La resa dei conti AKA The Big Gundown (1966)

Ei juhtu sageli, kui kahetsen, et amerikaniseeritud-kärbitud filmiversiooni asemel vaatasin va loll uncut versiooni. Aga näed, aeg-ajalt tuleb ikka ette. Seda filmi oleks võinud küll vabalt pool tundi lühemana nautida. Seda enam, et kokku oli minu versioon lõigatud mingi hullu fänni poolt kahest eri versioonist, seega häiris pidevalt hüplev pildi- ja helikvaliteet.

Samas, ega film nüüd halb ei olnud. Kaugel sellest. Kuidas saaks nimetada halvaks westerni, kus mängivad Lee van Cleef ja Tomas Milian. Kaks tubli žanristaari sees ning lisaks juurde sokutatud ka üks vahva saksa soost vonn. Selline võimsate vuntside, haukuva kõneviisi, monokli ning mingi spetsiaalse eridisainiga kabuuriga, kust saab relva eriti ruttu kätte. Vonn on metsikusse läände tulnud sportlikust jahimehehuvist. Morricone loomulikult ka. Samas tuleb tunnistada, et sama autori (Sergio Sollima) "Face to face" oli ikka nukake parem. 6/10

Ahjaa, nimi Big Gundown jätab ka mulje nagu oleks lõpus massiline tapatalgu, tutkit.

Cemetery Without Crosses AKA Une corde, un Colt (1968)

Tegin alguses nalja, et tõenäoliselt on algallikaks eestikeelne raamat "Ristideta hauad". Hiljem selgus, et naljas oli isegi terake kibedat tõtt. Õrna ugri-doomi lehka oli filmis tõepoolest. Palju aeglasi vaateid kõrbele, ratsutavatele meestele, minuteid kestvaid sõnadeta, kuid emotsioonidest lõhkemiseni pingul pilkudemänge jms.

Filmi tegevus keerleb täpsemalt ümber ühe sõnaahtra ja kummituslinnas elava kauboi, kellele üks verivärske lesk teeb ettepaneku tappa tema abikaasa mõrvarid.

Selle asemel, et klassikalise löömamehe kombel kohale kapata ning põhipahale ja ta kolmele pojale (kellest üks kangesti meenutas Chuck Norrist) tinaubin vatsa kihutada, otsustab meie kangelane nende seltskonda imbuda, et kampa seespoolt, vaid talle lõpuni mõistetavate meetodite abil, õõnestada. Näiteks röövib ta selle tarbeks peamehe tütre, kuid ei oska temaga hiljem midagi tarka peale hakata ja vaest tütarlast solgutatakse lihtsalt siia-sinna.

Viimaks, peale hulga täiesti süütute kõrvalseisjate surmade jõuab peategelane ise ka arusaamale, et tõenäoliselt on tal lihtsam oma vastased ausas võitluses ära koristada. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks saab ta selle duelli käigus ka ise surmavalt haavata. Einoh, rõhutan veelkord -- sugulussidemeid Eesti filmikunstiga on tugevalt tunda.

Mis filmi talutavaks tegid, olid esiteks needsamad ülilahedad vaated mahajäetud kummituslinnale ja teiseks kaasvaataja Jaanus, kellega koos sai igavamate kohtade ajal vähemalt toimuva üle nalja heita. Üldmulje jäi aga pisut nõrgavõitu. Sedasorti aeglaselt kulgev vestern polnud minu tass teed, pigem ikka "Companerose" laadis lustlikud märulikomöödiad, kus Franco Nero ja/või Milan kappab uljalt mööda liivaluiteid või kiusab raskekuulipildujaga mehhiklasi. 5/10

Sonny and Jed (1972)

Filmi peategelane Jed on äärmiselt vastuoluline anti-kangelane. Kuigi ta on tõenöoliselt üks ebameeldivaimaid pätte, kes metsiku lääne tolmustel väljadel kõndinud, jagab ta röövitud saagi sageli vaestele. Mees pole seejuures mitte ainult verejanuline ja pahur, vaid tal on ka talumatult halvad kombed. Sellest hoolimata otsustab noor neiu nimega Sonny, et just Jedist peab saama inimene, kes õpetab talle, kuidas olla tõeline lindprii.

Tuleb tõde tunnistada -- see Sergio Corbucci poolt loodud "Bonny ja Clyde" spagetivesterni versioon võlgneb põhilise tänu oma headusele Tomas Miliani värvikale tegelaskujule. Tema suutis selle filmi särama tõmmata ja tegelikult mitte eriti tempoka süžee vahvaks muuta. Ma kujutan ette, et näiteks hoopis rahulikuma iseloomuga Franco Nero või vaikse Eeastwoodiga poleks see pooltki nii mõnus olnud. Seega, hea näide, kuidas mitte ehk kõige originaalsemast süžeest suudetakse kõvade näitlejatöödega korralik tulemus kokku keeta, sest ega ka Sonnyt mänginud Susan George paha olnud ja Telly Savalase pime sheriff Franciscus meeldis mulle samuti. 7/10

PS: Võtsin pildid filmist ise ka aga miskipärast olid need kõik "artefaktidega". Tuleb seetõttu leppida netist leitutega.

Mis spagetivestern see ilma spagettideta oleks.

Ja kuulipritsita...