La resa dei conti AKA The Big Gundown (1966)

Ei juhtu sageli, kui kahetsen, et amerikaniseeritud-kärbitud filmiversiooni asemel vaatasin va loll uncut versiooni. Aga näed, aeg-ajalt tuleb ikka ette. Seda filmi oleks võinud küll vabalt pool tundi lühemana nautida. Seda enam, et kokku oli minu versioon lõigatud mingi hullu fänni poolt kahest eri versioonist, seega häiris pidevalt hüplev pildi- ja helikvaliteet.

Samas, ega film nüüd halb ei olnud. Kaugel sellest. Kuidas saaks nimetada halvaks westerni, kus mängivad Lee van Cleef ja Tomas Milian. Kaks tubli žanristaari sees ning lisaks juurde sokutatud ka üks vahva saksa soost vonn. Selline võimsate vuntside, haukuva kõneviisi, monokli ning mingi spetsiaalse eridisainiga kabuuriga, kust saab relva eriti ruttu kätte. Vonn on metsikusse läände tulnud sportlikust jahimehehuvist. Morricone loomulikult ka. Samas tuleb tunnistada, et sama autori (Sergio Sollima) "Face to face" oli ikka nukake parem. 6/10

Ahjaa, nimi Big Gundown jätab ka mulje nagu oleks lõpus massiline tapatalgu, tutkit.

High Noon (1952)

Päris mõnus film oli, mulle on kuskilt hämarast ajast juurdunud arusaamine ,et Ameerika originaalsed vesternid, sellised mis selle zanri defineerisid ja paika panid on igavad. Ei mäleta tõesti kust see eelarvamus tulnud on aga üldiselt olen seetõttu eelistanud pigem vaadata Itaalia, Jaapani või hoopis Vene Metsiku Lääne filme. Nii tuli üllatuseks ,et “Keskpäev” oli päris hea, mitte küll hea nagu Leone või noh näiteks Sergio Corbucci Django aga ootusi ületas sellest hoolimata korralikut. Vastavalt Hillar Palametsa raamatule "Superid Vesternid ja Staarid" on maailmas olemas hoolimata teemade näilisele kirevusele vaid seitse põhimõtteliselt erinevat Metsiku Lääne narratiivi. 1) Võitlus loodusega (tavaliselt Union Pacific raudtee ehitamise mõne episoodi näol), 2) karjapidajate võitlus loomavaraste või ümberasujatega (nn rantsolugu), 3) preeriakuningate-suurmaaomanike lugu, 4) õiglase kättemaksja lugu, 5) indiaanlastega võitlemise lugu, 6) kuulsa röövli lugu, 7) õiglase sherifi lugu (seadus ülekohtu vastu). Vot viimast liiki on ka "Keskpäev". Film algab sherif Will Kane (Gary Cooper) pulmadega mis nö punkti panekuks ta pikale karjäärile selles ametis. Paneb siis mees oma sherifimärgi lauale ja asub naisega lahkuma kui järsku tuleb teade ,et kell 12 saabub rongil linna retsidivist kelle Kane kunagi aastaid tagasi kinni nabis ja kes nüüd vabaks lastuna tuleb talle kätte maksma. Kuna uus sherif on silmaga nähtavalt noor könn ja põgenemine oleks ka ajutine lahendus (mingihetk võivad ikkagi teed ristuda) otsustab Kane paigale jääda ja linnarahvast maleva kokku ajada. Kogu filmi edasine tegevus toimub tunni jooksul enne rongi saabumist kus Cooper kõnnib mööda linna ühe vana sõbra või tuttava juurest teise juurde ning kaupleb teda endale abisherifiks. Kõik ütlevad aga ära ning soovitavad (kes sõbralikumalt kes karmimalt) ka mehel endal asi sinnapaika jätta ja linnast minekut teha enne kui vana vaenlane enda kambaga turja kargab. Tegemist on klassikalise vesterniga kus kangelane on napisõnaline, sihikindel ja heledasse riietuv. Selline mees kes naist ei löö ega alkoholi (vähemalt töötades) ei pruugi. Ühesõnaga musterameeriklane ja patrioot. Eeskuju mitte ainult USA noortele vaid ka riigipeadele. Keskpäev olevat nimelt Ameerika presidentide kõige armastatuim film. Kahtlane lugu minumeelest, kui ikka demokraatliku riigi liidri lemmikuks ja samastusobjektiks on kangelane kes lõpuks küll päästab linna kuid on valmis seejuures täielikult ignoreerima igas mõttes rahva tahet ? Valmis minema olematute shansidega õiglust jalule seadma, lennaku linn selle käigus kasvõi õhku. Risk mida võib võtta väikelinna seadusesilm ei ole sobiv tuumapomme käsutavale liidrile. Filmi vaatamisele eelnes sissejuhatus mida läbi viinud härra mainis põgusalt ka eri riikide filmikangelaste erinevusi ,et näiteks võrreldes Nliidu kangelasi USA (või üldse lääne) omadega on viimased värvikamad ja mitte nii üheplaanilised. Itaalia spagetivesternide osas olen täiesti nõus kuid käesolevas kinoloos ma küll mingit vahet ei leidnud ühe siira parteijüngri ning patrioodi ja põhimõttekindla jänki vahel. Näiteks Ergava kõrbepäikese kangelane Sukhov on suht sama masti mees. Kane nagu jah rabeleb mida edasi seda aktiivsemalt abiliste otsingul kuid meeleheidet või murdumishetke päris ei ole. Hetke küll seisab õnnetult õlad longus keset tühja peaväljakut aga siis sammub reipalt edasi. Sukhov kuram vähemalt viskas sellised hetked naljagi. Lisaks kuna film tehtud Ameerikas McCarthy ajastul siis nii sissejuhataja kui netiallikad viitavad peidetud allegooriale tolle ajastu kommunismipaanika ja sõnavabaduse piiramise vastu. Kurat, see ikka tõesti väga peen vihjamine. Mina ei suutnud filmist küll seda kriitikat leida. Et neid asju tuleb alati ka niivõrd tasahilju vihjata nt nagu ühes filmis millest Jaanus enda blogis kirjutas kus voodivedrud sümboliseerisid natsikuritegusid jms. Aga kokkuvõtteks üks päris hea vestern. Motiveeris mind otsima netist selliseid nimekirju teistest kuulsatest kinupiltidest ja 3:10 to Yuma (pean silmas vana, uus mulle ei meeldinud) peaks kindlasti ka kunagi äravaatama. 8/10 Musta riietatud antikangelased viskit joomas ja rongi ootamas

The Wild Bunch (1969)

Wild Bunch on western täpselt minu maitse järgi, selline mille võib usun täiesti auga panna The Good, the Bad and the Ugly ja Django kõrvale kolmandale kohale. Selles on nimelt nii spagetiwesterni räpasust kui Leone stiili. Lisaks valatakse verd vaatide viisi ja selles suhtes ühe 60nendate lõpu ameerika filmi kohta hämmastavalt julge teos. Algabki film juba võimsa tulevahetusega kui pangaröövi käigus Pike gängi tabada üritavad palgasõdurid (liiga uhke nimi vist sellise juhmide õnneotsijate kohta) tapavad hoopis hulga kohaliku linnakese elanikke. Peale seda võetakse pisut rahulikumalt, kuid varsti kogutakse hoog taas üles ning lõpus puhkev veresaun avaldas mullegi muljet. Tegevus ise toimub westerni aegade lõpu viimases otsas. Kuuelasuliste vahel võis näha püstolit, ringi veereb ford'i automobiil ning kasutust leiavad granaadid ja raskekuulipilduja. Pike ja ta gäng tunnevad juba ka ise ,et üks ajastu on läbi ning nemad kuuluvad pigem möödanikku. Kõik tegelased olid mõnusalt, aga mittehäirivalt, stereotüüpsed. Raudteeomanik on loomulikult kurjusest, ahnusest ja hoolimatusest lõhkemas. Mehiklased on reeturlikud ja räpased tõhud ning nende naised ahned moraalitud hoorad. Ameerika sõjavägi täielik lorudekari ning mägedes elavad ausad ning õilsad, kuid tugevalt ahistatud pärismaalased. Lahedatest stereotüüpsetest tegelastest meenub veel eriti üks vahva saksa härrasmees - relvainsener. Temaga oli hea koht mil ta ahastades röökis "NEIN te kasutate seda valesti", kui mehiklased kambaga üritavad raskekuulipildujat käima saada. Ma pole 1900 alguse Mehiko oludega kursis, aga olen veel mitmes filmis varasemalt tähele pannud ,et seal justkui kohalikku võimu polekski ja valitsevaks jõuks on põhiliselt diktaatorlikud kindralid kes on täielikul isemajandamisel ning põhiliselt tunduvad võitlevat üksteisega. Igaljuhul on põhipaha Mapache üks sellise väepealiku tüübi esindaja. Röövlikamba liikmed on vastukaaluks peaaegu kõik igati positiivsed tüübid ja aumehed kes on keerulistes olukordades endale antud töö valinud ning teevad seda tõhusalt ning täpselt. Eriti tõuseb nendehulgast esile oma koduküla ja rahva patrioodist Angel, kes elab läbi filmikäigus lausa kristuse väärilisi kannatusi ning lõpuks on teatavas mõttes üks süüdlane ülejäänud meeste allakäigus. Spoiler! ei saa küll aru miks oli tal vaja lõpus veel Mapache nina alla ilmuda. Mina oleks tema asemel võtnud enda mägedepojad ja uued vintpüssid ning tormanud siis peale kui lõbujanulised mehiklased keset suuremat pidutsemishoogu olid viskist ning naistest täiesti oimetud. Temaga on seotud muidu veel üks mu selle filmi täielik lemmikstseen kui Angel laseb maha enda reeturliku naise otse mapache süles. Mehiklased haaravad seepeale relvad ning kavatsevad veriselt pättidega arved õiendada, kuid kuuldes ,et tegemist oli vaid tüübi ning ta naise vahelise klaarimisega pannakse püssid naerdes ära ning kutsutakse mehed veel väikesele napsule. Spoileri lõpp. Veel on filmist kirjutanud Sander 13-street blogis. Partisanide uus juht. Raske arusaada miks või kuidas need toredad härrasmehed olid sellisesse urkasse sattunud. Soomusrongi bänd Maal - soomusrong lahkub jaamast Run on steam? No, on alcohol or gasoline. You know what I heard? I heard they got one of those things up north that can fly. That was a balloon, you damned old fool. No, the old man's right. They've got motors and wings and go 60 miles in less than an hour. Going to use them in the war. Ameerika ühendriikide sõdur. Seadusesilmad on pööranud ühe enda poolt kogematta tapetu saabaste tõttu tülli. Veinidush Ja üks väga tuttav nägu. Tüübid on alt tõmmatud kotitäite seibidega ning positiivse ellusuhtumisega mehed loodavad ,et ehk tegemist hõbesõrmustega 10/10