The Wax Mask (1997)

Algselt pidi sellest saama Lucio Fulci ja Dario Argento esimene koostööprojekt. Kaks tõsist Itaalia õudusfilmi meistrit viimaks koos töötamas. Plaan oli, et Argento kirjutab stsena ja Fulci lavastab. Asi kippus aga venima ja kui viimaks taheti filmimisega pihta hakata oli Fulci juba mulla all. Uueks rezisööriks määrati seetõttu Sergio Stivaletti kelle juhtimisel ei jäänud aga Fulci kirjutatud screenplayst kivi ka kivi peale. Film mis lõpeks kokku pandi on tõenäoliselt seetõttu igati kõvade ideedega (19 sajandi terminaator jms), kuid visuaalselt tuhm ja mannetu.  Fulcy asjatundlik käsi oleks kindlasti siia palju juurde andnud. Praegu kukkus välja selline pooltoores hübriid. Vaadata kannatas aga erilist sära just polnud. 7/10

Giallo (2009)

Trash kirjutas hiljuti filmist kus soliidses eas punkarid rokkisid tänapäeval sama vihaselt kui noorena ning tõi võrdluseks Velikije Luki Ivo Uukkivi kes on kogu endise mässumeele minetanud ja on nüüd üks tavaline keskealine vend. Dario Argento uut filmi vaadates tundub, et vana (mis ta ongi, mingi 69 vist juba?) on sarnaselt oma nooruse "vihasuse" kaotanud. Minuarust on "Giallo" veelgi nõrgem kui näiteks “La terza madre”, mis kõlbas isegi mööndustega vaadata. Argentole omane originaalne ja mõnus muusikataust on asendatud mingisuguse mitte midagi ütleva soustiga. Vinged visuaalsed efektid on samuti möödanik ja mindud on tüüpilise halli ja võimalikult realistliku maailma teed kuhu ebaloomulikele värvitoonidele kohta pole. Isegi noatera ei kiiska enam eredalt vaid läigib matilt. Lisaks on Argento hakanud kaamerat kombekalt verelt ära pöörama ja mis puutub tema mõnusatesse twistidesse on asi veelgi nukram. Mõrvari nägu näidati kesk filmi ära ja mingit vimkat rohkem sisse ei visatud. Polnud mingeid ta varasemate filmidega võrdväärseid süzeepöördeid kus tapja hoopis ise poole filmi pealt maha lüüakse või on roimariks mingi alamõõduline võikailmeline kääbus. Tõsi, paar vanematest filmidest tuttavat stseeni siiski oli. Näiteks läbi klaaskatuse kukkumine ja nii mõrvar kui politseiuurija kannatasid mõlemad lapsepõlvetraumade all. Adrien Brody tegelaskuju oli ka mõnus ja koos naispeategelasega moodustasid nad sellise väga Argentoliku ebaloogilise-absurdse uurijatepaari. Kokkuvõtteks isegi üle keskmise gorene ja stiilne põnevik. Oleks mingi suvalise poldi poolt tehtud võiks isegi pöidla püsti visata kuid Argento kohta on see silmnähtavalt lahja, see mees on korduvalt tõestanud, et suudab paremini. Kui Argento juba pani filmile suurejoonelise ja vanadele headele aegadele viitava nime – Giallo (koondmini Itaalia veristele krimifilmidele) - oleks ta võinud ka vanade fännide meeleheaks (usun neid pole vähe) laias kaares kriitikutele ja tänapäeva võttetehnikatele kusta ning panna filmi head käredat mussi, veretünne ja absurdseid süzeepöördeid. Teha ühesõnaga sellise mõnusa nostalgiamaigulise loo. No umbes nagu Lucio Fulci lavastas vanemana filmi kuhu ta kogus kokku goret kogu oma loomingust või José Mojica Marins'i viimane "Coffin Joe" film kus ätt (4 aastat Agentost seejuures vanem) möllas isegi suurema lusti ja energiaga kui nooruses. Kurat ega see Dario nüüd ka nii noor pole ja palju ta neid filme ikka kavatseb teha. Tuleb loota, et ehk oli “Giallo” vaid selline vahepealne haltuura (sponsoritele pugemine?) ning tegelikult on tal uue meistriteose käsikiri juba kirjutusmasina kõrval valmis ning võttemeeskond ihub stuudios nuge, puhastab bensiiniga nahkkindaid ja võõpab prozektoreid punaseks-roheliseks. Leidsin netist ka mingi vabandava kommentaari, et paar kohta olevat “kollases” ilma tema soovita või loata ülefilmitud. Arvestades Argento viimase 20a loomingut, millest parim Stendhali sündroom, tundub pigem siiski, et ta on end lihtsalt tühjaks möllanud. Ehk suudab Sten Saluveer mehe mõni HÕFF ka Haapsallu kaubelda ning saame Xipega talt otse tulevaste plaanide kohta küsida. 6/10 No ei ole see! Muide vaadake ülal postril Argento ja Brody nimede fondi suruse erinevusi, esimest peaaegu kohe ei näegi. Ooper, juhus või vihje varasemale filmile ?