Veebruarikuu tuumahiid

Külmal veebruarikuul kulub värisejatele alati ära üks tervislik ning luid-konte soojendav annus kiiritust. Tänapäeva turgudel pakutavatest kiiritusallikaist peetakse vaieldamatult parimateks ulmeajakirja Reaktor.

Minge, lugege ning olgu kiiritus teiega!

Kolmas PöffBöff peetud

Kuigi filmiblogijate kolmas kokkutulek oli algselt planeeritud Neeme maalilisse kalurikülla siis sai tehtud plaanidesse viimase hetke muudatus ning lükatud vahelduse mõttes toimumiskoht hoopis Pärnu lähistel Vatlas asuvasse imekaunisse maatalusse.

Koha lahke pakkumise eest suured tänud lähevad ransho peretütrele Evale. Koht oli tõesti suurepärane. Kui sel nüüd muidugi puudusi otsida siis oli selleks asukoha kaugus Tartust. Vähemalt ei tohiks Tallinnlased küll hädaldada. Seekord pidid Tartlased ikka tõsise vägilasmatka ette võtma. Sõitma hakkasime nimelt kahe autoga juba kella nelja paiku (okei neljapaiku hakkasime siiski alles provianti kokku pakkima). Kohale jõudsime aga alles kell kümme öösel, või nibin-nabin paar minutit hiljem.

Autod olid mehitatud järgnevalt: Minu sõiduvahendis leidsid kohad Jaan, püha isa Priit ja Mannustein. Onu Kalveri autosse potsatasid Jaanus, Andres ning isuäratav ja hiigelsuur pitsa. Sõidul endal pikemalt ei peatuks. Läks täiesti viisakalt koos naljatuste ning muude pisitempude saatel.

Kohalejõudes oli kohalik taluperemees Junk juba süüdanud karjamaale lõkke ning Tallinna koorekiht oli kogunenud troppi selle ümber. Sai tervitusi jagatud, fotosid tehtud ning Trashi lapsepõlve seiklusi kuulatud. Mingihetk kui lõke juba kustumise märke ilmutas veeretasime end kohaliku talu kööki ning seal jätkus mõnus vestlus ja erinevate vägijookide degusteerimine meeldivas omas tempos varavalgeni. Telki, Onu Kalveri kõrvale, pugesin alles esimeste päikesekiirte valguses ning magasin vapralt lõunani.

Lõunapaiku selgus kurb tõsiasi, et paljud meeldivad Talnased nagu näiteks Trash ja Mart plaanivad juba tagasi kodulinna veereda. Seepärast, et veel viimast võtta lõime lauamängurite laagri kõrvale võssa üles väikese laagri kus vähemalt kolmeni küll Rick Mayalli, arvutimängude ja filmiteemadel jutlesime (peamiselt Conani).

Saatsin viimaks pisarsilmil kallid jutukaaslased autole (autojuhiks oli muide ei keegi muu kui Trash ise) ning suundusin hamba alla pistetavat ja toiduks nimetatavat sodi otsima. Isegi leidsin. Seejärel tuli juba viktoriin milles jäime teisele kohale puhtalt tänu sellele, et finalistid Jaan, MNC ja Jaanus tegid räigelt sohki. Seejärel jätsin Onu Kalveri ja veel valitud härrad vaatama "Evil dead 1"'te ning suundusin sauna.

Saunas pean tunnistama seda, et suitsusaun võttis must tossu välja. Peale pisikest aega laval olekut pidin tunnistama, et ei suuda. Kobisin seetõttu esiti alumisele astmele ning lõpuks lihtsalt põrandale. Ja isegi seal suutis kuumus mul seljanaha kärssama tõmmata. Käisin seetõttu kaks korda koos Onu Kalveriga tiiki hüppamas.

Minu kui kroonilise sauna vaenaja kohta on see hea tulemus. Tundub, et aegamööda hakkab juba ununema see aeg kui mul maakodus oli aastaid ainukeseks pesemiskohaks lagunema kippuv vana saunanässakas.

Lisaks saunale köeti sütega hõõguma ka grill kus küpsetati liha, aktiivselt tõmmati käima viinajoomise töötuba ja andsin koos O.K abiga veel pisikese interviuu. Saunaskäigu mõnu muidugi tumestas kurb lugu Adiga kes vette hüpates suutis enda jalale koledasti viga teha. Peale mõningaid külmi kompresse viisime sõjasangari oma telki puhkama.

Mingiaeg sai ka kolitud saunast tagasi köögilauataha. Kuhu ilmus välja ka Adi keda valutav jalg ning igasugused piduliste ja metsaelajate hääled kuidagi magada ei lasknud. Sealt suundusime siis Mardi kingitud viskiga uljalt maja taha (ei tahtnud pererahvast ju segada hilisel ajal) vanasse autobussi vrakki kus läks käima viskijoomise ja homoerootiliste naljade töötuba. Naeru jätkus niikaua kuni pudel lõppes. Siis adunud, et alko on otsas suundusime tasahiljukesi tagasi peahoonesse. Vahepeal sai ka vembuna MNC telki autoratas veeretatud. Ning sellega minujaoks päev saigi lõpetatud. Kobisin alguses maja teisele korrusele. Aga kuna seal oli õhk üsna paks siis peagi lippasin tagasi O.K telki (kus sain suisa üksi laiutada).

Hommik, nagu arvata oli, saabus peale kahepäevast pummeldamist raskemalt. Kõhus oli peamiselt kuidagi imelik. Õgisin vatsa küll rasvaseid kartuleid ning vorstikesi täis aga niru tunne ei kadunud. Pigem hoopis süvenes. Seega oli tagasisõit mulle üsnagi raske. Esiteks kohutav unekas ning teiseks kerge kõhuvalu.

Kokkuvõte: Tore pidu oli, nalja, napsu, hulga lolli ja liiga tarka juttu sai aetud. Pugitud häid MNC ning OK vaaritatud roogi. Saunatatud, allikas supeldud ja värki. Nagu juba varem ütlesin: üks on juhus, kaks kokkusattumus ja kolm traditsioon ehk siis PöffBöff on tulnud, et jääda. Kohtume juba paar päeva varem kui aastapärast.

Multimeediaformaadid - need on imelihtsad

Kirjutasin selle teksti (okei, suuremas osas tõlkisin netis olevast materjalist) algselt Kuutõrvaja tarbeks. Aga kuna filmisõbrad sinna saidile vaevalt, et eriti tihti satuvad, siis otsustasin selle ka blogisse kleepida. Teksti kirjutamise tingis asjaolu, et tänapäeval on kolme- (ja ka nelja-)täheliste (või numbriliste) nimedega formaatide lõputu nimekiri endalgi üle pea kasvamas. MPGd, MPG2'ed, 264jad ja tont teab mis veel kipuvad kergesti keele sõlme ajama ning omavahel ära vahetuma. Seega järgnevalt väike spikker  mis loodetavasti aitab digivideo maailmas paremini orienteeruda, (mind vähemalt on see küll suutnud juba korduvalt abistada).

Video koodekid
DivX/Xvid
Kõige standardsem ja enimlevinud koodek. Suurem osa p2p võrkudes jagatavatest videotest kasutavad seda. Algne DivX koodek (kuni versioonini 3) olid lahtimurtud Microsofti MPEG4 koodeki koopiad, kuid alates versioonist 4.0 on DivX ja selle vabavaraline haru Xvid MPEG-4 standardi 2. osa iseseisvad ja originaalsed realisatsioonid. Mõlemad koodekid on väga laialt levinud ja DivX on tihti toetatud ka DVD mängijate riistvaras, kuid sarnasuste tõttu võib isegi DivX markeeringuga DVD mängija toetada ka Xvid koodekit. Video kokku- ja lahtipakkimine käib kiirelt ning pakkimise-kvaliteedi suhe on hea. Pildi pakkimine tähendab siiski kvaliteedi kadu, kuid paljud leiavad, et väikesed kaod kvaliteedis on kompenseeritud väiksema failimahuga.

H.x/MPEG-4 AVC
MPEG-4 standardi 10. osas (Advanced Video Codec, AVC) kirjeldatud kodeering. H.264 on tänapäeval levinuim riistvaraliselt toetatud kõrgkvaliteetne videokodeering. Selle standardi tuntuim tasuta realisatsioon on x264. H.264 annab märksa detailsema pildi, kui sama failimahuga DivX (või siis silnähtavalt väiksem failisuurus sama pildikvalideediga), kuid nii kodeerimine kui dekodeerimine on oluliselt ressursinõudlikum, mistõttu paljudesse videokaartidesse ja isegi protsessoritesse (nt Inteli Atom) on sisseehitatud riistvaraline tugi. DVD meedia konverteerimisel sellesse vormingusse tagab väiksema faili suuruse sama kvaliteediga. Kodeerimine võib võtta kordi kauem kui DivX puhul. Vanemad arvutid võivad selle formaadi dekodeerimisel hätta jääda. Formaadi miinuseks on ka asjaolu, et riistvaraline tugi on veel vähestel elektroonikaseadmetel.

MPEG2 DVD videomaterjali pakkimiseks kasutatav kodeering ja samanimeline standard. Pakkimise ja pildikvaliteedi suhe on tänapäeval ebaefektiivne, kuid omal ajal põhjendatud väikese jõudlusega riistvara tõttu, mis pidi selle kokku-lahtipakkimisega hakkama saama. Tänu sellele kasutavad paljud vanemad kaamerad ja seadmed just seda kodeeringut. Ühtlasi on tegemist ühe kõige universaalsema kodeeringuga.

Audio koodekid
MP3
Praeguseks peaksid kõik teadlikud olema MP3 (MPEG2 layer 3) kodeeringust - universaalne standard heli pakkimiseks. Pakkimise tase on väga hea (olenevalt kvaliteedist - bitrate) ja mängitav praktiliselt iga seadmega, millel heliväljund olemas. Selle formaadi peamiseks puuduseks on see, et ta on limiteeritud kahe kanaliga (stereo).

AC3
Tuntud ka kui Dolby Digital (DD). AC3 on mitme kanaliline audio kodeering, mida kasutavad enamus DVDd. Ta pole pakitud mitte samahästi kui MP3 (mistõttu failid on suuremad), kuid on tunduvalt parema kvaliteediga ja võimeline 5.1 surround heliks. Kvaliteetsemad video tõmmised hoiavad sageli originaalse 5.1 AC3 heliriba puutumatuna.

AACAdvanced Audio Coding on MP3 järglane. Tegemist on Apple poolt vaikimisi kasutatava helikodeeringuga iPod, iTouch ja iPhone seadmetes. Tehniliselt on see mitmeti parem kui MP3. Peamiselt leiab seda vaid MPEG4 failidest, mis on kodeeritud spetsiaalselt iPodi tarvis.

FLAC
Free Lossless Audio Codec - täpselt see, mida nimi ütleb - avatud lähtekoodiga kadudeta heliformaat. Standard, mis pakib CD plaadi heli kadudeta. Üldjuhul sellega filmides olevat heli ei pakita, kuid sageli leidub kõrgkvaliteedilisi helifaile just selles kodeeringus.
Konteinerid

Konteinerid
AVI
Audio Vidoe Interleaved - pikajaline standard arvutis kasutatavate videofailide pakkimisel. Kuigi tehniliselt on ta võimeline hoidma igat koodekit, kasutatakse seda enim DivX/Xvid video tarbeks koos MP3 või AC3 heliga. Konteineri ainukeseks miinuseks on see, et ta suudab endas hoida ainult heli ja pilti, kuid mitte subtiitreid. Seetõttu käivad subtiitrid videomaterjaliga failidena kaasas.

MKV
Matroska - suhteliselt uut tüüpi konteiner, mis loodud AVI piirangutest üle saamiseks. See suudab hoida mitmeid audio ja subtiitrite radu, samuti peatükke ja lihtsamaid menüü-elemente. MKV suudab endas hoida mistahes heli või video kodeeringut. Enim kasutatakse selleks puhuks H.264 video-, ning AAC ja AC3 heli jaoks.

VOB
Video Object - konteineriformaat, mis kasutusel juba DVD algusaegadest. Harva näeb VOB formaati mujal kui DVD plaadil. Kui avada DVD plaadil VIDEO_TS kaust, siis seal enamuses vaid need failid ongi - nemad hoiavadki endas heli, video, subtiirite ja menüüde infot.

MPEG4
Veel üks alternatiiv AVI konteinerile. Apple kasutab seda enda iPod/iPhone seadmetes. Faili puhul kasutatakse .mp4 laiendit ning see sisaldab H.264 videot koos AAC heliga.
Subtiitrite formaadid

Subtiitrite formaadid
SRT
Sub Rip Text - Tekstiridadega formaat, kus iga subtiitri kohta oma ajakood. Need ütlevad video mängijale kuna tuleks vastavat rida näidata. Tegemist on kõige populaarsema soft-sub formaadiga (mitte permanentselt kirjutatud videosse), ja seda saab lisada MKV konteinerisse või hoida filmi juures eraldi .srt failina. SRT peamine eelis SUB ees on see, et nad kasutavad reaalset ajaarvestust... tund/minut/sekund/millisekundid. Kui mingi tiiter on nihkes, saab selle käsitsi hõlpsasti ära muuta.

Näide:
1 00:02:17,440 --> 00:02:20,375 See on kahe realine esimene tiiter.
2 00:02:20,476 --> 00:02:22,501 See on teine tiiter.

SSA
SubStation Alpha on kaugemale arendatud tekstil baseeruv subtiitrite formaat. See võimaldab värve, formaati jms. seadistada. Kuigi tehniliselt võimekam, ei osutunud see nii populaarseks kui SRT/SUB, sest omab vähem tuge raud- ja tarkvaraliste mängijate seas.

IDX/SUB VOBsub.
DVD filmidel kuvatavad subtiitrid on salvestatud kui pildifailid, mida teatud aegadel ekraanile kuvatakse. VOBsub teeb neist piltidest ja ajakoodidest tõmmise ja salvestab nad eraldi .sub ja .idx failidesse. Paljud tarkvaralised video mängijad suudavad taasesitada sub/idx faile, mis on lisatud MKV konteinerisse või filmiga samas kaustas. Sellise subtiitri puhul on tegemist megadesse ulatuva failiga, mida pole võimalik käsitsi muuta.

SUB
Nagu ka SRT formaadil, on siingi tegemist tekstifailidega, kus rida varustatud kahe numbriga. Mõlemad numbrid on videokaadri (freim) numbrid. Esimese freimi järgi kuvatakse tiiter, teise järgi eemaldatakse ekraanilt.

Näide:
{0}{114}See on kahe realine|esimene tiiter.
{129}{160}See on teine tiiter.

PS: Kõiki eelnimetatud formaate kustutakse softsubideks. On olemas ka hardsub: Videopildi sisse "kõrvetatud" tiitrid, mida muuta ega eemaldada ei saa.

Vähem populaarsemad koodekid ja konteinerid
MPGOriginaalne MPEG1 konteiner audio/video kodeering. Tegemist on aegunud formaadiga, mis leiab tänapäeval kasutust pigem VCD (Video CD) puhul.

VCD/SVCD
Vanem video pakkimise (~1h VCD, ~40min SVCD) standard. Formaat oli populaarne hilistes 90nendate aasiamaades. Ülemaailset populaarsust ei kogunud ja kaugemale väga ei arenenud ka. Formaat kasutab vana MPEG1 heli ja video koodekeid, mille kvaliteet tänapäevaga võrreldes pole kiita. Selle formaadi kasutamine soovitatav vaid juhul, kui paremat kvaliteeti ei eksisteeri. Plussiks on asjaolu, et seda formaati toetavad tõenäoliselt kõik DVD mängijad. Väga madala resolutsiooni pärast (352x240 VCD, 352x480 SVCD) ja nõrga pakkimise tõttu tasuks seda formaati siiski vältida.
MOV
Apple poolt loodud Quicktime formaat.

RealMedia
RealNetworks konteiner formaat nende proprietary audio ja video koodeeringutele. Tüüpiliselt on failil .rm laiend. Selle formaadi tipphetk oli 90'ndate lõpp, kus seda kasutati internetis (madala kvaliteedilise) video striimimiseks. Peaaegu ükski hardware player ei toeta seda.

OGM
The Ogg Media konteiner - MKV alternatiiv ja konkurent. Sellel on praktiliselt identsed omadused. Paraku on tema populaarsus aja jooksul siiski vähenenud, tänu millele toetavad mängijad teda ka vähem. Tihti kasutati formaati Anime fännisubtiitrite tegijate poolt.

FLV
The Flash Video - konteiner, mis leidnud laialdast kasutust veebis videote striimimisel. Youtube ja DailyMotion kasutavad ka seda formaati. Faili laiendiks on .flv. Üldjuhul hoitakse selles formaadis madala resolutsiooniga videoklippe..

WMV
Microsoft Windows Media Video. Seda konteinerit kasutab eksklusiivselt Microsoft, koos nende proprietary audio ja video kodeeringutega. Paraku töötab see formaat probleemideta vaid Windowsi masinatel, mistõttu välditakse seda hardware palyerites.

DTS
Audio kodeering, mis on võistleb AC3'ega. Tehniliselt võimekam kui AC3, kuid erinevust tavakasutaja ei taju. DTS rajad on enamasti lisatud suure-eelarveliste filmide DVD reliisidele.

Hammer Horror

Vanadele meenutuseks ning noortele õpetuseks otsustasin panna lühidalt kirja mis ikkagi on Hammer horror ning loendi olulisematest filmidest. Endal kipub kohati ka juba sassi minema, et mida ma olen näinud ja mida ei. Nüüd hea isegi vahel kiigata ja ristikesi nähtud filmide taha teha.

Termini "Hammer Horror" tekkimise süüdlaseks tuleb lugeda firmat nimega "Hammer Film Procution" mis loodi inglismaal aastal 1934. Kompanii on kõige paremini tuntud enda gooti õudusfilmide järgi, mis toodeti vahemikus 1950-1970. Hammeri filmid olid väikse-eelarvelised kuid samas kasutasid kvaliteetseid briti näitlejaid, kaunilt disainitud dekoratsioone ning erksavärvilist technicolori kaamerapilti.

Tuntumateks Hammeri filmide staarideks on Christopher Lee ja Peter Cushing, kes mängisid koos pea kõigis Dracula ja Frankensteini filmides. Lee oli seejuures enamasti negatiivses (koletis v vampiir) ja Cushing positiives rollis (nt kartmatu vampiiritapja Helsing). Muideks, kuigi varemalt sai öeldud, et kompanii loodi juba 34 aastal siis Hammeri Horrori tõeline õitsele puhkemine koos populaarsusega tuli aastal 1955 filmiga "The Quatermass Xperiment", millele loodi kohe ka järg "Quatermass 2". Seejärel alustas stuudio tootma juba enda kuulsamaid kaubamärk-filme Dracula,  Frankensteini ja Muumiatega. Edasine on juba ajalugu...

Peale pikka pausi on alates 2000ndast aastast üritatud taas Hammeri korporatsiooni värsket õhku sisse pumbata ja seda käivitada. Üheks mainimisväärsemaks nn "Uue Hammeri" filmiks on tõenäoliselt uusversioon Rootsi õudusfilmist "Let the Right One In". Hetkel muidugi vara hinnanguid jagada aga kardetavasti enda kunagist tuntust ning kultuslikkust see laiba elustamise projekt ei saavuta.

Hammeri varajasemad mustvalged filmid
The Quatermass Xperiment 1955
Quatermass 2 1957 V
X: The Unknown 1956
The Abominable Snowman 1957

Frankensteini filmid
The Curse of Frankenstein 1957 V
The Revenge of Frankenstein 1958
The Evil of Frankenstein 1964 V
Frankenstein Created Woman 1967
Frankenstein Must Be Destroyed 1969 V
The Horror of Frankenstein 1970
Frankenstein and the Monster from Hell 1974 V

Dracula filmid
Dracula (AKA Horror Of Dracula) 1958
The Brides of Dracula 1960 V
Dracula: Prince of Darkness V
Dracula Has Risen from the Grave 1968 V
Taste the Blood of Dracula 1970
Scars of Dracula 1970
Countess Dracula 1971
Dracula A.D. 1972 1972
The Satanic Rites of Dracula 1974
The Legend of the 7 Golden Vampires 1974 V

Muumia filmid
The Mummy 1959
The Curse of the Mummy's Tomb 1964
The Mummy's Shroud 1967
Blood from the Mummy's Tomb 1971 V

Psüholoogilised põnevikud ja maniakid

The Hound of the Baskervilles 1959
The Man Who Could Cheat Death 1959
The Stranglers of Bombay 1960
Shadow of the Cat 1961
The Terror of the Tongs 1961
Scream of Fear aka Taste of Fear 1961
Captain Clegg 1962
The Damned 1963
The Old Dark House 1963
Paranoiac 1963
Maniac 1963
Nightmare 1964
Fanatic AKA Die! Die! My Darling! 1965
Hysteria 1965
The Nanny 1965
The Witches 1966
Rasputin: The Mad Monk 1966 V
The Devil Rides Out 1968 V
The Anniversary 1968
Crescendo 1970
Hands of the Ripper 1971
Demons of the Mind 1972
Straight on Till Morning 1972
Fear in the Night 1972
To the Devil a Daughter 1976 V

Ülejäänud õudukad mis eelmistesse kategooriatesse ei mahtunud. The Curse of the Werewolf 1961 The Phantom of the Opera 1962 The Plague of the Zombies 1966 V The Reptile 1966 The Two Faces of Dr. Jekyll 1960 The Vampire Lovers 1970 V Lust for a Vampire 1971 Twins of Evil 1971 V The Kiss of the Vampire 1963 Captain Kronos - Vampire Hunter 1974 V Quatermass and the Pit 1967 V Dr Jekyll & Sister Hyde 1971 The Gorgon 1964 Vampire Circus 1972
(The Vampire Lovers, Lust for a Vampire ja Twins of Evil kuuluvad lesbivampiiride kategooriasse.) 

Kokku vaadatud 18 filmi 63mest (märkisin nähtud filmid V märgiga), mis on mulle endalegi üllatuseks sest kujutasin ette, et olen selle ajapeale neid märksa rohkem vaadanud.

PS: Nimekirjast jäid välja paljud filmid millede zanriks pole otseselt horror. Näiteks fantaasiafilid "She" (1965) ja "The Lost Continent" (1968) ning kõik neli "Cave Girls" zanrisse kuuluvad teosed "One Million Years B.C." (1966), "Slave Girls" (1968), "When Dinosaurs Ruled the Earth" (1970) ja "Creatures the World Forgot" (1971). Samuti jäi välja pedofiiliast jutustav "Never Take Sweets from a Stranger" (1960) ning must komöödia "The Anniversary" (1968). Täiesti võimalik, et neid väljajäänuid oli veelgi rohkem. Ei hakanud lugema. Lisaks puudub siit ka 1935 - 1937 toodetud filmid. Kõige suurem kõhlus neist oli filmiga "The Mystery of the Marie Celeste" (1936). Ei olnud kindel kas sobib ülejäänute peale teist maailmasõda toodetud filmide hulka ? Hammeri DVD collectionidesse pole seda ka miskipärast lisatud ja seepärast jätsin esialgu ta välja.

HÕFF ja Vägivald filmis

Homme siis HÕFFima, rohkem ei oskagi midagi tarka öelda. Vaatamise nimekiri on igal juhul valmis ning üsnagi identne Kalveri omaga. Eks näeb, mis saama hakkab. Poen hetkel ära põhku jõudu koguma. Ees seisab ikkagi tööpäev ja väga pikk autoreis Tartust Haapsallu (rääkimata filmidest). Teie kõik aga, kes te sinna merelinna ei julge tulla, lugege niikaua alljärgnevat ajakirjast Kino (1973/16)  pärinevat ajakohast teksti ning pidage meeles, et lühidal kujul näitab osasid filme ka Tartu kino Athena  :) (MV)

Üleüldisest vägivallaõhkkonnast Ameerikas loob pildi film «Tagaajamine» (rež. A. Penn), kus šerif (Marlon Brando) pikas ja detailselt näidatud stseenis armetult veriseks pekstakse. Peksjateks on nn. korralikud kodanikud, kelle eest šerif saatuse iroonial kaitseb seaduserikkujat.

«Sokusarv» algab vägivallastseeniga, mis ei jäta ühtegi vaatajat ükskõikseks: neli türklast vägistavad noore naise tema tütre silme all. Vaatajail võib tekkida küsimusi: kas niisuguse stseeni lavastamine on vajalik ja õigustatud, kas selles ei avaldu lääne kinematograafilise moe ja võõra ideoloogia mõju? Surm ja vägivald on saatnud filmikunsti tema sündimisest saadik. Kui 1903. aastal tulistas bandiit filmis «Suur rongirööv» ekraanilt otse publikusse, siis oli see ajalooline lask. Revolvrikangelane oli tunginud filmikunsti. Sajandi algul oli surm ekraanil tinglik ja puhas. 1903. aasta kinopublik ei osanud uneski aimata, missugune räpane vägivallalaine ujutab üle Euroopa ja Ameerika ekraani 1973. aastal. Tuleb muidugi teha vahet vägivalla ja vägivalla vahel, eeskätt kunstis. Niikaua, kui inimühiskonna elus esineb vägivalda, on ka kunstnikel õigus ja vajadus kujutada seda oma teostes. Meenutagem kasvõi A. Dovženko «Maad» (1930), kus kangelase hukkumine ja tema matused on filmi suurima pingega episoodid, film tervikuna on aga ülemlaul elule. On väga oluline, mille nimel kunstnikud vägivalda kujutavad. W. Shakespeare'i tragöödiates voolab veri lausa ojadena. Kuid soovi tappa ei samasta kirjanik mitte kunagi inimese loomuse endaga. Veretööde kaudu, mida tema kangelased korda saadavad, ütleb Shakespeare alati midagi olulist inimese ja ühiskonna kohta, milles ta elab. Tapmist või vägivallategu võib vaadelda tegelaskujude äärmusliku käitumise avaldumisvormina. Paljud kunstnikud kujutavad sageli äärmuslikke olukordi ja tegusid, et nende kaudu avada tüüpilist ja üldist. Vägivallastseenid, eriti kui nad

VÄGIVALD FILMIS
on kunstiliselt põhjendatud ja ette valmistatud, avaldavad vaatajale tugevat mõju, raputavad lahti ta tunded, loovad kõrgendatud tundlikkuse teose vastuvõtmiseks. Tõeliste kunstnike teostes ei kaota vägivald sidet ühiskonna ja selle kõlbeliste normidega. Kommertsfilm oli see, mis selle seose hoolimatult läbi raius. Lääne filmiprodutsendid olid muidugi ammu märganud, et vägivald avaldab publikule tugevat muljet ja et see on kaup, millega annaks edukalt spekuleerida. Kuid enne, kui juleti panna vägivald meelelahutuse teenistusse, pidid leidma aset teatud muutused ühiskonna teadvuses. Ainult vägivallaga tasapisi harjutatud publik (kuritegevus ja selle sensatsiooniline valgustamine ajalehtedes, televisioonis!) võis seda ka meelelahutuses vastu võtta. Ainult pehkinud kõlblusnormidest võis kommertsvägivalla laine läbi tungida. Läbimurre sai teoks 60. aastail. Kommertsfilmidesse ilmusid jahmatamapanevad stseenid tapmistest, piinamistest, vägistamistest. Verejanus ületasid produtsendid üksteist. See, mis täna šokeeris, ei üllatanud homme enam publikut. Kuid raha tehti ju vaatajate šokeerimise arvel. Tuli pakkuda midagi veel verisemat! Üksikute õrnema hingega filmitegelaste protestihääled uppusid selles paisuvas laviinis. Raha võim murdis kõlbluse mõõdupuud. Kommertsfilm näitab vägivallategu kõlbelise kiretusega, ei püüa tekitada vastikustunnet tema vastu, see asetatakse nagu väljapoole moraalikriteeriume. Tavaliselt süvenetakse seal detailide näitamisse, mistõttu tekib mulje, nagu oleks kogu vägi vall astseen lavastatud teatud sadistliku naudinguga. Kommertsfilmi vägivald lisab tavaliselt väga vähe karakteritele eg ole tal ka erilist dramaturgilist koormust. Sageli on vägivald kommertsfilmis omaette number, vaatemäng, atraktsioon. Niisugused filmid ei püüa selgitada vägivalla sügavamaid põhjusi. Kaob seos vägivalla ja sotsiaalse tausta vahel. Irratsionaalsena mõjuv vägivald loob kunstliku seose — inimene ja vägivald, tuletab vägivalla inimloomusest endast. Niisugune on vägivallafilmi ideoloogiline struktuur. Üleüldise vägivalla õhkkonnas pöörduvad vägivallateema poole sagedamini ka tõsiste kavatsustega kunstnikud. Paljudel juhtudel jääb see siiski vaid ohvrianniks üldise psühhoosi ja moe altarile. Inimese ja ühiskonna vaatlemine läbi vägivallaprisma annab sageli mõlemast vaid ühekülgse ettekujutuse. Tänu tugevale emotsionaalsele mõjule tõusevad vägivallastseenid filmis esiplaanile, varjutades teisi, enamasti tähtsamaid sotsiaalseid ja psühholoogilisi seoseid. «Sokusarve» kohta võib öelda, et tema loojate lähtepunktiks on humanism. Näidates vägivalda, ei ühenda nad seda inimese loomusega. Vastupidi, traagilise selgusega toovad nad esile, et vägivalla põhjusi tuleb eelkõige otsida ühiskohnast. Vägivald on aga vastuolus inimloomusega. Karaivan kuulutab vihkamise ja vägivalla selle maailma absoluutideks. Ta eitab armastust ja hukutab sellega oma tütre. Ta astus sellega inimloomuse vastu. Nagu näitavad sotsioloogilised uurimused, mõistsid bulgaaria vaatajad filmi õigesti. Küsimusele «Missugune on teie arvamus vägivallastseenist filmi algul» vastasid nad järgmiselt:

1.    Vägivallastseen oli põhjendatud ja vajalik    63,37%
2.    See on midagi uut Bulgaaria filmis    46,46%
3.    Seda on näidatud mõõdutundega    18,87%
4.    Sellele oleks pidanud vaid viitama    10,38%
5.    Sellised stseenid on kahjulikud ja ohtlikud        4,50%

Selle episoodi hindamine kujunes kaasaegse bulgaaria filmipubliku ideelis-esteetilise    otsustusvõime kontrolliks. Bulgaarlased on arvamisel, et nende publik tegi selle kontrolli auga läbi.
Autor: V. Kallaste

Ahoi, filmisõbrad! Kevadine suurpuhastus kappides ja pööningutel on käes!

Pisut aega tagasi võtsid sõbrad Higgins ja Shadow ette raske töö ehk enda VHS kassettidega täidetud riiuli digitaliseerimise. Nende filmiriiul minule kahjuks muidugi väga erilisi maiuspalu ei paku. Peamiselt lastemultikad.

Küll aga pani see minu peas hammasrattad liikuma ja meenutas kõik need korrad mil oleme koos sõpradega unistanud, kui vahva oleks, leida videokassette, kuhu salvestatud 80-90ndate nodi. Saaks veel kord näha, kuidas noored punkarid Vidiootides möllavad, "Telesantila" raames mingit saasta parseldavad, kuulsused enda lemmikjooke joovad jne. Või Ivar Vigla leelotab, soome kilekotte õhinal kokku ostab ning hõljukautoga mere ääres tolmu üles keerutab.

Paha poleks saada ka vanu hilisõhtuseid B-filme, minisarju (milliseid kuskilt torrentist-muulast ka enam leida pole) või siis vanu Vene filme eestikeelsete tiitritega. Tol ajal, kui neid telekast veel näidati, oli endal igasugustest "20 000 ljööd vee all" sarnastest minisarjadest kõrini. Nii võttis VHSile üles hoopis näiteks "Terminaator 2" laadseid kassashitte. Praegu, kuskil 15-20 aastat hiljem oleks oi kui hea just vaadata neid vanu Vene asju. Või näiteks teleteatreid. Hiljuti läks hammas verele, tuli tahtmine vaadata uuesti üle "Hapu vein ja sinihape", aga no püüa sa tuult väljalt.

 

Seega üleskutse kõigile lugejatele! Vaadake kriitiliselt enda kodused VHS kastid-riiulid üle, uurige, mida seal leidub, vaadake ega lisaks "Visa hing 2" ja Van Damme filmidele pole äkki seal ka tõelist rariteeti ning unustatud kulda. Näiteks 80ndate teleteatreid või vanu Eesti filme. Võtaks vastu põhimõtteliselt kõike kraami, mida pole interneti vaheldusel siiamaani kätte saada. Või siis on saadaval, aga ilma mõistlike tiitriteta  (torrents.ru kraam, Vene vana ulme jms).

Salvestamine käib "Pinnacle Studio PCI 700" kaardi ja "Pinnacle Studio 9" softi abil. Tulemuseks on 4:3 formaadis failid. Audio 128 kb/s MP3, video 1800 kb/s 720x576 XviD. Kui keegi soovib võib saada ka toorfailid. Audio ~1500 kb/s PCM, video ~9000 kb/s 720x576 M-JPEG. Ise aga arvan, et pole vaja pungestada mingi über-kvaliteediga, sest videokasseti kvaliteet on nagunii nagu ta on

Näidisklipp.

Laupäev pinku traileritega

Pinku trailerite kogu suskas mu kämmalde vahele ei keegi muu kui Trash ise. Tõenäoliselt tegi ta seda ühel varasemal Bakal, aga kindel nii väga enam pole. No olgu kuidas oli, tundus see meile Mardiga suurepärane lõõgastav vahepala peale reedeõhtust pikemat filmivaatamist. Hea mõnus algus laupäevale.

Sõime esiteks Tavernas hommikust, astusime mu töö juurest läbi ning veeresime seejärel Elva külje alla ühe me mõlema tuttava poole, kus tervitas suur tühi maja ja Elva kohta üllatavalt soe tuba (+10 kraadi). Mis seal ikka, vedasime puhtaima kättesaadava lina kardinapuu peale ning lükkasime projektori mürisema.

Olles vaadanud elus vaid ühe stiilipuhta Pinku filmi - "S&M Hunter", ootasin  trailerikogumikust koheselt mõistustväänavat fantaasiat, raevukaid perverssusi ning äärmiselt veidraid kostüüme. Seda suurem oli mu üllatus kui tegelikult algas plaat 4-5 üsnagi süütu klipiga, kus mingid naistegängid tülitsesid ning oma väiksekuubikuliste tsiklitega ringi veeresid. Sellised nn "boss girl" filmid.

Mida edasi, seda vägivaldsemaks filmid muidugi läksid. Kui esimestes treilerites seda va punast (loe: verd) polnud üldse, siis järgnevatesse hakkas seda juba siginema. Fantaasialend laperdas aga endiselt väegade madalal ja huumori pidime ise kaasvaatajatega juurde mõtlema (mis polnud raske ülesanne sest tiitreid traileritel polnud ja võis lasta fantaasial lennata selleosas mida parasjagu räägitakse).Mis puutub seksi siis seda pakuti vaid näpuotsaga. Vägistamist see-eest oli korduvalt. Lisaks leidus vähemalt kolmes filmis stseen, kus suguõdede poolt mõne neiu jalgevahele hõõguma aetud ora susati.

Lõpupoole kadus nn "pinku stiil" üldse kuhugi ära. Selle tõrjus kõrvale "Women in prison" žanr, täpsemalt neli Sasori filmi. "Joshuu 701-gô: Sasori" (1972), "Joshuu sasori: Dai-41 zakkyo-bô" (1972) "Joshuu sasori: Kemono-beya" (1973) ja "Joshû sasori: 701-gô urami-bushi" (1973). Kopeerisin need filminimed erilise hoolega siia seetõttu, kuna nende trailerid tõusid ülejäänutest rohkem esile ja tekitasid nii minus kui Mardis suurt huvi. Kui aega ja tervist jagub, siis tõenäoliselt saab mõnest neist edaspidi ka siit blogis lugeda.

Kokkuvõtteks jäi meile selle trailerikogumiku alusel pinkust järgnev ettekujutus:

1. Tõenäoliselt tegutseb seal karismaatilie liidri juhtimise all üks või mitu naistekampa

2. Filmi käigus vägistatakse vähemalt üks gängi naisliige ära ning teisele reeturlikule liikmele topitakse nuustikusse mitmesuguseid tulikuumi raudesemeid

3. Kõige olulisem liiklusvahend on väikesekuubikuline tsikkel, autod on puhtalt rammimiseks.

4. Tulirelvadele eelistatakse terariistu.

5. Titshot käib nagu koduõlu.

6. Jaapani koolitüdrukud korraldavad õppetööst vabal ajal tühermaal isekeskis massikaklusi.

Võib-olla oli midagi veel, aga üldjoontes joonistasid trailerid pinkust ja sellele žanrile omastest elementidest ülaloleva pildi. Ehk on asi ka filmide soliidses eas (enamuses tundusid 1960.-70. vahemikus tehtud) ning tõeline zanri avanemine või läbimurre toimus alles kaheksakümnendatel?

Hinnet sellele nimetule kogumikule mõistetavatel põhjustel ma ei anna. Üldiselt oli päris vaadatav suutäis. Ilusaid värvilisi noorte neidudega täidetud klippe on alati tore vaadata. Eriti veel, kui teiselpool ekraani valitseb korralik arktilne õhustik. Plaati tõenäoliselt rohkem aga vaadata ei kavatse ning võin esimesele kommentaariumis soovi avaldanule lahkelt edasi kinkida.

Peale pinkuga tujutõstmist ning vere kuumaks kütmist võtsin järgmiseks ette veel kord "Mangleri". Nagu arvata oli, tundus see teistkordsel vaatamisel märgatavalt tagasihoidlikum ja oleks mul olnud internet käepärast, siis oleksin enda blogis antud hinnet pisut alandanud. Õhtu kolmandaks filmiks valisin Paranoiaka soovitatud "Shark Skin Man and Peach Hip Girl". Kuna olin selleks ajaks aga juba pugenud vatiteki alla (temperatuur oli hoolimata projektori aktiivsest soojapuhumisest langenud +9 peale), siis vajusin seal soojas otsemaid norinal magama ning ärkasin taas alles filmi lõpuks. Mart, kes kangelaslikult lõpuni vaatas, kommentaaris hiljem, et oli ülemäära pikaks venitatud põnevusmärul, mis oleks võinud pool tundi lühemana isegi päris hea olla.

Pühapäevane pohmapitsa Mardi ja Metsavana moodi. Retsept: võta kõige odavam poepitsa, kata see paksult juustuga, lase ahjus kõrbema minna ning serveerides vala üle pudelitäie vürtsika aasia tõugu kastmega.