Käesolev lühiülevaade kung-fu
filmide ajaloost ja erinevate alamžanride kuldajast ei pretendeeri
suurele põhjalikkusele ega täielikule faktitruudusele, kuid esmase
ülevaate saamiseks ning nostalgiapuhangu tekitamiseks peaks see
olema piisav. Autentsuse ja „maaläheduse“ säilitamiseks on jutt
kokku pandud peamiselt mälule tuginedes ning ainult üksikute
faktide ja filminimede korrektsuse tagamiseks on kasutatud IMDB ja
Wikipedia abi. (Kärbs)
Algusaeg ja legendi sünd (kuni
aastani 1973)
Kuigi kung-fu filme toodeti Hiinas juba
tummfilmi ajastul võiks ülevaadet alustada suuremast lainest, mis
kerkis esile 60.-ndate lõpus ja 70.-ndate alguses. Sellest
perioodist võib mainida eelkõige Shaw Brothers’i toodangut (
Come
Drink with Me (1966),
One-Armed
Swordsman (1967)) ja esimest rahvusvahelist staari,
kelleks oli teadupärast noormees nimega Bruce Lee.
Viimase kohta
võib humoorika vahepalana märkida seda, et enne suure kuulsuse
saabumist proovis Lee kandideerida TV-sarja
"Kung
Fu" (1972) peaossa (rolli sai David Carradine),
kuid Ameerika telepubliku jaoks peeti Lee’d hiinlase rolli
mängimiseks liiga „hiinapäraseks“. Lee filmidest võib ära
märkida eelkõige Hong Kongis valminud
Fist
of Fury (1972) ja Hollywoodi maitse järgi kohandatud
rahvusvahelist hitti
Enter
the Dragon (1973).
Retrohõnguline „vana kooli“
kung-fu (1973-1984)
Õige kung-fu filmide maania läkski
lahti alles pärast Lee surma, ka tema enda varasemad filmid jõudsid
alles hiljem (maailma) kinolevisse. Uut suurt staari niipea siiski ei
tekkinud (mis võiski olla tingitud Bruce Lee jätkuvast mõjust).
1970.-ndate keskpaika iseloomustavad peamiselt Shaw Brothers’i käe
alt tulevad suhteliselt ühe mudeli järgi toodetud filmid, näiteks
Five
Deadly Venoms (1978) ,
Crippled
Avengers (1979).
Uued tuuled hakkasid puhuma 70.-ndate
lõpuosas, kui esile kerkisid uue põlvkonna staarid: esmalt Jackie
Chan, natuke hiljem pääses Chani varjust välja Sammo Hung ja
vähemal määral ka Yuen Biao (kokku nn „kolm venda“). Eraldi
tuleb esile tuua lavastajat
Woo-ping
Yuen, kellega koostöös valmisid Chanil 1978. a kaks
filmi (
Snake
in the Eagle's Shadow ja
Drunken
Master) ning uus superstaar oli sündinud. Chan’i
filmides oli oluliselt suurem roll huumoril (võrreldes Bruce
Lee’ga), kuid ka võitluskoreograafi oli uuel tasemel.
Kuldsed („tobedad“)
kaheksakümnendad
80.-ndad võibki lugeda Jackie Chani ja
Samo Hungi kuldajaks (valitsemisajaks). Kümnendi teisel poolel
leidis aset oluline uuendus: kui varasemalt toimus kung-fu filmide
tegevus peamiselt mingil ajaloolisel perioodil siis 1985. aastal
valminud
Police
Story’s toodi tegevus kaasaega.
Ilmselt oli see ka
üheks põhjuseks, mis vallandas Hong Kongis 80.-ndate teise poole
ajavabade kuid äärmiselt meelahutuslike politseimärulite laine (n
"In the Line of Duty" filmiseeria). Koheselt kerkis esile
ka mõnevõrra karmim relvavõitlustele keskendunud märulite laine
(eelkõige John Woo filmide näol), kuid see läheb juba eemale
kung-fu žanrist.
90.-ndate wu xia ja wire-fu buum
Kuigi wu xia (õilsad rüütlid või
mõõgavõitlejad, keda ei pidurda gravitatsioon ega muud
füüsikareeglid, kes vajadusel lendavad puult-puule ning sõna
otsese mõttes liigutavad mõttejõuga mägesid) elemente võis leida
juba 60-ndate aastatel valminud linateostes ning wire fu’d (või
wirework’i ehk traatide abil näitlejate võitluskoreograafi ja
sooritusvõime parandamine kuni lendamiseni välja) kasutati ohtralt
filmides
Zu
Warriors from the Magic Mountain (1983) ja
A
Chinese Ghost Story (1987), leidis tõeline buum aset
pärast 1990. aastal valminud linateost
Swordsman
ning järgmisel aastal valminud
Once
Upon a Time in China. Viimane on oluline ka seetõttu,
et sünnitas uue ajajärgu superstaari Jet Li, kes võttis üle
Jackie Chan’i pisut tuhmuma hakanud staariseisuse (Jackie ei läinud
eriti kaasa sel ajal populaarse wireworki kasutamisega).
Buum oli
sedavõrd võimas, et näiteks ainuüksi 1993. aastal valmis ca 25 wu
xia filmi (millest enamus olid ka üllatavalt kvaliteetsed), lisaks
linastus suur hulk muid teoseid, kus rohkemal või vähemal määral
kasutati wirework’i. Wu xia on sedavõrd oluline nähtus, et
sellest peaks lausa eraldi postituse tegema ning selles ootuses
siinkohal pikemalt ei peatuks.
90.-ndate teise poole langus
Buum ei kestnud siiski kuigi kaua, juba
1994 aastal toimus langus, filme toodeti vähem ning ka kassaedu oli
väiksem. 1995.-ndaks aastaks oli wu xia kuldaeg sisuliselt läbi.
Põhjuseid võib olla mitmeid: ületootmine (ilmselt püüti enne
1997. aastal aset leidvat Hiina võimu alla tagasiminekut Hong Kongi
filmitööstusest veel viimast võtta), ületootmisega lõpuks siiski
kaasnev kvaliteedi langus, majanduskriis, Hong Kongi Hiinaga
taasühinemisega seotud hirmud ning inimjõu põgenemine Hollywoodi.
Minejate seas olid nii Jackie Chan (küllaltki edukalt), Jet Li
(mitte nii väga edukalt) ja lavastajatest näitkeks Tsui Hark
(täiesti edutult). Kuigi aastal 2000 valminud
Crouching
Tiger, Hidden Dragon oli üliedukas ning tutvustas
lõpuks ka läänemaailmale wu xia žanri, ei järgnenud huvitaval
kombel uut tõusu. Mainimist väärib veel ainult
Hero
(2002).
2000.-ndad ja uus tõus
Uue aastatuhande esimesest poolest võib
lisaks eelpool mainitud Jet Li filmile („Hero“) mainida ka
Stephen Chow absurdile lähenevat komöödiat
Kung
Fu Hustle (2004), kuid laiemas plaanis madalseis
jätkus. Pisut elumärke tõi 2006 a Jet Li väidetav viimane
võitluskunsti (või tema sõnul oli see viimane wu xia, igal juhul
tänaseks on ta juba oma sõnu söönud) sisaldav teos
Fearless,
mis ei küündinud küll varasemale tasemele, kuid siiski leevendas
põuda. Uuest tõusust saab mingilgi moel rääkida alles pärast
2008 aastal valminud
Ip
Man’i ja kaks aastat hiljem linastunud järge
Ip
Man 2. Kuigi ka nendes filmides ei ole
võitluskoreograafia 90.-ndate buumiaja tasemel ei ole siiski põhjust
häbenemiseks. Ip Mani kehastamine tõi lõpuks kauaoodatud ja auga
välja teenitud rahvusvahelise kuulsuse ka Jet Li eakaaslasele
Donnie
Yen’ile.
Lisaks tuli 2010. aastal filmimaailma
tagasi 80.-ndatel ja 90.-ndate alguses ilma teinud lavastaja ja
koreograaf
Woo-ping
Yuen ja seda täiesti korralikul tasemel puhtalt
võitluskunstile keskendunud filmiga
True
Legend (mis ei ole küll nii hea kui näiteks 1993. a
Iron
Monkey). Lootust lisab ka see, et kunagise Hong Kongi
filmitööstuse valitseja Tsui Harki poolt 2010. aastal lavastatud wu
xia elementidega detektiivilugu
Detective
Dee and the Mystery of the Phantom Flame on tema poolt
üle pika aja piinlikkust mitte valmistav linalugu. Kas tõus jätkub?
Niipalju siis äärmiselt
pealiskaudseks sissejuhatuseks, loodetavasti jätkub jutt uute
sissekannetega alamžanridest (n wu xia) või spetsiifilistest
perioodidest (n „vana kooli“ kung-fu), kuid selle peale ei julge
ise küll kihla vedada.