The Grapes of Death/Les Raisins de la mort (1978)

Zombikas Jean Rollinilt, mehelt kes üldiselt laiemalt tuntud õrnalt erootiliste
vampiirikate tegijana. Esimese hooga ma ei olnudki kindel, kas see film peaks zombifilmide kategooriasse liigituma. Tegemist pole nimelt klassikalise kannibalistlike ebasurnute looga. Rollini zombid on hoopis ühe jumalast hüljatud kivise ja kõleda maatüki talupojad, kes on saanud mürgiste pestitsiididega kastetud viinamarjadest tehtud veini joomisest ajumädaniktõve. Nakatunud isikul hakkavad kehale tekkima rõvedad kärnad, mööda laupa voolab kollane mäda ja tema käitumine muutub äärmiselt vägivaldseks. Seejuures säilub osaliselt mõtlemisvõime ning oskus kasutada tööriistu nagu kirved-saed. Eriti ohtlikud on aga nakatunud naised, nende kehadel ei ilmne nimelt mingeid märke tõvest ja seetõttu tegelevad nad kaastunde peale mängides pahaaimamatute ohvrite lõksu meelitamisega.

Kindlasti üks omapärasemaid ja originaalsemaid elavate surnute filme. Lisaks värskele lähenemisele zombindusele tasub äramärkimist kõhe atmosfäär ja  kvaliteetselt tehtud gore. Rollinile iseloomuliku detailina lipsab korra läbi ka üks vampnaine ja tehakse titshotti. Mõnus õõvafilm. 7/10

Dead Set (2008)

TV-jaam, kus käib parasjagu kibekiire "tõsielusarja" nimega "Big Brother" filmimine, jääb äkitselt zombirünnaku (zombi ehk nõiaväel elluäratatud laip) keskmesse ning stuudio ümber kogunenud fännidemass otsustab enda iidolid mitte enam ainult kujundlikult, vaid suhteliselt otseselt pintslisse pista. Ühtlasi muutuvad ka stuudiosisesed showst väljahääletamise protseduurid märksa karmimateks: sinna kaasatakse kirev valik nii külm- kui tulirelvadest abivahendeid.

Kui "Night of the Living Deadist" alates 60/70nendatel üritati ajada tõsist õõvafilmi joont ning zombisid kasutati sihipäraselt ehk inimeste kinosaalis kaameks ehmatamise eesmärgil, siis 80nendateks olid ebasurnud juba täielikuks naljaks pööratud ning enamus filme läksid pigem fantaasia ja camp-žanrisse oma lustliku gore ja absurdsete tegelaste ning pööretega. Eks sellesse andis oma tubli panuse ka Sõrmuste Peeter ning Romero enda mõned viimased filmid kiskusid ka ära teise äärmusse. Järgmise aastatuhande alguses üritati Danny Boyle'i eestvedamisel seda žanrit elustada ning näidata zombisid taas koledate ja tõsiste elukatena, kes naljast eriti aru ei saa. Ei kulunud aga pikalt aega, kui ilmusid taas mitmesugused paroodiad ("Shaun of the dead" jms).

Ka käesolev film on mustast huumorist läbi imbunud. Tõsi küll, tegemist pole mingi käredalt pöörase 80nendate zombikate musta huumoriga nagu "Braindeadis" või "Return of the Living Deadis", vaid rohkem inglasliku naljaga, mis käib kerge draamaga käsikäes ning võtab pigem muigama kui heatujuliselt pugistama. Seetõttu ei tasu käesolevat minisarja valida ka joogirohkele filmiõdagule. Pigem on ta mõeldud kas üksi või ühe-kahe kaaslasega vaatamiseks koos paari õluga. Soovisin alguses selle filmi jätta koos Mardiga vaatamiseks ning kokkuvõtteks on mul hea meel isegi, et seda ei teinud. Oleksime nagu tavaliselt liiga palju vägijooke joonud, ja filmi aeglasemates kohtades arutanud tuliselt, mida meie oleksime teinud, mis relvi kasutanud, kaua meist oleks keegi elus püsinud, kuni oleksime viimaks filmi sootuks unustanud ja alles tiitrite aegu oma teemast välja tulla suutnud.

Mis siis kogu rabelemise mõte oli? Ega polnudki. Zombifilmid meenutavad tegelikult enda ülesehituselt väga Tetrise-nimelist  arvutimängu. Valdavalt järgivad nad kõik skeemi, kus pidevalt kasvatatakse pinget, laiba (klotsi)virnad kuhjuvad ning lõpuks saabub vältimatu game-ower-mängija (peategelaste) kaotusega ning ainuke, mis eristab mängu (filmi) kõigist teistest, on pingelisuse tase ja skoorinumber, millega lõpetatakse. Mulle lihtsalt ei meenu eriti zombifilme küll, kus peateglased oleksid pääsenud viimaks õnnelikult, on olemas küll sellisei, millede sündmused jäävad nö pooleli. Tegelased avastavad näiteks peale paradiisisaarele sõitu, et seal on zombisid rohkem kui rannas kive. Kuid pole raske oletada, mis järgneb ja mis sündmuste nägemisest vaataja sääseti. Seega, kuna zombikate põhiuba on just, kuidas finishini jõutakse, leian, et pole mingi spoiler ka "Dead seti'" puhul, kui ütlen, et viimased ellujääjad ehk saatesarja võitjad ei saa enda positsiooni väga pikalt nautida. Samas on lõpp tehtud korralikult ja meeldejäävalt. Üks küllap karmimaid viimase aja zombifilmide omi.

Zombid on kahjuks sellised uue laine zombid, ehk 28 päevast inspireeritud kiirelt liduvad zombid. Mulle isiklikult meeldivad natuke rohkem need aeglaselt tammuvad ja mõrisevad elukad, kuid ega saa progressi peatada. Muide, selline paharetina lendav ebasurnu (või moodsalt öeldes nakatunu) pole ka mingi uus leiutis, Conenbergi "Rabidis" müttasid sihukesed juba hulk aastaid tagasi.

Õhustik on klaustrofoobiline ja mõnus, mida ülalmainitud huumorinükked lõhkumise asemel hoopis täiendavad. Kokku kogunenud rahvas on inimühiskonna läbilõige ja mitte kõige maitsvamast nurgast. Ja reality-rahva valus humoorikas naivism tundub väga eluterve olevat, kui lõpuks hullunud stuudioboss ohje enda kätte üritab haarata. Ma ei ole ise peale Jürgensonide neid “tõsielu”sarju vaadanud, kuid juba reklaamide-klippide ning tuttavate pool lahtiunustatud telekate kaudu olen piisavalt palju aimu saanud, et sealne kontingent üldiselt selline välja näebki. Nii lõpuks osutub kõige tervema mõistuse ja paremate ideedega isikuks üks stuudio väike mutter, aga no kes teda kuulata tahab.

Segavatest külgedest oli millegipärast mulle kätte sattunud DVD, kus kõik välivõtted olid liiga hämarad ning tuhmid, see häiris kohati üsna tugevalt vaatamist ning ei lasknud suurematest madinatest vähemalt minul täit rõõmu tunda (vahepeal lihtsalt tuli silmi pingutada, et aru saada). Peaks pilgu peale viskama ka “Dead Set Serious” fännide releasele kus kõik koomika välja lõigatud ning jäetud alles vaid zombie action, ehk on seal parandatud ka pildi kvaliteeti või heledust.

Üks asi, millest ma zombilugudes kunagi aru ei saa, on see, et miks inimesed väratite taga mörisevaid ja aeda kõigutavaid zombisid kuidagi tappa ei proovi. Vahendeid oleks selleks ju oi kui palju. Alates lihtsalt terava toikaga läbi pea lüüa või lihtsalt nad bentsuga üle kallata. Ei tule nagu ühtegi filmi meelde, kus seda oleks üritatud teha. Kas siin seab piirangud ette tõesti vähene eelarve, mis ei luba hankida selliseid eriefekte? Aga eks need TV-töötajaid ei paistnud lisaks silma ka erilise kirkusega. 8/10

The Plague of the Zombies (1966)

Noort Harrison Fordi meenutav arst on kimpus enda kolkaküla praksises asetleidvate raskestiseletatavate surmajuhtumitega. Probleemi uurimise teeb raskeks ka see, et ebausklikud külainimesed ei luba tal lahkamisi läbi viia. Viimases hädas kirjutab noormees enda ülikooliaegsele õppejõule, kes koos oma tütrega kohale tormab.

Selline sissejuhatus kõlab nagu tuhande teise õudusfilmi oma, ent tegelikult oli selle filmi camp tase isegi Hammeri kohta üllatavalt põhjas. Aktiivne ja avatud mõttemaailmaga professor leiab esiteks tubli abilise kohaliku preestri näol, kes osutub suureks okultismihuviliseks ning omab rikkalikku kogu erinevatest nõidumisretsepte sisaldavatest raamatutest (dmn, võin vanduda, et "Necronomiconi" selg paistis ka riiulist). Teiseks üritab ta kohaliku külarahvaga soojemaid suhteid sisse seada öösel laipu välja kaevates. Tema naiivitarist tütar (tänapäeval öeldaks sellise kohta küllap beib) suudab aga kuskile võssa jalutama minna, peaaegu massivägistamise ohvriks sattuda ning (kuna arvatavasti teravaid elamusi jäi nappima) minna uudistama veel vana kaevanduse juurde ja kohtuda ühe pahura zombiga. Märkimata ei saa jätta ka noort kolkaarsti, kelle lein oma varalahkunud kaasa pärast asendub üllatavalt kiirelt entusiastliku uudishimuga, kui vana professor teeb ettepaneku naine teaduse huvides lõhki lõigata.

Kõige mõnusamalt absurdne kuju on aga ikkagi kurja juureks olev mõisahärra. Tema paadunud orjapidajast siniverelise uhkus ei luba nimelt tinakaevanduses palgalisi kaevureid kasutada ja nii on ta ette võtnud raske ja tänamatu töö meisterdada voodoo võlukunstiga külarahvast zombisid ning panna nad maaki kühveldama. Zombidega on ainult see häda, et Stahhanovlase medalit ei võidaks neist küll ükski, enamus aega uimerdatakse ja veetakse seanahka ning vaid tõsine armee piitsutajaid (kes tunduvad zombudest märksa raskemalt tööd rabavat) suudab nuudiga seda tööpõlguritest ebasurnute armeed natukegi liikuma saada. Lisaks peab Jamaika bänd nurgas pidevalt trumminahka soojas hoidma ning külarahva seast tuleb nö värsket verd pea igapäevaselt juurde hankida. Ehk siis häda ja viletsust kui palju. Kujutan selgelt ette mehe ahastust kui  proff ja ta gäng lõpuks kaevandusse satuvad ja seal kõik zombid lihtsalt põlema pistavad.

Seda Hammerit võib ühe muheda vaatamise tõttu soovitada küll, kena technicolori värvides jaburus. Ainuke asi, millest mul selle filmi juures kahju on, on see, et Cushing ega Lee pole siin kahjuks kaasa löömas. Mõttetu pisifaktina võib öelda seda ka, et tehtud on see film vaid kaks aastat enne kuulsat Romero näpuharjutust. Kerge nostalgiamaigulise, mitte väga verise või vägivaldse ja absurdse meelelahutuse otsijatele arvatavasti  asjalik soovitus. 7/10

19. sajandi Saku läte