapmine. Samas ei saa öelda ,et tegemist oleks läbinisti väga sünge ja hingekriipiva filmiga sest linna värske Sherifi tegelaskuju toob sisse päris palju musta huumorit. Mees tundus olevat võtnud justkui eesmärgiks kõikidele täie rauaga närvidele käia ning selleläbi oma ots leida. Ja siis muidugi ka veel need totrad näoilmed millede tabamises on kaameramees suisa meister olnud. Lisaks meeldis mulle ka Corbucci poolt sisse pandud iroonia metsiku lääne seaduste üle. Tigrero polnud nimelt ainus kes oskas kehvalt ja läbimõtlematult koostatud seadustes kasu lõigata. Ka Silenci oli leidnud päris huvitava nõksu puhas poiss püsimiseks. Kokkuvõtteks olid mõlema mehe mõrvad juriidiliselt täiesti korrektsed. 8/10 Now say "good-bye" to your husband. Always respect the dead. Now pack your husband in the snow. That'll keep him fresh till I collect his bounty. So don't you bury him, you hear? What times we live in. Blacks worth as much as a white man.

Companeros (1970)

Sisu: kesk Mehiko Revolutsiooni kuumimat perioodi üritavad Rootsi relvaärikas Pingviin - Yodlaf Peterson (Franco Nero) ja kiiret karjääri teinud peldikupuhastaja ohmuvõitu poeg El Vasco saada kätte riigi suurimad rikkused, mis lukustatud ühte murdmatusse seiffi. Selle kombinatsiooni teab aga ainult kommunistliku liikumise juht – patsifistlik loodusuurijast professor Xantos, kes parajasti Ameerikas ahnete naftaärikate käes vangis. Lisaks on sündmustesse kaasatud veel kaunis naisrevolutsionäär, Jack Palance mängitud tehiskäega kurjategija, blond lõbunaine ja tohututes kogustes Mehiko kahuriliha. Filmis on osatud väga hästi siduda nutikas camp komöödia tempoka märuli ja hoogse ning fantaasiarikka sisuga. Naljad on mõnusad ega kisu jantlikuks või punnitatuks. Pingviini ja Vasco vägikaikavedu meenutas tugevalt Good bad and ugly'i tegelaste vahelist. Franco Nero saab seegi film, nagu ka postrilt näha, kuulipildujaga ohtralt suurte kaabudega mehi tappa. Lõpp oli aga oma absurdsuses võrdväärne suisa mõne Vene easterniga. Sellist püänti võib tavaliselt näha pigem mõnes “Valgus koordis” laadses filmis, mitte ühes spagetiwesternis. Tea kas tõesti avaldab asjaolu, et Itaalias on kommunistlik partei alati olulisel kohal olnud sedavõrd tugevat mõju ? Kokkuvõtteks: Companeros on mu uus lemmikwestern, mis igati võrdne Good Bad and Ugly või Djangoga. Filmi headusest räägib küllap ka fakt, et olen seda vaadanud käesoleva kuu jooksul juba kaks korda ning süzee ja naljad olid teisel vaatamiskorral sama vinged. Ka kaasvaatajad -Ove, Priit ja Kaitu - võtsid teose väga soojalt vastu. Igaljuhul soovitan! Ah jaa, muusikataust võib kergelt kummitama jääda, poole filmi pealt ümisesid isegi Ove ja Priit seda kaasa, Morricone ju ikkagi ka. 9/10 Loodusesõbrast rahvaste isa Kuulipildujaga munk - väga badass