Mõnd äärmuslikku filmi nähes tekib sageli ekslik tunne, et nüüd on siis põhi käes, enam hullemaks minna vaevalt saab. Nii arvasin ma siiani, et “Valgus Koordis” on Stalinliku propaganda üks äärmuslikumaid näiteid ja vaevalt sellest veelgi humoorikamat teost annab teha, aga näed andis küll. Inimeseloom on leidlik elajas ning suudab alati üllatada.
Fall of Berlinist on Mannu (ülal koos pudeliga) mulle korduvalt õllekõrvale jutustanud, kiitnud seda kui ühte meeldejäävamat filmi noorusest ja kirunud ühtlasi selle raskesti kättesaadavust kohalike supermarketite DVD laenutustest. Igaljuhu, õnnestus mul eelmine reede viimaks see raskelt põrandaalune teos enda käppade vahele saada (ei hakka lugejaid tüütama selle hankimise detailidega). Otsime aega viitmata Mannuga kumbki endale pudeli viina, purgi marineeritud kurke ja sibulaid, katsime põrandale ajalehele väikese gurmeelaua ning panime projektori vuhisema.
Siia filmi on kokku segatud küll kõik Stalinistliku propaganda tünnipõhja jäänud vängem sete ning veidi rahvamütoloogiat. Mida annab üle vindi keerata seda ka on keeratud. Kuigi filmi peategelaseks ja ülistusobjektiks on Stalin (film oli mõeldud talle sünnipäeva kingituseks) näeb teda isiklikult ekraanil võrdlemisi vähe. Selle eest on aga pea igasse ruumis installeeritud suuremas või väiksemas mõõdus diktaatori pilt, et tekitada mulje tema pidevast üleloomulikust kõikjal kohalviibimisest. Või siis mainitakse Stalini nime väliolukorras niisama jutuseas. Ma usun, et võttemeeskonna seas käis tõsine nuputamine kuidas saaks ka Hitleri kabinetti või punkrisse Stalini portree peita. Lõpuks löödi igaljul käega ning piirduti lihtsalt sellega kuidas Hitler rahvaste isa häält raadios kuuldes hirmsasse raevuhoogu satub.
See ei tähenda aga, et isake üldse ekraaniaega ei saaks, lisaks igavamatele stseenidele kus ta lihtsalt kaarti põrnitseb või reeturlike liitlastega koosolekut peab näeme teda veel rahuajal istutamas noori õunapuid ning jagamas kohmetunud stahhanovlasele, kes saadetud Staliniga kohtuma uue terasesulatamise rekordi järel, nõuandeid kuidas kohalikule kaunitarile Natashale (kellesse terve tehas armunud) ligineda. Filmi kulminatsiooniks on aga lumivalges pulmaülikonnas jumalat sümboliseeriv Stalin astumas välja otse Reichstagi esisele maandunud lennukist ekstaasis rahvamasside ette (sealtsamast väljakult veeti filmi esimeses pooles Hitleri rõõmuks mööda meeletuid orjakaravanne). Mis puutub aga kommunistlikkusse proto-jumal Lenininisse siis temale on selles filmis kokku vaid kaks vihjet.
Et lihtrahval oleks ka kellegagi samastuda (Stalin on ikkagi rohkem jumalik kummardamisobjekt) on filmi toodud seesama ülalmainitud terasesulataja kelle näol tegemist Ilja Murometsa meenutava tõsise ja jämedahäälse vägilasega kes koos enda abilise Jusupiga vajadusel ka paljakäsi natse peksab. Hitleri ja Khaani Kuldhordi vahel toodud tegelikult päris mitmeid väiksemaid paralleele veel. Näiteks röövivad barbarid vägilaselt temalt armastatu ja viivad orjaks justnagu ka Iljal.
Vastandina töökale nõukogude rahvale ja selle sangaritele on natsid loomulikult elajad, kes rakendavad kohe pealetungil põlenud maa taktikat, ehk oluline pole neile vallutamine vaid kõige hävitamine mille tipuks pommitavad saksa lennukid isegi viljapõlde. Hitleri rollitäitja ei hoia samuti tagasi, väriseb-võdiseb, pritsib tatti, lõugab ja uputab haavatuid sakslasi. Tema riigipäevahoonesse on aga kokku kogunenud tõeline värdjate tsirkus kust ainult kääbused ja inimsööjad on veel puudu. Krahv Dracula ja Rooma paavst on igaljuhul olemas ning viskavad uljalt "ave caesarit". Mis puutub liitlastesse siis need on argpüksid kellede sümpaatia kaldub rohkem natside poole aga puudub selgroog seda avalikult tunnistada ja Churchill näeb veidi alaarenenud välja. Intriigi üritavad punuda veel töösturid ning kõige tipuks selgub, et Ameeriklased maabusid vaid selleks, et tulla Hitlerile appi. See on ka üks põhjus miks Venelased peavad maksku mis maksab enne neid Berliini ära võtma. Raske on kohe vist rohkem ajalugu pilastavat sõjafilmi võrdluseks leida, aga mine tea, küllap Koreas on midagi veel jaburamat toodetud ?
Filmi visuaalse poole eest hoolitsevad 5 kahuri ja jalaväe diviisi, neli tankipataljoni, 193 lennukit ja 45 Saksa trofee Panzerit. Rahasummadest mis mängus annab küllap aimu lisaks fakt, et nimetatud armee võtetel liikuma panekuks kulus 1.5 miljonit liitrit kütust. Lahingustseenid oli panoraamsed ja eepilised, meenutavad suuresti "Battle of Neretva's" nähtut, lõpustseenides on aga võttepaigana kasutatud reaalset varemetes berliini. Linti võeti see kõik Sovcolor'iga mis tegelikult kujutas ennast Agfacolori tehnikat mille punane armee häbitult Neubabelsbergi UFA stuudiost rotti pani. Kokku vaatas seda üle 38 miljoni venelase ja võitis ta lisaks iga võimaliku Nõukogude liidu kinoauhinna. Stalin kahetses aga väga, et ta kohe peale sõja lõppu Berliini ei sõitnud, ehk ei teinud nii nagu filmis seda kujutati. Tänapäeval on raske mõista kuidas sellist ideoloogiline janti oli võimalik tõepähe võtta aga eks ajad olid teised ning kirjaoskamatutele kolhoosnikutele võis selline eepiline värvifilm kindlasti kustumatu mulje jätta. Igaljuhul on imestamapanev kuidas Venelased on suutnud teha enda propagandafilme nii, et nad on ajajooksul täiesti risti vastupidise mõtte omandanud ning tunduvad tänapäeval hoopis tollast riigikorda parodeerivat - võrdluseks näiteks Sakslaste "Tahte Triumfi" ei anna küll komöödia pähe vaadata. Muide siit filmist on puudu üks oluline stseen kus Stalin peale kõrgahjutöölisega kohtumist tutvustab talle poliitbürood, väidetavalt hävitati see peale Stalini surma ja seetõttu, et seal kujutati Beriat. Lähemalt võib kadunud lõigust lugeda
siit lingilt. Subjektiivselt puhtalt camp taseme baasil
10/10 ehk hindamatu, kuid isegi objektiivselt päris nulli ei annaks, lahingustseenid olid selleks liiga lahedad.
Sangari ema räägib enda poja sünnist: My husband used to say that i am like the cruiser Aurora. Fired a shot to help the Revolution
Hitleri punkri nurki täitsid kahtlustäratavad gaasiballoonid.
Oot oot, mis see nüüd on? Trotski seinal ?
Paks Göring on isegi enda vestile ordenid riputanud ning imetleb kokkuröövitud kunstiaadreid
Postitused
Seejuures valusad stereotüübid alates kaptenist ja lõpetades lõbusa isaliku laevakokaga, lollid naljad ja komandöri tagasivaated (flashbacks) perega koos kvaliteetaja veetmisest kannatasin veel kuidagi ära. Kui aga tegelased hakkasid pidama paatosest nõretavaid kõnesid tekkis korduvalt kiusatus kogu see kupatus pörgu saata ja kettalt minema pühkida. Kapten armastas näiteks rääkida lugusid sellest kuidas verejanulised japsid oma kodumaal viieaastastele lastele pussnoa kingivad ja viisteist saades nad raskekuulipildujat puhastada õpetavad. Üks meeskonnas olev kreeklane kirjeldas oma läbielamistest natside hulgas ja pidevalt tuletati meelde torpeedomeest, kes merehädas jaapani lendurile appi tormas ning karistuseks päästetavalt nuga sai. Oeh!
Mõnevõrra suutsid filmi päästa lahingustseenid. Need, valdavalt makettidega lavastatud ja arhiivikaadritega kokkutraageldatud stseenid, olid silmapaitavalt kvaliteetsed ja haaravad. Kahjuks leidus neid liiga vähe, enamus ekraaniaega kulus tegelaskujude arendamisele (ehk nende üha enam iiveldamapanevalt mustvalgeks võõpamisele) ja kõnede pidamisele. Pisut hakkas häirima ka, et lahing-situatsioonid ja neist väljumised tundusid sama absurdsed ja elukauged kui nad on seda allveelaeva simulaatoris "Silent hunter 4". Tegelikult kui mõelda siis on nimetatud mäng isegi realistlikum, mina näiteks ei suudaks ka ohtra salvestamise-laadimise abil seal neid trikke korrata mida USA allveelaevnikud filmis sooritasid. Näiteks hiilida sõjalaeva all miinide vahelt sadamasse, uputada torpeedoga hävitaja mis hetk tagasi allveelaeva pihta süvaveepomme loopis jne. Need asjad kuuluvad küll ainult Holliwoody propagandakino ja/või ulme zanrisse. Ühesõnaga üsnagi halb vana kinolugu, ei soovita vaadata muudel kui puhtalt akadeemilistel kaalutlustel. 3/10
Noor allveelaevnik on tulnud komandörilt habeme-kasvatuseks luba küsima.
