Postitused
Kui kõik ausalt ära rääkida, ei öelnud minusugusele paadunud muusikavõhikule Joy Divisioni nimi mitte kottigi ega toonud ka ainsatki viisijuppi kõrvu. Peale kümmet minutit youtube'is veetmist tuli siiski tõdeda, et vähemalt ühte lugu olen isegi kuulnud (+ veel ühe loo töötlust). Ülejäänud palad olid täiesti tundmatud, aga samas niivõrd mõnusad, et veetsin nende seltsis veel pool päeva ja seejärel oli tahtmine bändiga tutvuda juba kindel.
Minu - verivärske fänni - pettumuseks täit tõde dokumentaal bändi kohta ei avanud. Tõsi, pundi ajaloo ja olulisemad faktid sai siit kenasti kätte. Aga mulje jäi vägisi selline, et kõik inimesed, kes ekraanile rääkima veet, olid hoolega valitud omad joped. Käis vaid üks koletu nostalgitsemine, üksteisele õlgadele patsutamine ning pisarate poetamine. Seoseid narkootikumidega või mingeid bändisiseseid hõõrumisi mainiti vaid mokaotsast ning siis pöörduti rutakalt tagasi teemale, milline pühak oli Ian Curtis, mees teisest paralleelmaailmast. Nimbus hõljus kontsertide ajal tal pea ümber ja tüüp ise suutis lauldes vaimselt kosmosesse teleporteeruda. Pärast, lahkamisel avastati aga, et selja peal olid tal tibatillukesed inglitiivad. Pilt, mis nõnda maaliti, polnud mitte normaalsetest vahvatest inimestest, vaid taevast alla prantsatanud imeloomadest. Sellistest, kelledega samastumisest ja nende rõõmudele-muredele kaasaelamisest võib tavaline surelik unistada.
Aga noh, kuna taustal mängiv muusika oli tõesti kaunis ja videod seitsmekümnendate Manchesteri atmosfäärist pungil, siis võib selle liiga nostalgiasse ja härdameelsusse kandumise andeks anda ja üldmulje, mis meeltesse kummitama jäi, oli ikkagi positiivne. Olin pärast vaatamist veel terve nädal Joy Divisioni mõju all ning kuulasin tööl klappidest salaja selle bändi muusikat. Vinge värk!
