Meenutusi suvest ehk Estconi ülevaade kolmes vaatluses ning vabas subjektiivses vormis.
Päev nr1 ehk ärasõit ja saabumine.
Start algas minu ja Ove poolt juhitud rühmale nagu juba traditsioonid ette näevad varakult. Kuskil kella kümne paiku hakkasin end tasapisi üles ajama ning kell 12 läbi said masinad surisema pandud ning tartu suunas veerema asutud. Kuna küüti soovivate inimeste, vajalike pampude ning muu söödava-joodava äramahutamisega on läinud iga aasta üha kitsamaks võtsime Ovega kasutusele mõlemad mu masinad (audi-opel).
Tartus toimunud logistikal väga pikalt ei peatuks, imesime seal pagasnikud moona täis ning istmetele potsatasid härrased NitraM, Pjotr, Harri ja Henri. Ka ei tekkinud probleeme enam ürituspaiga ülesleidmisega (kolmas kord ka juba) ning nii leidsime endid juba kuskil kella
kolme paiku järveäärest ning tõdesime, et oleme taas esimesed estconlased.
Järgnevalt sai telk püsti löödud, hülgenahaga inimesed käisid end vette kastmas, mina naersin isa Pjotri mükoloogia huvi üle (asjata seejuures) ning tasapisi hakkasid ka ülejäänud ulmikud endid kohale vedama.
Vastavalt inimeste järjest tihedamale saabumistempole kasvas ka üha mu raamatuvirn telginurgas. Küll sain neid kingiks, laenuks või suisa raha eest.
Mingiaeg püstitasid töökad käed ka filmitelgi mätaste vahele ning vedasin projektorid-ekraanid paika ning timmisin läpaka tööle.
No ja seejärel läkski lahti. Alustuseks pidas Kalvet süvapsüholoogiliste terminitega vütsitatud loengu muusikast (millest ma väga enam aru ei saanud), seejärel võttis koha sisse mart kes rääkis "Mehh" - "Sammurit
e" teemadel (millest ma juba rohkem aru sain) ning kõige lõpuks näitas oma filme kohaletulnud lavastaja Raul Tammet (mida ma üldse ei kuulanud, kuna olin kuskil, ee mujal) Ahjaa kuskil selle kõige vahepeal sain Enele üleantud ka omapoolse kingituse ning sain Jana käest ühe maailma ägedaima sünnipäeva üllatuse - torukübara ja kotitäie kompusid.
Edasi siis pugisin Robi ja Maria imemaitsvat seenekastet, patseerisin niisama ülbe näoga torukübar nupuotsas ringi, ajasin rumalat ja vähem rumalat juttu, kulistasin õlut, rüselesin Pjotriga ning tegin veel sada muud väiksemat asja.
Päev nr2 ehk ürituse keskpaik.
Hommik saabus koos meeldiva ilma ja vähemmeeldiva pohmelliga. Veidi kurba saatust kurtnuna Veeretasin enda aromaatse lihakeha keskväljakule ning jätkasin esialgu vegeteerimist seal. Tasapisi tõi walteri õlu aga eluvärvid näkku tagasi ning peale Sulbi ja Andri ettekandeid olin niivõrd heas vormis, et julgesin juba isegi rahva ette astuda ning kandsin seal veidi väreleval häälel ka omapoolse Reaktori loengu ette. Eks ta veidi laialivalguv tõesti tuli aga rahvas paistis nigu rahule jäävat.
Sellega ühelpool pugisin kahe suupoolega Maria mätsitud pannkooke, lesisin päikesekäes ning veidi hiljem elasin ka suure õhinaga kaasa Stalkeri jagamisele. Mälumängus küll niivõrd hästi enam ei läinud kui eelmine aasta. Ehk siis teise koha asemel tuli mul ja Priidul leppida (vist?) kuuenda pjedestaali astmega. Viktoriini järel jätkus programm vaiksemas rütmis, ära jäid nt ka nii HÕFFi ettekanne, kui ka ööteater. Selle eest aga sai niisama nalja, tralli, grilli ning ise lobisesin vihmasabina ja doom metali saatel Sulbiga päikesetõusuni.
Päev nr3 ehk lahkuminek.
Kuna laupäeva õhtu oli läinud ebamõistuslikult pikaks ärkasin alles kell kaks ning pidin nentima fakti, et kirjutamise töötuba ja enamus ettekandeid olid selleks hetkeks juba mööda tuhisenud. Sain veel Indreku filmijutul sabast kinni, misjärel võiski juba pakkima hakata.
Nii valmimad pannkoogid täidisega
nii aga ulmejutud
Ikoonina Mandi peakohal särav Reaktori poster tõi ikka õnne ja ka stalkeri kätte ära.
Jürka üritab maskeeruda aga on valinud õnnetuseks loodusesse absoluutselt sobimatu värvi.
Proviandi mahalaadimine "Metsavana" nimelisesst konvoist
Ove arusaam telgi kokkupanekust
Seeneteadlane ja ulmik
Peitepilt, leia Adi ja Trash.