Dead Calm (1989)

Võtab vana laevakapten kätte ja läheb koos oma naisukesega mere peale seilama. Peamiselt selleks, et hiljutisest traumast üle saada. Nagu ikka sellistel juhtudel läheb aga kõik lörri. Justkui nimme satuvad nad uppuva laeva peale, kust ronib neile pardale üks verejanuline püstihull.

Minu arust on tehtud esiti väga suur viga näitlejate rollidesse sobitamisega. No kurat! Kes tuli selle peale, et Sam Neill mängib ontlikku vaikset pereisa. SAM NEILL! Mees, kelle altkulmu visatud pilk paneb juba väikesed lapsed nutma. Billy Zane on oma paipoisinäoga see, kes peaks olema ontlik kapten ja Sam peaks olema mõrtsukas. Vot nii oleksid asjad omal kohal. Ma muidugi saan kontrastist aru, et maniakk enamasti ei näegi välja nagu maniakk, vaid on pealtnäha tore inimene. Aga minu arust Zane ei mängi hästi seda maniakki välja. Võib-olla on asi minus. Aga ta ei tundu eriti ohtlik, pigem lihtsalt püstihull. Märatseda saab ta peamiselt, kuna tal lastakse. Siit jõuamegi veani number kaks.

Teine viga on see, et nõrk naisterahvas (Nicole Kidman) on enamus filmi maniakiga üksi. Sam samal ajal aga lapib kuskil meremiilide kaugusel lagunevat küna. Minu arust oleks palju vahvam olnud, kui Sam oleks ka nendega ühes paadis olnud ja teinud oma leivanumbrit - ehk tasapisi üha enam hullunud. Silmad lähevad üha rohkem pungi ja klaasistuvad jne. No teate küll seda vana head Sami hullumeelset nägu. Pealegi on see Kidmani mängitav naine sihuke erakordselt saamatu. Küll ei oska püssi lasta õigel hetkel või unustab midagi muud olulist. Kõvemast puust naisnatuur oleks sellise maniaki nagu siin filmis juba märksa kiiremalt üle parda
kupatanud.

Okei, samas, kui need puudused nüüd kõrvale jätta, siis paha film ka polnud. Pinevust ju oli. Võib-olla olid ootused lihtsalt liiga kõrged? 7/10

Source Code (2011)

Pool-kohustusliku hädaldamisena mainiks alguses, et ma üldiselt uutest vaadatud filmidest ei viitsi enam väga kirjutada. Lihtsalt nende ümber on juba isegi kõmu ja möllu ohtralt. Piisavalt palju on filmiblogijaid, kes suisa spetsialiseerunud puhtalt uutele kinopiltidele. Seega, kes olen mina, et hakkan neilt leiba käest ära võtma ning ronima võõrale kapsamaale. Pigem üritan võtta ette esmajärjekorras vähetuntud filme, mis pole eestikeelses inforuumis veel kajastamist leidnud. Samas, ega kogu aeg saa ka ainult seapraadi ja hanemaksa süüa. Vahel tuleb ju ka üks tökati ja rotimürgimaitseline burger naha vahele pista.

Ütleme nii, et ma pole nii negatiivselt meelestatud selle filmi suhtes kui Trash. Planetary koomiksit mina lugenud ei ole, võrdlusmomenti seega ei tekkinud. Teisalt, vaklu, kes surnukeha järasid, mina ka ei mäleta. Habemega filmiblogijal on ikka terav silm vana mehe kohta. Pole midagi öelda. Mina, näe, vaatasin filmi laudaukse suuruselt HDtelekalt ja ei märganud ussipoegagi. Vanamees kaes filmi seasilmasuuruselt ekraanilt ning tabas laibaussid ära. Tuleks vist häbeneda. Või lasta prille uuendada. Aga see selleks :)

See, et ma Trashi karmi hindega (5/10) nõus pole, ei tähenda aga ka seda, et ma rõkkaks vaimustusest samamoodi kui Mart või Filmimull. Midagi jäi puudu. Näiteks oli õnnelik lõpp liiga etteaimatav. Mulle oleks meeldinud, kui film olekski lõppenud sõdurpoisi vooluvõrgust välja lülitamisega. Oleks olnud konkreetne ja kainestav lõpp. Mitte lääge magusavõitu teema paralleelmaailmade ja nois edasieksisteerimistega. Lisaks oli tehniline seletus kogu masina kohta üks ilge bullshit. Kui kõik oli lihtsalt ühe mehe mälestus, siis kuidas ta teadis, kus miski on jne.

Paneme seega hindeks 6/10. Ehk ulmet oli, põnevust oli, aga vähe lihvitum oleks võinud kogu see lugu olla. Rohkem muna autorite poolt! ja vähem romantikat. Ei olnud nii nupukas, kui sellist stiili film peaks olema, ja lõpp oleks võinud oma tinase raskusega lajatada, mitte siidise käega paitada.

Athena kino taasavamine ja Teiste elud (2006)

Vahel ikka veab. Ma tavaliselt loen fullmetalmetsavana gmaili kasutajat no nii üle paari kuu. Kord kvartalis keskmiselt. Fännide kirjadest see just ei pungita. Nüüd oli taas mingis kohas vaja registreerida kasutaja ning selleks tarvis mingit võimalikult kasutut aadressi, kuhu pole kahju, kui spämmi hiljem tuleb. Niisiis avasin postkasti ja leidsin enda suurimaks üllatuseks järgneva kirja:

Tere!

Olen Kaur Athena kinost Tartus. Athena keskuse kinosaal on mõnda aega üsna kasutult seisnud, aga nüüd 1. märtsist hakkame seal iga nädal näitama kvaliteetfilme, umbes sarnane mudel Sõpruse kinoga Tallinnas.

Teiste Eesti kultuurielu tegelaste seas kutsume oma avamisele ka aktiivsemaid filmiblogijaid.  Kui teised kutsed oleme saatnud enamasti füüsiliselt paberi peal kujul, siis blogijatele saadame  kutsed meiliga. Full Metal Metsavana blogi on üks nendest, mis on silma hakanud, seega kutsuksime ka Sinu. Üritus algab kella 18:00st Athena kinos Küütri 1, Tartu.

Avaõhtul on plaanis näidata Saksamaa mõne aasta tagust Oscari-filmi "Das Leben der Anderen" ("Teiste elud"), edaspidine kino kava avaldatakse ka peagi. Lisaks filmi vaatamisele toimuvad kindlasti sõnavõtud ja hiljem pidulik pokaalide kokku löömine. Ühesõnaga, kui tunned huvi, siis palun endale meili teel teada anda. Kui Sa ei asu Tartus, siis  korraldame ka Tallinna ja Tartu vahelist transporti. Eriti selle huvides oleks tore teada, et  kui palju on tulijaid. Kutse kehtib Sinule koos kaaslasega.

Loodetavasti nägemiseni,

Kiire vaade kalendrisse näitas, et üritus toimub ühe ja poole päeva pärast. Kirjutasin seega kibekiirelt vastuse ning õnneks polnud veel kõik kohad täis ja ühele väikesele metsavanale jagus ka koht.

Niisiis kloppisin esimesel märtsil koitanud pintsakust tolmu välja, tõmbasin Trashi särgi selga (et mind ikka blogijaks peetaks uksel) ning läksin koos kaaslasega kohale. Sissesaamine läks üllatavalt libedalt. Tuli vaid enda nimi kirja panna ning kõik. Maalisin enda kangete sõrmedega  raamatusse suurte trükitähtedega METSAVANA ning võisingi edasi trügida. Põhimõtteliselt oleks saanud iga suvaline jorss üritusele sisse sadada. Mõnes lõunamaa riigis oleks saal puupüsti läinud, mõned tudengid istuks teise kukil või ripuks rõdukaunistuste küljes. Eestlased aga on liiga kombekad ja tagasihoidlik sarnasteks asjadeks.

Igal juhul peale ülemisse saali jõudmist, tervituspokaali tühjaks kummutamist ning kindlaks tegemist, et ühtegi tuttavat silmapiiril ei paista, vajusin ma saali sisse, kus olid parimad kohad juba napsatud. Seal võtsin kätte alt vestibüülist saadud voldiku ning lugesin järgmist

Teiste elu (Saksamaa 2006) 1984. aasta Ida-Berliin. Veatule Stasi agendile antakse ülesanne kontrollida kuulsa kirjaniku riigitruudust. Agent seab end sisse kirjaniku ja tema abikaasa pööningule ning satub jälgimisvahendeid kasutades 80- nendate Ida-Saksamaa kultuuritegelaste ebatavalisse maailma, mis on täidetud loomingu, idealismi ja vaba mõtteviisiga. Tähelepanelik jälgimine areneb õige pea sümpaatiaks ja nii saab alguse dramaatiline konflikt agendi süsteemitruuduse ja temas tekkinud isetu kiindumuse vahel.

Seejärel pidas üks noormees (oletan, et mind kutsunu) maha lühikese, kuid emotsionaalselt sütitava kõne. Järgnes tormiline aplaus, esines veel linnapea formaalse kõnega ning algas ülalkirjeldatud kinoteos. Peab ütlema, et kui valmistusin halvimaks, sain parimat. Film oli tõepoolest hea. Kuid üks hea osa oli veel ees. Pärast selle lõppemist tassiti lavale kolm tooli, mikrofonid ja üks vana papi, kes võttis ühel toolil istet. Lisaks talle sättisid endid kõrvaltoolidele istuma moeka tukaga noormees ning noor kena neiu. Sellise komplekti nägemise järgi oletasin kohe, et nüüd läheb lahti vestlusring stiilis vana filmikriitik versus noored haritlased. Ehk järgneb ohtralt väärtfilmi taevani ülistamist, mida vürtsitatud keerukate terminitega ning õhku loobitakse vihjeid kõikvõimalikule filmiklassikale ning manatakse totalitaristlikke riigirežiime. Ehk siis kisub tühja sõnavahu kloppimiseks ning filmimeestele mee mokale määrimisele.

Kui aga taat suu avas, selgus, et tegemist oli hoopis Stasi agendi N. Liidu oma vastega, seega kunagiselt ametilt filmi peategelase kolleegiga. Veteran võttis esiteks, minu arvates väga tabavalt, kogu filmi kokku. Nagu minagi, leidis ta, et äärmiselt hästi tasakaalus film, kus oli täpselt mõõdetud kogustes nii põnevust, reeturlikkust, kurjust kui suuri tundeid ja seksi. Edasi kritiseeris ta pisut filmiagente. Näiteks, et 20 minuti asemel võttis pealtkuulamise atribuutika paigaldus enamasti ikka tunde. Rääkis selle paigaldamisega seotud naljalugusid (kuidas tuli kassipoega kiludega meelitada pealtkuulamiseks mõeldud mulgust välja), samas jagas aga filmitegijatele ka kiitust mitmegi asja täppipaneku eest. Lõpuks langes taat päris sügavalt mälestustesse. Jutustas pikalt-laialt oma tööst majandusluure osaonnas. Minul oli vägagi põnev, kuulaks justkui "Müstilise Venemaa" erisaadet.  Samas kaks noort, kes temaga laval, tundsid ilmselgelt ebamugavust. Noormees oli vahepeal sellise näoga, nagu ta võitleks kange haigutusega ning neiu üritas temaga salamisi suhelda. Üldiselt paistis nende näol ehe kimbatus, et kuidas seltsimees oma lõputute mälestuste radadelt tagasi filmi juurde rebida. Lõpuks võtsid nad julguse kokku ja hõikasid välja küsimustevooru.

Küsimuste vooru osas korraldajatel vedas ropult. Oleks saal pensionäre täis olnud, poleks see vist lõppenud enne koidikut. Praegu leidus aga ainult üks tulisem küsitleja, keegi 54ndal aastal sündinud härra (miskipärast rõhutas ta seda eriti ning toonitas, et kogenud luurajale peaks see midagi tähendama? no misiganes). Mulle meeldis igal juhul väga, kuidas vana sõjamees (hääle järgi pisut napsuse) pensionäri tigedaid kommentaare tema tegevuse eetilisuse kohta loogiliste argumentidega pareeris ning ta ebaõiglased süüdistused õhus tuhastas.

Järgnevalt rebisin mikrofoni enda käppadesse ja uurisin tehnika kohta, et kas Viru hotellis hiljuti avatud KGB viimasel korrusel oli ikka tõesti täisfunktsionaalne jälgimisjaam. Sain teada, mida olingi kahtlustanud, et tegemist oli rumala re-translatsioonijaamaga ning kogu kõrgtehnika asus ikkagi Pagari tänaval. Vana mainis juba eelnevalt seda, et talle tundus filmi kontseptsioon, kus agent peab istuma pööningul, üsna rumal. Reaalselt tehti seda tavaliselt alati mugavas soojas saalis. Aga eks kindlasti lisas see filmile dramaatikat.

Ürituse lõpetas veinijoomine ning koogisöömine. Peab mainima, et kuigi kogu Athena näeb äärmiselt suurejooneline välja, on tal pisike puudus -- kogu saalitäis mörisevat biomassi ei mahu kuigi mugavalt kitsasse eesruumi. Tunne oli nagu kiludel karbis. Tordini jõudmine või üldse edasi liikumine tähendas parajat trügimist. Magus ja soolane tort ning pirukad olid samas väga isuäratavad. Aitäh selle eest korraldajatele. Lisaks suutsin nüüd silmata ka ühte tuttavat, Ove tädipoeg Melli nimelt, kes kõrgus kaugelt rahvaseast justkui habetunud laevamast kesk tormist merd. Hea inimesena sirutas ta ka oma tornkraanaliku käe üle rahvamasside peade ning tõi mulle ühe pokaali magusat veini.

Järgnevalt vestlesin põgusalt Melliga, vahtisin, kael pikalt välja sirutatud, ringi, et veel tuttavaid hingi tabada ja pugisin pirukaid. Rohkem tuttavaid kahjuks kohal ei viibinud. Huvitav, kus küll kõik teised "aktiivsemad filmiblogijad" jäid? Ei tahaks uskuda, et ma kogu kambast ainuke väljavalitu olin. Silmanurgast märkasin veel, et ettekande teinud onu oli sisse piiranud hulk energilisi vanemaid daame. Pingutasin uudishimust silmi, et leida ka rõdult kommenteerinud aktivisti, aga ei suutnud ära mõistatada, milline ta võiks olla.

Aga filmi juurde tagasi tulles, siis oli see tõesti hea: palju ei puudunud, et oleks pisara habemesse poetanud. Oli küll koledalt üledramatiseerimist ning "witchfinder generali" meenutava agendi ümberkasvamine tundus uskumatult muinasjutulik. Aga nagu ma olen ka juba varem siin rõhutanud - head muinasjutud mulle meeldivad. See oli hea muinasjutt kohe kindlasti. Noortele Athena elluärgitajatele hoian ka pöialt ja soovitaks seda ka teistel teha. Olen nende ideega päri, et häid filme ei tohiks näidata silmakirjalikult vaid kord aastas Hõffi ajal, vaid iga nädal võiks üks kuskil linastuda. See nüke, et filmi kutsutakse sisse juhatama mitte üks libe filmikriitik, vaid oma ala spetsialist, oli samuti värske ja vahva idee. Sellist traditsiooni võiks kindla peale jätkata. Loodetavasti tuuakse lubatud kunsti- ning kvaliteetfilmidele kõrval suurele linale veel ka mulle eriti südamelähedasi friigifilme ja vana head klassikalist õõvafilmi, näiteks Argentost kuni Hammeri stuudioni, Vincent Price'ist Bela Lugosini. Ahjaa, üks asi, mis veel meelde tuli -- kinopidajad võiksid meisterdada toolide alla mingeid puust kõrgendusi. Esiteks poleks ekraan niivõrd kõrgel silmadest ning teiseks moodustuks nö trepp, mis teeks tagumistel vaatajatel elu ehk veelgi mõnusamaks.

Nattevagten (1994)

Esmaspäeval, kui ma veel Baka-järgset kergelt helesinist pohmapäeva pidasin, küsis mult härra Higgins öömaja. Mehel nimelt oli kaks päeva järjest autokool ning mõtles siis vahepeal mitte maakanti tagasi loksuda, vaid öö Tartus häid filme vaadates veeta. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks tabas mind aga äkitselt keset vaatamist, justkui tellis vastu pead, mingi rumal tõbi. Järgmine päev varisesin haigevoodisse ja blogikirjutamisel loomulikult taas kriips peal. Õnneks tuli seekord appi vana Higgins ise, kes otsustas natuke vanu aegu meenutada, mil ta veel isegi oma blogisse filmiposte tegi, ja mulle ühe kaastöö kirjutada.

Taani juuratudeng Martin otsustab vanematelt raha küsimise asemel kohalikku surnukuuri öövalvuriks minna. Mis seal rasket saaks olla? Tema passib öö läbi valvelauas ja õpib, käib vahepeal hoones jalgu sirutamas ning selle kõige eest saab veel palka ka. Kõik tundub ideaalne.

Öine surnukuur osutub aga kõhedaks, eriti kuna valvuril tuleb iga natukese aja tagant hoonele tiir peale teha ja kontrollpunktides võtit keerata, et tema käike pärast kontrollida saaks. Üks võtmetest asub laipade laoruumi teises otsas. Siit tuleb ka välja, et Taanis käsitletakse laipu tüki teistmoodi, kui me Ameerika filmidest nägema oleme harjunud. Külmikulaadsete uste ja väljarulluvate aluste asemel on lihtsalt valgetest keraamilistest plaatidest ruum, kus laibad valge linaga kaetult igaüks oma alusel vedelevad.

Martini närvikavale ei aita just kaasa, et tema sõber Jens (kes näeb välja nagu Patrick Harperi parmaadist noorem vend) igavleb ning teeb ettepaneku elu põnevamaks muutmiseks hakata korda saatma julgustükke alates kohalike kaakidega tülinormisest kuni perverssete mängudeni kohaliku alaaealise prostituudiga.

Peagi hakkab aga surnukuuri saabuma kohaliku sarimõrvari kätetööd -- lõbutüdrukute skalpeeritud laipu -- ja mitmete surnukuuri veidrate juhtumiste tõttu ongi Martin sõbraliku kriminaaluurija vastutulelikkusest hoolimata varsti peamine kahtlusalune...

Õnneks märuliks ei lähe ja autod plahvatama ei hakka (nagu Hollywoodis sellises olukorras juhtuks), aga põhjamaist atmosfäärikat horrorit, verd ja musta huumorit näeb veits küll.

Higgins pani filmile Ulmeguru skaalal 4 palli. Ma ise siis omal skaalal 8/10

P.S. Huvitav fakt -- filmis peaosa mänginud Nikolaj Coster-Waldau kehastab HBO Troonide mängu telesarjas Jaime Lannister'i.