The Rocky Horror Picture Show (1975)

Viimaks ka minul see filmikunsti verstapost vaadatud. Mingeid kohti olin vist juba nagu varemgi näinud. Vähemalt mingid hetked tulid justkui tuttavad ette. Hinnang? Raske öelda, peale kahepäevast joomist ja mõningate taimsete droogide manustamist läks peale küll. Selline lõõgastav oma ajastu vaimus värvikirev muusikal.

Vaimustusest sokkide seest välja ka samas nüüd ei hüppaks. Üksinda ja kainena vaadates oleks hinde osas küllap üsna halastamatu, praegu aga andsid meelemürgid ning fännist Zurguti kommentaarid
omajagu juurde ning upitasid koondhinnangut. Ehk tema näol peegeldav siiras lapsemeelne vaimustus kandus tasapisi minugi kalki hinge edasi. Aga seda ma küll ei andesta, et Meat Loaf vaid ühe laulu sai laulda. Kurat! selle paksukese kehastatud Eddie rokkis täie raha eest. Rõige transfestiit Dr. Frank-N-Furter sattus Eddie ehk rock'n'rolli vaimu mõrvamisega momentaalselt minujaoks põlualla ja filmi hindest lahutasin mõttes seejärel hoobilt VIIS punkti maha. Ma olen vist ikka liiga noor, et kuuekümmnendate seksrevolutsiooni vaimu täies mahus nautida või mõista. 5/10

Vaadake vaid seda tagaplaanil olevat kaunitari...ehtne 1942 Harley-Davidson WLA

West Side Story (1961)

Kui blogis kümnepunkti süsteemi hindamise kasutusse võtsin lubasin endale, et hinne null jääb vaid selliste teoste jaoks mille läbivaatamiseks ma võimeline pole. Siiani arvasin ülbelt, et see number jääbki kasutamata, kuna reeglina ma filme pooleli ei jäta ning kui jätan vaatan esimesel võimalusel lõpuni, kuid etskae...tera leidis lõpuks ikka oma kivi. Peale viimast positiivset elamust “Singin in the Rain'i” ehk muusikali zanriga oli West side stoori justkui sahmakas külma vett või pigem nagu oleks paraski sisu kraevahele valatud. Vihmas laulmisega võrreldes oli see film ääretult huumorivaene ning puine, üks järjekordne ja tüütu Romeo ja Julia uusversioon kus igavad laulunumbrid venisid nagu seesamune mööda sedasamust.Mind suisa üllatas kuidas isegi mitte sisutihedusega silma paistvas zanris on suudetud tegevust veelgi lohistada. Tunni poolega hakkavad filmid tavaliselt juba lõppfaasi jõudma mitte ei hakka alles intriigi tekitama. Lisaks hakkas mulle vastu USA's võõrviha vähendamise eesmärgil sissekirjutatud propaganda millega üritati noorele sisendada et oleme kõik nii tõmmud kui valged ühed lahedad ja mõnusad töölisklassi kutid ja immigrandid seal getos, tuleb lihtsalt koos laulda ning tantsida ja vennastuda. Häiris ka esimesed 10 minutit kunstipunnitust kus eri värvi palakate taustaks lasti muusikat, oh kokkuvõtteks häiris liiga palju asju. Kuna kirjandusguru Mannu soovitab alati kui post edeneda ei taha (mida ta praegu ei taha) kirjutada näiteks Kole-Jaanusest (see viivat jutu jälle huumorirajale tagasi) siis pean ütlema, et Jaanus oli samuti koos minuga seda õudust vaatamas/kannatamas. Mõnesmõttes käis meil saalis vaikne võistlus teemal kumb ennem alla annab ja tunnistab, et rohkem ei suuda ennast piinata. Mina igaljuhul võitsin. Intermissoni ajal (ehk siis vaheajal keset filmi) sosistas mees, et võiks vaikselt ära liikuda. Kui lahkudes veel silmadega põgusa pilgu üle saali lasin siis paistis, et vaatama oli jäänud vaid käputäis noori neiusid. Küllap selliseid asju need 60nendate tsikid vaatasidki enne kui Sex ja Linn leiutati. Ise vaataks iga kell ennem kasvõi Bollywoodi (nt Gumnaami uuesti). Ma ei usu, et isegi purju joomine vaatamisele kaasa aitaks, pigem jääks kuhugi nurka magama ja ärkaks sahiseva ekraani ees alles hommikul nagu näiteks viimane reede juhtus (head sõbrad olete te Jaanus ja Kristjan ikka, et mind üles ei ajanud!). Lõpetuseks arvan, et seda filmi võib Priidule soovitada küll, tuumapomm küll lõpus ei plahvata kuid tobe poliitiline sisu, homoerootika ja idiootsed one-linerid olid alguses täiesti olemas. Laibaloenduse asemel võib pidada arvet palju inimesi vaatamast lahkub. Kui halb see tegelikult on? Liiga vähe halb, oleks halvem oleks arvatavasti suutnud ka lõpuni vaadata, tegemist oli eelkõige igava jurtsuga uppumas läägusesse. Mida ma õppisin? Mõned zanrid ja klassikud tuleb jätta terve mõistuse säilitamiseks puutumata. Muide see film on võitnud 10 Oscarit – juba see fakt üksi peaks tegema tähelepanelikumaid vaatajaid ettevaatlikuks. 0/10 Ehk siis kohe hakatakse laulma ja tantsima.. Üle geto karmimad vennad Neil oli nii palju ühist, ikka mõlemal käed külmad ja puha Ise küll ei tahaks selliste meestega kohtuda, tantsiksid küllap surnuks

Singin' in the Rain (1952)

Muusikalid pole ikka üldse minu rida, kuidagi harjumatu on kui äkki keset filmi kõik enda tegevuse sinnapaika jätavad ning tantsima-laulma kukuvad. Pealegi pole enamasti mängitav muusika samuti pehmelt öeldes minu maitse. Eks erandeid muidugi on näiteks "Dr. Horrible's Sing-Along Blog" või "The Nightmare Before Christmas", ning "Gumnaam" oli talutav vaid enda campide laulunumbrite poolest, kuid need on siiski pigem üksikud hälbed. Nii, et kui esmaspäevases filmiloengus teatas õppejõud, et täna vaatame muusikali, lubasin endale, et masohismusega ma seekord tegelema ei hakka ja kui film tundub kehv siis hiilin vaikselt poolepealt minema. Film osutus aga üllatajaks. Selliseks mõnusaks slapstic komöödiaks kus visati muhedat nalja tummfilmi ja selle näitlejate üle. Tegevus keerleb ümber filmistuudio mis püüab mitte ajale jalgu jääda ning üritab hakata väntama helifilme, kuid küll osutub ühe staari hääl liiga jõledaks ning teine kipub jälle pidevalt näitlemisega üle pingutama muutes nii dramaatilised kohad koomilisteks. Lisaks ilmnevad tehnilised probleemid seoses heli salvestamisega jms. Kahjuks ei suudetud seda taset ainult lõpuni hoida ja kuskilt sealt filmi kuulsaimast hetkest ehk vihmas laulmisest käis tempo ja humoorikus alla ning süzee hakkas venima. Ka lõpp oli niru – lääge Ameerika unistuse täitumine kus noorest maatüdrukust saab lõpuks suur staar ning paha tegelane saab avalikult häbistatud, nõrk, väga nõrk. Arvestades samas, et esimene pool oli väga vinge võib üle keskmise hinde ära panna küll. Pealegi meeldis mulle loomulikult väga kasutatud “three-strip” Tehcnicolor mis paitas silma enda kaunite värvidega. 7/10

Gumnaam (1965)

Ma arvan ,et paljud teavad Ghost Worldi alguses telekas mängivat äärmiselt kahtlast India muusikapala mille saatel peategelane Enid mööda tuba ringi keksib, kindlasti palju vähemad teavad aga ,et see on tegelikult lõik 1966a põnevikust nimega Gumnaam. Mina ka ei teadnud. Otsisin mingil põhjusel seda toredat laulu netist ja sattusin täispika filmi otsa. Nagu internetist lugesin siis olekski film arvatavasti unustusse vajunud kui GW poleks sealt ühte lõiku kasutanud ning sellega sattus Gumnaam (tõlkes lost one) põhjendamatult suure tähelepanu alla. Võib täiesti julgelt öelda ,et Mohammed Rafi lugu We should get to know each other on selle ligi kolmetunnise filmi parim koht. Edasine on kahjuks üsnagi veniv ja lame - Agatha Christie Kümme väikest neegrit India versioon kus vahepeal tantse ja laule, tolamängimist ja romantikat. Kui on palju viskit ning elevandi kannatus siis võib vaadata, minul ei jätkunud neid kumbagi päris lõpuni. Süüdi oli ka see ,et umbes tund enne lõppu kadusid filmilt subtiitrid ära ja mu India keel on rooste läinud. Kerisin siis lihtsalt jutukohad edasi, vaatasin paar huvitavamat tantsu-laulunumbrit ja selle kes mõrvar on. Sisust: Lennuk koos kuue reisijaga teeb väidetavalt mootoriprobleemide tõttu hädamaandumise eksootilisele saarele. Peale seda kui reisijad ja üks piloot (silmnähtavalt tulevane kangelane filmis ) väljuvad tõuseb lennuk taas õhku. Mõningase ringiuitamise järel leiavad hädalised luksusliku hotelli, kus elab vaid üks kahtlasevõitu teener kes tundub olevat neid juba oodanud kuid mingit mõistliku seletust, mis täpsemalt toimub, temakäest ei saada. Varsti sureb salapäraselt esimene reisijatest ning metsast on kosta salapärase heledahäälse naise laulu. Oma momente, pean tunnistama, filmil siiski oli (muidu poleks vist jaksanud niigi kaua vaadada) ja peale kõige tuntuma algusloo meeldisid mulle veel kaks: Kui üheks peategelaseks olev Miss Kitty rannal uskumatult koomilise peene häälega laulab, seejuures koomiliselt tantisdes ja siis kui neiud vana alkohooliku läbi filmi kestnud keelitamise tulemusena end umbe tõmbavad. Tegelaskujud olid isegi esimene tund päris humoorikad ja värvikad. Välja arvatud küll Hitleri vuntsidega arengupeetusega kloun kes lossis teenri kohuseid täitis. Tobe veiderdamine hakkas tasapisi nimelt häirima, aga selline tegelane nagu kuulnud olen pidi India filmides olema suisa kohustuslik element, kohe peale laulude muidugi. Üks paksuke liikus veel millegipärast ringi temale mitu numbrit väiksemas kleidis. Kiita tuleks kindlasti kirevaid ja suurejoonelisi võttepaiku, neile oli tugevalt rõhku pandud ja sooja eksootilist maad oli külmast toast tekisisse mässituna lausa kosutav vaadata. Kui pikkust oleks poolevähem olnud, paljude igavate india laulude asemel aga veri ja giallo meeldinuks arvatavasti väga. Või kui laulunumbrid oleks olnud kõik sellised nagu esimene. Kaks romantilist liini venitasid ka pikkust ja igavust filmile otsa. Soovitan igaljuhul kindlasti vaadata laulunumbreid youtubest aga filmi ennast aga pigem vältida. Metsavana pisut vanemana Tossati filmis meeletult Ja see mees oli stabiilselt lihtsalt täis Kaks äärmiselt kahtlast meest Kui ööklubid oleksid praegu ka sellised siis veedaksin neis kõik reedeõhtud 5/10