Eva (2011)

Aasta 2041, robotisajand. Robotiisenerist Alex pöördub tagasi lumisesse väikelinna, et teha seal asuva robotiülikooli jaoks üks väike töö. Mehele eraldatakse segamatuks mökerdamiseks tõsine hullu Frankensteini laboratoorium, kuskil lumiste väljade vahel ning meisterdamine võib alata. Kahjuks hakkavad aga robotimeest juba saabumisest alates segama igasugused kõrvalised asjaolud. Vanad armastused, keerulised suhted vennaga jne.

Tore väike ja visuaalselt nauditav robotifilmike, ilusasti disainitud graafilised liidesed, omalaadne ja unikaalne roboti tarkvara disainimise hololiides nt meeldis mulle väga. Maalilised vaated lumistele mägedele ja majadele jms. Mõnus oli ka näha ühes ulmekas peategelast, kes siiralt armastas roboteid. Klassikaline klishee on ikka sihuke, et peategelane ei saab robodega kuidagi läbi (enamasti mingi trauma noorusest). Kiidaks seejuures veel mõnusaid ja südamlikke tegelasi.

Nüüd aga halva poole juurde. Lugu jääb kuidagi uimaseks, pole nagu õiget kirge asjas, lõpupuänt on etteaimatav igaühele, kes lugenud Aldissi "Supertoys Last All Summer Long" ja seetõttu oleks oodanud veel mingit vimkat või keerdu loos, mida aga kahjuks ei tule, kurb.

Nuriseks veel ka tehnoloogilise läbimõtlematuse osas. Näiteks ohutu sõna robotite väljalülitamiseks on kindlalt liiga pikk ja samas väheunikaalne. Selle ajaga, kui jõuad sihukese keerulise lause välja hääldada on robo juba sinust hakkliha teinud. Minuarust oleks saanud sellest mõttest, et millised oleksid Asimovi "kolme käsu vabad" robotid, märksa enamat välja pigistada. Praegu jäi kõik natuke häguseks ja ebamääraseks.

Nagu ka see, et kas mainitud käsk kustutas robo aju täiesti tühjaks või lülitas ta lihtsalt vooluvõrgust välja? Miks mäkkejooksval robol ootamatult patarei tühjaks sai? kas suurest erutusest? Ja kas see, et insener kutsus tarkvara protsessoriks oli tõlkeapsakas?

Kokkuvõtteks oleks filmi hinne tubli 3+, igati eeskujulik püüdlik aga mitte kindlastu suurepärane. Saab veel paremini, oi kuidas saab. 5/10

Amore e Morte Nel Giardino Degli Dei (1972)

Sisu: Elab kuskil Itaalia vanalinnas üks ilus aga kuri naine. Küll ta kiusab oma venda, abikaasat, venna silmarõõmu ja lisaks hullutab veel abikaasa sõpra psüholoogi. Kaua see muidugi ei kesta, ühel pereliikmel viskab viimaks kaane pealt ära ning hullusehoos raiub ta kõik ülejäänud vana ratsaväemõõgaga sütemaatiliselt tükkideks. Tema õnnetuseks satub aasta hiljem sinna elutsema üks ätist linnuteadlane, kes leiab mõrvari võssa visatud magnetofonilindid, ja asub neid innukalt kuulama. Mõrvar, näeb seepeale vanas ohtu ning otsustab ka selle teelt kõrvaldada.

Hinnang: Tegemist gialloga, kus müsteeriumit tegelikult polegi, kogu film on lihtsalt ühe kurbmängu ettekandmine. Põnevus tekib vaid filmi teises pooles - selleks, et taas uuesti kustuda sest lõputwist on juba ette ära lobisetud. Mõned head momendid filmis siiski olid, aga kohati ikka neetult veniv tükk. Giallo zanr hakkab end vist minujaoks ammendama. Parimad palad kõik juba nähtud ning nüüd jäänud vaid keskpärased või nõrgapoolsed. 5/10