Scalped

Plaanisin algul selle koomiksi lugemise jätta Lauri poolt toodud virnast kõige viimaseks, kuid tänu Trashi- ja Nuxxi-poolsele kiitmisele ei suutnud kaua vastu pidada (pealegi kibeles ka omanik neid kiiremalt tagasi saama). Nii paningi Sandmani ja Preacheri natukeseks kõrvale ning võtsin ette indiaanilood. Tegemist on väga noiriliku koomiksiga. Olemas on väljaspool seaduslikke meetodeid tegutsev peategelane, nn saatuslik naine ja keskne maffiaboss, kelle ümber kõik sündmused keerlevad. Ka joonistusstiil on noirile omaselt hämar. Ainult, et tegevus ei toimu mõnes 30nendate Ameerika linnas, vaid alkoholismist, vaesusest, narkomaaniast ja kuritegevusest puretud Praise Rose'i nimelises indiaani reservaadis. Sündmused saavad alguse sellest, kui peategelaseks olev Dashiell Bad Horse saabub nimetatud reservaati tagasi pärast 15-aastast eemalolekut ja asub tööle kohaliku liidri ning maffiabossi Lincoln Red Crow alluvusse kuuluvas hõimupolitseis. Tema ilmumine mõjub omamoodi katalüsaatorina ning üles kerkivad paljud vanad vaenud ning sisepinged. Kaasa ei aita ka see, et jäänud on loetud päevad suurejoonelise Red Crow'le kuuluva kasiino avamiseni, mis meelitab omakorda kohale igasugust (peamiselt kriminaalset) rahvast, ja et Dashiell on tegelikult FBI salaagent. Scalped on kindlasti üks süngemaid ja mustemates toonides koomikseid mida ma olen siiani lugenud, algselt krimiloona alanud lugu muutub iga raamatuga (siiani kokku neli) tõusvas joones üha masendavamaks ja trööstitumaks. Kõigile indiaanlastele ning nendega kokku puutunud isikutele on justkui looja poolt ette määratud saatus lõpetada elu peale pikka viletsust jubeda ning verise surmaga. Tõsise portsu depressiivust saab lugedes kohe terveks päevaks kätte. Trashi sünnipäeval soovitas Lauri seda Harglale ka sõnadega, et peale lugemist hakkab ta loomingusse kindlasti hoopis süngemaid ning rusuvamaid jooni ilmuma. Mina igaljuhul lugesin pärast tujutõstmiseks Preacherit otsa (mis - nagu teada - pole ka kõige rõõmsam). Tempo on koomiksil samuti hea, molutamist pikalt pole. Mulle meeldis filmilik stiil, kus näidatakse alguses tagajärge ning alles siis pöördutakse ajas tund-päev tagasi ning näidatakse sündmusi, mis selleni viisid. Palju on ruumi kulutatud ka kauaaegsemate tagasivaadeteni – näiteks mitmete tegelaste (enamjaolt vägivaldsele) noorusele – millede abil kild killu haaval antakse lugejale infot tausta kohta. Sagedased on ka ootamatud twistid, kus mõne pealtnäha väga ühekülgse tegelase kohta selgub ootamatult mõni toimuvat pea peale pöörav fakt. Mis teksti puutub, siis alguses oli raske kasutatud släng, kuid mingil hetkel seda enam ei märganudki. Sai igal juhul korralik kiidulaul kokku kirjutatud, aga ma usun, et seekord ka põhjendatult, sest Scalped positsioneerub mu isiklikus koomiksite edetabelis kohe Sandmani järel teisele kohale. Neljanda köitega katkesid sündmused igal juhul väga põneval kohal. Ootan suure huviga, kuidas süzeeliinid sealt edasi hargnevad - kindel on vaid see, et peategelasi langeb arvatavasti edaspidigi nagu loogu. Viies pidigi Laurile varsti kohale jõudma, tuleb see kiirelt enda kätte krabada, enne kui Trash ja Nuxx jaole jõuavad.

Seksika Pfili karm katsumus - Noorus 1996, nr 2

Järjekordne põnev skänn Jailelt, ei suutnud taas vastu panna ning otsustasin teksti ka blogisse riputada. Pärineb see 1996 aasta Nooruse teisest numbrist ja autoriks Alar Niineväli. Kuna seekord oli artikli juures ka nimi, mitte vaid pseudonüüm nagu Sandmanil, siis tahtsin autorilt isegi viisakalt luba küsida, kuid kahjuks ei suutnud ta emaili netist leida. Igaljuhul kui midagi ei sobi võib sellest lahkelt minu profiilis olevale meiliaadressile teada anda :) "Erootiline koomiks on tõenäoliselt Eesti publiku jaoks üsna tundmatu mõiste. Kindlasti pole teadvustatudki, et selles valdkonnas on võimalik mõjusat jälge jätta. Tegelikult on erootilise koomiksi võimalused palju laiemad kui filmil. Koomiksis võib paigutada tegevuse miljööse, mis filmis nõuaks kõige kõrgemat sorti eelarvet. Koomiks võimaldab fantaseerida nii julgeid ja veidraid seksuaalakte, et filmis läheks see jällegi liiga kalliks või oleks raske sobivaid näitlejaid leida. Äärmiselt populaarne on erootiline koomiks Jaapani manga- kultuuris. Kuna kõik pole kuld, mis hiilgab ning sedasorti kraam on ka üsna kallis, siis tasuks enne ostmist eelinfot omada. Pettuda ei tule siis kui Sul õnnestub kusagilt leida nime "Kondom" taha varjuva kunstniku (või kunstnike?) töid. Mina leidsin oma "Kondom'i", mis kannab nime, "Bondage Fairies" päris Helsingi keskuses (Kalevankatu 40) asuvast, väikesest kuid rikkaliku valikuga koomiksikauplusest Fennica Comics, kus leidus ka Jaapani animafilme, sci- fi kirjandust ja kummalisi filmiajakirju nagu näiteks Screem Queens. Nüüd aga tagasi "Bondage Fairiesi" juurde. Kindlasti on antud teos paljude inimeste arvates porno. Kõik oleneb suhtumisest ja vaadetest. Genitaalide demonstreerimine ei tee teosest veel pornot. Minu jaoks tähendab porno idiootliku lugu ja küündimatut teostust. "Bondage Fairies" ei ole aga mingil juhul nürimeelne in & out- kama. Pigem on tegemist suurepärase fantaasiaga ning kütkestava animatsiooniga loodud pikantse muinaslooga, mis purskab musta huumorit, eriti friiki seksi ning kohati lausa uskumatuid vorme võtvat vägivalda. Muinasloo peategelane on väike ujedavõitu blond haldjaneiu Pfil, kes koos oma sõbranna ja seksuaalpart- neri Pamilaga peab metsas jäljeküti ametit. Pfil on nii häbelik ja ametis roheline, et ilma Pamilata ta veel toime ei tule. Siis peab aga Pamila kolmepäevast tööülesannet täitma lendama ning Pfil saab oma esimese iseseisva ülesande. Ta peab üles leidma mrs. Põdrapõrnika kadumaläinud abikaasa. Jäljed viivad seksika jäljeküti ühe puu juurte vahele peituva hald-jamajani. Seal elavad kolm õde- OÜga, Marcia ja Uina, kellele meeldib igasugu vägivaldseid ning alistavaid sex- mänge mängida. See on tõeliseslt friik sadomaso-maailm, mis Pfilile selle puu alt avaneb. Lisaks sellele, et kolm õekest on loomu poolest julmad olevused kannavad nad Pfili vastu erilist vimma, kuna ka nemad kandideerisid jäljeküti ametikohale. Nad ei saanud testides läbi ning on nüüd hingepõhjani riivatud, et mingisugust nohikut peeti nendest paremaks. Pfil uimastatakse ning toibudes avastab ta end aheldatuna kummalisest ruumist. Oma suureks õuduseks märkab ta eemal, nõeltega posti külge kinnitatud surmaagoonias vaevlevat mr. Põdrapõrnikat. Järgnevalt alustavad õed Phili kallal kummalist seksuaalse sisuga piinamiste seeriat. Tal tuleb harrastada seksi vihmaussi, kõrvahargi, tigude ja muude taoliste tegelastega. Tähtsat rolli mängib loos ka õdede ori Masopic, kes on purustanud näo ja tiibadega meeshaldjas. Samal ajal kui Pfil kogeb oma senise elu raskeimat katsumust veedab aga Pamila enam kui vallatult aega oma nahkhiirest sõbraga. Loo lõpuks jooksevad kõik harud kokku, et purskuda ultravägivallana. Lendab nii küljest ära raiutud jäsemeid kui ka intiimsemaid elundeid. Kokkuvõtlikult öeldes, üks särtsakas aduks only seksimuinasjutt. Koomiksi "Bodage Fairies" päritolu kohta leidub albumi tagant veel selline info, et lugu ilmus esmakordselt ajakirja "Lemon Kids" comic strip-ina 1990. aasta juulist kuni 1991. aasta aprillini nime all "Insect Hunter""

The League of Extraordinary Gentlemen

Paljud mu lugejad on kindlasti vaadanud 2003 aasta filmi The League of Extraordinary Gentleme (mis mulle ei meeldinud) nii ,et ütlen kohe alguses ja esimesena ära. Koomiks on täiesti midagi muud kui film. Ei imesta ,et Alan Moore viimaks end kogu sellest kinovärgist distantseeris.

Vahe pole küll nii märgatav kui oli näiteks Hollywoodi I roboti ja Asimovi I robotiga. Kuid see on ikkagi suur. Näiteks ei ürita Professor Moriarty ehitada Arktikasse mitte baasi vaid hoopis võidurelvastub koos Fu Mancuga õhulaevade vallas, Allan Quatermain ei saa surma, marslased ründavad ootamatult Londonit ning ma parem ei hakka rääkima mis lõpp nähtamatule mehele osaks saab. Ütleks vaid niipalju ,et filmis sellist asja juba ei näe. Paar tegelased nagu Tom Sawyer ja Dorian Gray puuduvad seejuures sootuks – mis on väga hea sest mõlemad olid suhteliselt jõledad kasutud isikud kelledele filmis minuarvates õiget rakendust ei suudetud leida. Küllap oli Sawyeri tegelaskuju lihtsalt selleks juurde sokutatud ,et Ameerika vaatajad saaksid rohkem äratundmisrõõmu. Kui filmis mind üldiselt kõige nende raamatutegelaste ühte patta kokku keeramine häiris siis koomiksis on see kuidagi mõnusam. Äratundmisrõõmu on palju ja lisaks varem mainitutele on seal veel näiteks Professor Cavor, Holmes, Dr. Moreau ja veel palju teisi kelledest enamusi mainiti vaid mõne reaga. Varajases ulmekirjanduses on Moore tundub väga kodus.

Seda tuleb aga küll tunnistada ,et kapten Nemo on koomiksis sama harjumatu välimuse ja ebaloogilise käitumisega kui ta oli filmis - ehk törtsu süngem, vähem häirivam ning mitte kasvult päkapikk. Kuid siiani ei suuda ma mõista kuidas suur inglaste vihkaja, mees kes lubas mitte kunagi enda jalga enam maapeale tõsta sammub nüüd rahumeeli mööda Thamesi kallast ja töötab briti võimude heaks. No ei võta minu pea seda kinni. Ju olen lihtsalt väiksena Jules Verne 20 000 ljööd veel all liiga palju lugenud ning nõnda on mu peasisse liiga erinev kujutluspilt Nemost ka kinnistunud. Kokkuvõtteks mõnus aurupunk koos ohtra seksi ja vägivallaga. Kordades parem kui kehvapoolne filmiversioon. Lugesin praegu läbi Volume 1 ja 2. Vahepealse lisa the Black Dossier jätan vahele sest see olevat kidur kuid hetkel töös olev Volume III tõotavat tulla sama mõnus kui kaks esimest. Eks näeb. Holmesi ja Moriarty kähmlust vaadates, mis korra tagasivaatena läbi vilksatas, tuli pähe mõte ,et kaks oma aja geniaalsemat tegelast ja suuremat härrasmeest tervel Briti saarel ning kui isegi nemad ei suuda erimeelsusi puhtalt sõnade tasandil lahendada ja peavad hakkama lihtsalt molli kütma siis mis lootust üldse võiks selleks teistel olla. Arvestades päästetud poisile kulutatud aega ning tema poolt öeldud sõnu on tõenäoline ,et teda võib kunagi vanemana koomiksis veelgi kohata.
Ehk astub tulevastes seeriates esile ka põgusalt mainitud der luftpiraten captain Mors koos oma tähtedevahelise laevaga.

Sandman - koomiks, mis on parem kui sliced bread

Olles jõudnud Sandmani lugemisjärjega juba viienda köiteni tekkis huvi uurida ,et mida Eestikeelses ka sellest kuulsast koomiksist kirjutatud on. Üllatuseks ega eriti polnudki, valdav enamus allikaid viitasid ajakirja "Noorus" 1996 aasta märts-aprill numbrile (lk. 24-25) ja selle netiversioonile aadressil www.ut.ee/~ivarl/ivarbook.html mis paistab juba pikemat aega maas olevat. Igaljuhul tekkis uudishimu ka oma silmaga seda peamist (ehk ainust) eestikeelset artiklit näha (eriti peale seda kui mu koomiksite allikas Lauri tunnistas ,et tema huvi Une-mati vastu tekkis just selle artikkli lugemisest) ning nii palusin Juurakul, kellel ajakiri olemas, jutt sisse skännida ning mulle meilida. Ja kuna tegemist oli tõesti päris mõnusa ülevaatega siis otsustasin ta internetti tagasi tuua ehk oma blogisse riputada. Lisaksin heameelega tekstile ka autori nime kuid kahjuks ei leidnud seda kusagilt. Kui olen igaljuhul mingeid õigusi rikkunud või sa lihtsalt ei taha selle artikli avaldamist siis anna teada ja võtan ta maha. "Kas te usute, et Jeesus Kristus on Jumala poeg? Jõulude ajal kirikus vähemalt käite? Aga äkitselt hoopistükis tõmbate kollase värviga triipe oma kiilaspeale? Või eelistate rohelist värvi? Kuid äkki ma eksin ja te kannate pigimütsikest?? Tunnete nõrkust viirüki suitsu vastu? Kummardate ehk hoopis dialektilist materialismi ja klaaskirstumuumiat? Tegelt on kõik see on bullshit, kõik need jumalad, kes nad ka ei ole. Nad elavad ju kõigest nii kaua, kuni elab viimane neisse uskuja. Vähevõitu kuidagi. EQ usub hoopis Neil Gaimanit, tõeliste jumalate leiutajat. Ja püüab seda nüüd teilegi selgeks teha, miks. Neil Gaiman ise ei ole jumalus. Jumal hoidku selle eest. Neil Gaiman on inimene, täpsemalt inglane. Ta on sündinud 10. novembril aastal 1960, armastab kanda nahktagi ja musta värvi riideid ning kuulata rockmuusikat. Ta on abielus, tal on naine Mary ja kaks last - Holly ning Michael. Viimasel ajal elab ta suurema osa ajast Ameerikas. See on ka peaaegu kõik, mis tema eraelust laiemalt teada on. Neil Gaiman on kirjanik. Kuid mitte tavaline, vaid selline, kelle loomingust enamuse moodustavad koomiksiraamatute käsikirjad. Miks, võiks küsida mõni kultuuripuritaanlane. Aga sellepärast, et nagu ta ise ütleb, on koomiks võrreldes teiste meediumidega äärmiselt vähe uuritud ja tema võimalused kõige vähem kasutatud. Sellega ta siis tegelebki - kirjutab käsikirju pildiseeriaile, mis toovad uusi tuuli üsnagi igavasse Ameerika mainstream koomiksikultuuri. Kuid Neil Gaiman tegeleb ka muuga. Alles äsja sõlmis ta kopsaka kirjastuslepingu kolmele proosaraamatule, ühel neist põhineb muuseas BBC-s varsti valmiv teleseriaal. Enne seda on ta kirjutanud näiteks "Diskworld"-sarja autori Terry Prachettiga kahasse raamatu "Good Omens" ja teinud koostööd tuntud kosmosepöidlaküütija Douglas Adamsiga. Ka on ta oma karjääri algusaastail kirjutanud raamatu ei kellestki muust kui bändist nimega Duran Duran. Aga seda viimast eelistab ta ise enam mitte meenutada... Tegelikult on ta siiski koomiksikirjanik. Neil Gaimani põhisaavutuseks on seriaal "Sandman", mida kirjastab kirjastus Vertigo, tuntud Bat- ja Supermane välja andva kompanii DC Comics tütartäiskasvanutekirjastus. Seriaal algas kui täiesti tavaline igakuine koomiksiseriaal, erinevuseks vaid see, et ta loodi spetsiaalselt Neil Gaimani jaoks. Tavaliselt eelistavad Ameerika kirjastused teatavasti konveiermeetodit, mis garanteerib regulaarse produkti. Kuid nagu aeg näitas, sai Gaiman 12 korda aastas ilmuva väljaande käsikirjutamisega ka üksi edukalt hakkama. Ja peagi selgus, et see sari omandas sealses tohutus koomiksitulvas täiesti erakordse koha... Juba esmapilk mõnele "Sandmani" numbrile annab aimu, et tegu ei ole tavalise pildiseeriaraamatuga. Dave McKean on see mees, kes joonistusriistade, arvuti, kääride ja värvipaljundusmasinaga on loonud kõigi "Sandmanide" fantastilised kujundused. Samuti töötab sarja kallal teine legendaarne persoon - Todd Klein, kalligraafiameister, kes kirjutab kõik koomiksilehekülgedel leiduvad tekstid. "Sandman" on käsikirjutaja koomiks. Neil Gaiman annab oma skriptis kunstnikule alati ette täpse pildi, mille see peab üles joonistama. Kirjas on nii paneelide arv leheküljel kui ka see, mis täpselt igas neist toimub. Võiks arvata, et see piirab kunstnikke, kuid nii see siiski pole. Neil Gaiman teab alati eelnevalt, kes antud raamatu kallal tööle asub, mistõttu ta kirjutades alati arvestab antud joonistaja nõrkade ja tugevate külgedega. Neid kunstnikke, kes tegelikult on Gaimani fantaasiad üles joonistanud, on parem hakata mitte ette lugemagi, neid on lihtsalt liiga palju. Seetõttu ei saa ka joonistuste taset 100%-liselt üliheaks lugeda. Kuid kehva artworki kohtab "Sandmanis" siiski õnneks harva. Pigem olid esimestes osades piiravateks teguriteks ameerikamaised standardid, mis muutsid sealsete koomiksite värvigamma küllaltki puiseks. Kuid seoses arvutite kasutuselevõtuga on ka sellest üle saadud ja koomiksite välisilme oluliselt paremaks muutunud. Ja veel lisaks eelnevaile tuleb siinkohal kindlasti ära märkida ka isikud, kes on nõustunud "Sandmani" kogumikalbumeile eessõnu kirjutama - nende hulgas on ridamisi siinmailgi tuntud kuulsusi, nagu näiteks kirjamehed Clive Barker, Stephen King, Gene Wolfe ja laulunaine Tori Amos. See vast juba ise näitab midagi... Nagu ka see, et Gaiman on "Sandmani" 19-nda, Shakespeare-teemalise novelli eest saanud esimese ja ainsa koomiksiautorina World Fantasy Awardi. Nüüd siis seriaali sisust. "Sandman" on lugu ühest perekonnast. Perekonnast nimega ENDLESS. Mitte tavalisest sellisest, sest selle pere liikmed ei ole inimesed. Ausalt öeldes ei teagi ma, kes või mis nad on. Antropomorfsed ideed? Võib ju olla. A võib ka olla, et ka mitte. Igatahes on selles peres seitse liiget. Igaühel neist on mitmeid nimesid, igas keeles, kultuuris ja ajastul oma. Siin nad on, vanuse järjekorras: esmalt DESTINY ehk Saatus, mungarüüd kandev aheldatud saatuseraamatuhoidja. Siis DEATH ehk Surm, musta riietatud äärmiselt kena NAISSOOST(!) olevus. Seejärel vanuselt kolmas - DREAM, kõhn ja pikk, lõpmatult sügavate silmadega meesisik. Dream ehk Morpheus ehk Oneiros ehk Sandman ongi selle seriaali nimitegelaseks. Siis DESTRUCTION ehk Hävitus, kaksikud DESIRE (Iha) ja DESPAIR (Lootusetus) ning lõpuks DELIRIUM. Igal neist on oma sümbol (Deathil näiteks ankh) ja ülesanne siin maailmas. Kõik koos moodustavadki nad selle maailma... Muuseas, väike vahelepõige: vaatamata sarnasusele ei põhine Deathi ja Dreami välisilme Siouxsie Siouxl jä*. Robert Smithil. Kuigi - kes teab... Ühel tegelaskujul on igatahes kodus seinal The Cure poster... Gaimani geenius seisnebki selles, et ta on osanud siduda üheks maailmaks tõsielulised faktid ja ajaloolised isikud ning omaenda väljamõeldised. Kusjuures tehes seda nii, et tema versioon tundub TUNDUVALT loogilisem ja tõepärasem kui originaal. Muuseas on ta kirja pannud ka oma variandi "Lumivalgekese" muinasjutust, seekord pajatatuna võõrasema seisukohast. Ja ma ütlen teie, et too lumi-veri-eebenipuu neiu ei saa minu jaoks enam kunagi selleks, kes teie siiani arvate ta olevat... Kummaline on see, et seejuures moodustab see kõik tõepoolest ühtse loogilise terviku - nii Batman kui Mark Twain, nii Surm, Shakespeare kui jumal Ra... Samas on "Sandman" kummaline selle poolest ,et ta kubiseb vägivallast. Mitte sellisest, mida võib näha Ameerika filmides, kus käib pauk ja inimene on surnud ja vagune. Vaid sellisest, kus torgatakse silmi välja, giljotineeritakse, naelutatakse, sõna otseses mõttes määritakse mööda seinu laiali. Kogu see vägivald võib shokeerida, kuid kummalisel kombel ei muutu ta kunagi nonsensiks. Alati on tal oma koht parajasti jutustatavas loos, vahel isegi vaat et peaosa. Kuid seda kaugeltki mitte alati. Millest see koomiks siis lõppude lõpuks räägib? Üks koomiks ei saa ju rääkida sajast asjast! Koomiks räägib kas mõnest inimese moodi hiirest, lendavast trikoomutandist või, kui ta on tehtud Jaapanis, siis hiidsilmsest inimrobotist! Aga näedsa, tuleb välja, et saab. Isegi Ameerikas. "Sandman" niielt teeb just seda. Näiteks... Lugu mehest, kes sattus südasuvises lumetuisus autoõnnetusse ja seejärel kummalisse seltskonda "Maailma Lõpu" nimelisse kohvikusse tormi vaibumist ootama... Kes kuulis seal lugusid unistavatest linnadest ja haldjakuninga saadikust, Nekropolisest, mille elanikud valmistavad surnuid ette nende viimseks teekonnaks, ja sealseist tudengeist ning salapärastest lõpututest katakombidest... Kuldsest Poisist nimega Prez, kellest sai Ameerika president, ja sealsest kõikvõimsast bossist Smileyst... Kuningast, kes kinkis oma kaasale surematuse andva õuna ja sai sama õuna veidi hiljem oma linna kõige võluvamalt kurtisaanilt tagasi; kes seejärel laskis tappa oma naise ja tolle armukese ning siis sama õuna abil muutis end igaveseks ränduriks... Sellest, mis juhtus aastal 1273 noore Marco Pologa Gobi kõrbes, kui ta karavanist eemaldunult ära eksis ja pääsemislootuse kaotas... Millise ränga hinnaga sai Augustus oma onu Julius Caesari järel Rooma Äi keisriks ja kuidas veetis ta päeva kerjusena omaenda impeeriumi pealinnas... Kuidas Sandmani ehk Morpheuse ja muusa Calliope poeg Orpheus allilmast oma pruuti Eurydicet püüdis tagasi tuua ja kuidas ta Dionysosepiduliste naiste raevu läbi hukkus... Ja kuidas kunagi palju, palju hiljem Johanna Constantine, üks neist inimestest, kellele Dreami ja Deathi kokkulepe on andnud surematuse, Suure Revolutsiooni päevil Orpheuse pead Pariisist (mis tollal kubises giljotineeritud peadest) tagasi Naxose saarel asuvasse templisse püüdis toimetada...' "Ja kuidas Robespierrel elu lõppes nii, nagu ta ise oli varem sadu elusid lõpetanud... Kuidas Ric Madoc, suhteliselt õnnestunud debüütromaani autor, lootusetus seisus, omamata vähimatki ideed oma järgmiseks kirjatööks, sai bezoari eest Erasmus Frylt, teiselt kirjanikult vangistatud muusa... Tolle abil rahuldas ta oma ihulisi vajadusi ja sai ühtlasi ka inspiratsiooni loomaks geniaalseid teoseid, mis tõstsid ta kuulsuse tippu. Kuid kes kaotas kõik, kui Sandman, vabastades Calliope, andis talle üle jõu palju ideesid ja siis võttis talt viimase kui ühe... Kuidas Inglise talumees Hob Gadling Issanda aastal 1389 pubis istudes otsustas jätta osalemata üldises rumaluses ning mitte surra. Ja kes seejuures iga saja aasta järel kohtub samas Sandmaniga, et rääkida läbielatust, ja kes, olles kord kerjus, kord rikas orjakaupmees ja on mitmeid kordi matnud oma pere, siiski kordagi ei tahtnud loobuda ELUST... Nende järgmine kohtumine on aastal 2089 - Kuidas kord samas kõrtsis William Shaxberd, mees, kelle nime hiljem vägagi erinevalt kirja on pandud, oma kolleegi, kuulsat näitemängukirjanikku Christopher Marlowe'd kadestas ja kellele seda märganud Morpheus, vastutasuks kahe näidendi eest, andis võime kirjutada igavesti inimmeeli kütkestavaid teoseid. Ja kuidas mõni aasta hiljem, 23. juunil 1593, näiteseltskond nimega "Lord Strange's Men" Richard Burbage'1 juhtimisel ja tollesama Willi ja ta poja Hamneti osalusel etendas esimest neist tellitud näidendeist, "A Midsummer Nights DreamT. Esituspaigaks Sussexi põlluserv hiiglasliku kriidikivijoonistuse Wendeli lähedal ja publikuks Lord Morpheus, Lady Titania, haldjakuningas Auberon, Puck ning kõik teised haldjamaailma esindajad, ühtasi ka etendatava näitemängu tegelaskujud, kes seejärel lõplikult inimeste ilmast lahkusid. Välja arvatud Puck... Esimese maailmasõja lõpp... Maailmas toimub midagi kummalist. Inimesi uinub, et mitte enam ärgata... Osa inimesi ei uinu enam üldse... Väike seltskond püüab vangistada Surma, kuid vangistab hoopis Dreami... Läheb hulk aastaid, kuni ta vabaneb ja saab tagasi oma jõu ja võimu sümbolid... Ja viib vahepeal inimilmas ringi liikunud Painajad tagasi nende õigesse paika, Dreamingusse... Lugu unede keerisest, mis ähvardab purustada maailma... Ja kolmest nõiast, kes püüavad saada mõttemaailma valitsejaiks... Ja lugu Wandast, keda küll ta vanemad kutsusid Alwmiks, Hazelist, Thessalyst ja Foxglovest, kes seinale naelutatud näonaha, täiskuu ja ...vere abil Barbie unistustemaailma sisenevad, et hävitada seal võimutsev Cuckoo, kes osutub väikeseks Barbieks endaks... Ja nii edasi ja nü edasi. Üks stoori hämmastavam kui teine. "Sandmani" lugedes olen ma saanud palju targemaks. Olen saanud teada, et Ameerika Ühendriikidel on olnud imperaator - Norton I, ajalooline isik, kes oli Samuel Clemensi hea tuttav ja kelle matuserong aastal 1880 oli üle kahe miili pikk... Et Aadamal oli kolm naist esmalt Lilith, seejärel keegi nimetu ja alles siis loodi Eva... Ja loomulikult kõik selle, millest oli juttu eespool. See on hämmastav maailm, mille sarnast pole ma leidnud ühestki muust allikast, olgu see siis raamat, film või mistahes muu ollus Ausalt öeldes olen ma 75-st "Sandmanist" lugenud vaid neljakümmet üht. Lugeda on veel pea teist samapalju - lisaks tavalistele novellidele ka paar lühisarja, mille pea- ja nimitegelaseks Morpheuse vanem õde, tapvalt kena Death. Muuseas ka novell, mille tegevuspaigaks Liivimaa!"

Desolation Jones

Lugedes Trashi blogist koomiksijutte läks hammas endalgi tasapisi verele nii ,et võtsin kätte ja käisin mehe allikal ehk Lauril Tallinnas külas ning tassisin ka endale Türbatusse paraja autokoorma lugemist. Vastutasuks lubasin neist kõigist lühidalt ka midagi kirja panna nii ,et filmidele ja raamatute kõrvale hakkab siia edaspidi ka koomiksijuttu ilmuma. Desolation Jones sai kõigist raamatutest aga esimesena kätte võetud kahel asjaolul. Esiteks oli ta kuidagi sattunud paki pealistesse kihtidesse ja teiseks oli ta ainus kaasatoodud koomiks mis ei kujutanud endast 4+n raamatust koosnevat sarja ning tundus seega alustamiseks ja enda üleskütmiseks sobilik. Selle, pisut noiriliku, koomiksi peategelaseks on endine MI6 agent Michael Jones kes alkoholiprobleemide tõttu saadeti "Desolation Testi nimelisse projekti. Täpsemalt mis katseid seal temaga tehti pole koomiksis otseselt öeldud (vaid midagi seoses aasta otsa magamatusega) selle tulemusel pole ta aga võimeline tundma mitte ühtegi emotsiooni - kaasaarvatud hirm ja kahetsus. Lisades sinna juurde asjaolu ,et ta on käsivõitluses suisa ületamatu ning ,et valitsus paistab kõigi tema tegevuste suhtes silma kinni pigistavat muudavad ta äärmiselt ohtlikuks vastaseks. Ja sobilikuks meheks eriti kahtlasteks ja räpasevõitu töödeks. Lugu algabki sellest kuidas ta palgatakse ühte järjekordset hämarat juhtumit lahendama. Rikkal valitsusega seotud vanamehel on nimelt läinud kaduma lindirull Hitleri enda poolt punkris filmitud pornoga. See algselt veider kuid lihtsavõitu tundunud töö hakkab aga loomulikult tasapisi üle pea kasvama. Tegemist oli üllatavalt hea koomiksiga. Kena pliiatsijoonistus, kergelt jälgitav tekst, tugevalt küüniline musta huumorit sisaldav nauditav dialoog ning üllatavalt jõhker lõpp oleksid mõned peamised märksõnad. Seostest meenus korduvalt John Carpenter'i tunnine lühihorror Cigarette Burns kus samuti otsiti ühte äärmiselt haruldast filmilinti. Tõsiselt kahju on vaid ,et käesolev raamat jäi ainsaks ning peale valmimist tõmmati kompanii poolt otsad kokku ja pandi see perspektiivikas projekt riiulile. Igaljuhul veelkord - väga mõnus lugemine superkangelasest minu maitse järgi. Annaks hindeks vist 9-10 kui kasutaksin praegu filmidega sarnast hindamisskaalat. Kuna aga hetkel paistab ,et kõik Lauri koomiksid tuleksid konkurentsitult sama numbriga siis vähemalt alguses ma punkte jagama ei hakka. Tutvun selle maailmaga veel natuke sügavamalt ning kui juba mingit kogemust oman ja seoseid oskan luua vaatan seda asja uuesti. Kuid nüüd Sandmani lugema ning siis Transmetropolitani! Käesoleva koomiksi kohta leiate aga Trashi blogist veel lisalugemist.

Gunnm - Battle Angel Alita

Kuna olen viimasel ajal pigem lugenud kui filme vaadanud siis ,et blogi päris soiku ei jääks otsustasin pisut juttu teha mu esimesest kokkupuutest Jaapani koomiksikunsti ehk mangaga. Ühel päeval tekkis nimelt hirmus isu cyberpunk järgi aga nagu kiuste ei leidnud ma mitte ühtegi selleteemalist filmi. Nii mõtlesingi proovida hoopis ühe mulle meeldinud anime - Battle Angel Alita originaalseid raamatuid lugeda Tegevus keerleb peamiselt kahe maailma ümber - esimene on Scrapyard kus kehtivad metsiku lääne seadused ning mille peamised elanikud on cyborgid ja teine tulevikulinn Tiphares mis hõljub prügimäe kohal ja on valitsetud Melchizedeki nimelise superarvuti raudse rusika poolt. Esimeses elav küber kirurg Daisuke Ido leiab ühel päeval superlinnast välja heidetud prahi seast cyborgi pea. Mees tassib sellise erakordse leiu loomulikult koju ning parandab ära. Kuna leidlaps ei mäleta isegi oma nime hakkab Daisuke teda kutsuma oma kunagise kassi järgi Alitaks. Peagi osutub aga ,et tegemist pole tavalise cyborgiga vaid juba sajandeid unustatuks peetud robotite võitluskunsti Panzer kunsti meistriga. Kogu koomusk on visuaalselt äärmiselt nauditav ning süvenesin mõnda pilti lausa minutiteks. Alguses oli mustvalge stiil küll pisut võõras ning detailirohkus väsitas silmi kuid sellega harjus kiirelt. Kõige enam häiris segadus ,et kas peaksin lugema paremalt vasakule või vasakult paremale? Mõned raamatud olid ühtpidi ja teised justkui teist. Tegelaste endi puhul oli meeldiv ,et ka kõige räigemalt verejanulisema küberkolli puhul leitakse aega seletada pisut tema tausta ja motiive. Isegi põhipaha Desty Nova hullumeelsust üritatakse (seejuures päris loogiliselt) põhjendada ning näidatakse ,et kui asjaolud oleksid olnud veidi teised võinuks temast veel saada Alita ja Daisuke hea sõber ning kaastöötaja. Lugu ise on ohtralt ootamatuid twiste sisaldav ning üllatavalt traagiline. Peategelaste surmad on seal üsna tavalised ja Alitat ennastki ehitatakse suhteliselt nullist ühes rohkem kui vaid korra. Palju peatutakse lisaks teemal ,et mis teeb ikkagi inimesest inimese ning tehnoloogia laastaval mõjul inimhingele. Ulmelise tausta loomisel on kindlasti palju inspiratsiooni saadud nii tuntud kirjanike William Gibson'i, Bruce Sterling'i (Scrapyard ja Tiphares meenutavad mechanistide- vormijate kolooniaid) ja Neal Stephenson'i (Snow Crash'ilik must huumor) loomingust kui ka kuulsatest ulmefilmidest näiteks MARK13, Alien, Terminator jne. Võitlused ise toimuvad kohati sõna otseses mõttes ülehelikiirusel kus otsustavaks saavad sageli murdosa sekundid. Seejuures mõned trikid, kus lähevad käiku nii iidsed võitluskunstid, erilised mootorid, vibratsioonid, nanorobotid, ümberkujundatud ajud ja taju parandavad narkootikumid, tunduvad lausa maagiana. Manga koosneb tegelikult kahest osast: Originaalsest loost mis ilmus 1990 – 1995 ning „Last Order“'i nimelisest järjest mille joonistamist alustati 2003 aastal. Koomiksi autor Yukito Kishiro leidis nimelt ,et lugu sai omal ajal liiga hooletult ja kunstikult lõpetatud. Lisaks olevat ta olnud tol hetk haige ning firmapoolse surve all. Nii jätkas ta sarjaga kuskilt viimase raamatu keskelt ja originaalset lõppu ignoreerides. Vahepealse kümmne aastaga on autori mõttemaailm ja huvid muidugi päris paljus muutunud. Endine räpase cyberpunk prügimaailma asemel toimub tegevus nüüd valdavalt hoopis planeetidevahelises ruumis, meenutades pisut isegi Hyperioni lugusid. Alguses oli see isegi päris hea koos mitmete vana seeria stiilis twistidega ning mitmete mõnusate uute ideedega kuid alates "vampiiride" kõrvalloost käis asi minuarust alla. See vereimejate teema oleks võinud pigem eraldi ilmuda ja mitte koos põhilooga. Samuti on võitlused muutunud kahtlaselt venivateks. Liiga palju visatakse sisse filosofeerimist tõelise sõdalase hinge ja motiivide üle. Lisaks häirisid imelised kung-fu võimed ja löögid millega kõvem mees suutis isegi väikese planeedi poolitada. Eelistaksin sellele pigem esimeses pooles tuttavat stiilipuhast cyberpunki. Samas on "Last order" ka alles veel poolik ning lahtisi sõlmi päris omajagu nii ,et ootame ja vaatame kuhu asi edasi areneb. Siiani on tempo olnud kuskil 3 raamatut aastas ja see aasta kaks juba ilmunud. Kokku on mangat praeguseks 9+12 chapterit/raamatut (ei teagi kuidas õigem neid nimetada), igas kuskil 200 lehte nii ,et kokku tubli 4000 lehekülge lugemist. Lisaks veel paar lühemat sajalehelist lisalugu nt sellest kuidas Daisuke cyberkirurgi ametit õpib jms. Nagu sai juba ülalpool öeldud on manga alusel tehtud ka kaks anime 25 minutilist episoodi milledes käsitletakse pealiskaudselt esimese kahe chapteri tegevust. Rohkem kahjuks anime joonistajad asja vastu huvi tundnud pole. Üks tore uudis on vähemalt see ,et James Cameron'il on plaanis Gunnmil põhinev live-action mida lubatakse aastaks 2011. Mees on lisaks andnud lubaduse ,et kassaedu korral teeb ta sellel teemal koguni triloogia. Nii ,et koomuskit lugema filmisõbrad! Manga hindamine on päris raske ülesanne. Esiteks pole ma seda kunagi varem teinud - olen selles maailmas täielik võhik. Ja teiseks kas tuleks hinnata nüüd vana originaalset sarja ning järge koos või kumbagi eraldi? Mõlemal on igaljuhul mitmed puudused. Esimene lõpeb näiteks liiga kiirustades ja ebarahuldavalt. Uuest sarjas on aga kõvasti vähem pungilikku mõnusat ladna stiili ning pealegi on see alles pooleli. Arvestades aga ,et sattusin kogu mangast lühiajaliselt täielikult sõltuvusse ning ei suutnud sageli raamatut enne käest panna kui uus päev juba koitmas siis arvan ,et hoolimata puudustes on 10/10 siiski igati aus koondhinne. Muide hetkel tegelen juba Akira ja Nausicaa of the Valley of the Wind lugemisega ja ehk panen ka neist edaspidi midagi kirja. Üks huvitav saladus on Alita täpsem päritolu. Lisaks mõningatele põgusatele flashbackidele lapsepõlvest Marsil on mainitud veel legendi kus väidetavalt jõudsid sakslased ja jaapanlased sinna taevakehale juba enne esimese ametliku sateliidi orbiidile läkitamist. Kui nüüd mõelda ,et Alita põhilise võitluskunsti "Panzer kunst"i löökide nimetused on valdavalt saksakeelsed võib edaspidi veel mitmeid huvitavaid üllatusi esile kerkida. Üks mu lemmiktegelane - Daisuke Ido kadus uuest "Last order" seeriatest häbiväärselt ära, loodetavasti tuuakse ta mõnes tulevases seerias siiski mängu tagasi Hoolimata oma hullumeelsusest ja maniakaalsusest on karma saladusi uuriv dr Desty Nova päris põnev ja lahe tegelane