Hatchet for the Honeymoon (1970)

Mario Bava järjekordne giallo. Või oot, stop, on see ikka giallo? Mõrvar siin nimelt varju ei hoia ega oma nägu ei peida. Pigem vastupidi - tema ongi filmi peategelane. Küüniline pururikas noormees, kes elab koos tigeda naisega suures perekonnalossis ning teenib elatist pruutkleitide disainiga. Pärast kleidi õnnestunud müüki hiilib noorhärra tavaliselt pulmaööl, kui paarikesel jagub silmi vaid teineteise jaoks, liharaiumise kirves näpus sviiti ja kukub rappima. Motiiviks asjaolu, et väikse poisina nägi ta enda vanemate mõrva pealt ning süüdlase paljastamiseks ja enda mälestuste meeldetuletamiseks peab ta nüüd siis tapma. Õigeks signaaliks mõrvatöö alustamiseks on trepil kajavad sammud. Ühesõnaga, tegemist tõsiselt häiritud noormehega, kes näiteks peab ühe veidrusena oma lossi saalis suurt hulka pruutkleitidesse riietatud mannekeene ja käib neid aeg-ajalt salaja suudlemas.

Esimene filmipool sujub liiga uimaselt-unelevalt. Pingelist tegevust napib. Mõrvar on ju teada ja politseiuurija, kes juhtumiga tegelema määratud, sedasorti, kelle kõrval inspektor Japp ka kirka kriidina tundub. Avastanud näiteks kahtlusaluse kasvuhoonest isikliku krematooriumi, lepib ta täielikult seletusega, et seda kasutatakse kuivanud lillede ning vanade riiete põletamiseks. Või siis ohvri karjete peale kohale tormanuna ütleb peategelane hooletult "Mul telekas, sunnik, ununes lahti, seal mingi õudukas ju käib", ja jällegi tammub vahva detektiiv nõutult esikus, poriseb pahuralt ja asub tagasi koduteele. Ega kohalikke lossielanikke paista muidugi ka suurt häirivat, et katlamaja korsten salapärastel aegadel tossab ja jälki haisu levitab.

Põnevamaks kisub film siis, kui välja ilmub salapärane ja pisut norilik femme fatale, kes hakkab mingite müstiliste plaanide ajel ümber vaese maniaki tiirlema, ja kui sisse tuuakse üleloomulik liin, ühe pahura ohvri vaimu näol. Kui enne seda keskendusin rohkem Bava kaunite visuaalide imetlemisele, siis
sealtmaalt kasvas huvi, kuhu selline süžee viimaks välja jõuab. Ütlen väikese spoilerina ära, et mingit väga suurt üllatust sealt ei tule, samas väga pettuma ka ei pea. Väike vimka keeratakse siiski sisse. 7/10

Bava muhe viide ühele oma varasemale filmile.

Kill Baby, Kill (1966)

Peale seda kui kallid kaasblogijad nagu 13-Street, Soprano, Fletchu ja Forza aktiivsest blogimisest tagasi tõmbusid on tulnud meil allesjäänutel hakata ületunde tegema ja ka nende meeste funktsioonid ülevõtta. Nii pingutab Onu Kalver kinos uusi filme vaadata, Jaanus ning Mannu üritavad endas kasvatada poliitiliselt ebakorrektset suhtumist ja mina olen hakanud Box Set'e ostma.

Tegelikult ma küll natuke valetan, peamiselt kannab “karpide” ostmise ülesannet samuti Jaanus (pole ime, et ta selline läbipõlenud moega viimasel ajal), kellel riiulil juba 2+n karpi ja minu minul toretseb Mario Bava hiljuti omandatud (taas Jaanuse abiga muide) viieplaadiline kogumik endiselt uhkes kuninglikus üksinduses laga, vanade ajakirjade, ulmeraamatute, tühjade pudelite ja karvaste mänguloomade vahel.

Kui olin Bava karpi piisavalt kaua imetlenud ja sisu toore jõuga kileümbrisest välja rebinud tõmbas esimese vaimustustuhina koheselt maha tõik, et “Black Sunday”, “Black Sabbath”  ja “The Girl Who Knew Too Much” on mul viimase kahe aasta raadiuses juba nähtud ja uuesti vaatama tegelikult enne järgmist kahte aastat ei tõttaks – no vähemalt mitte kaine peaga. Järgi jäid kaks filmi, esiteks “Knives of the Avenger”, mille otsustasin seal oleva viikingiteema tõttu jätta selleks vähetõenäoliseks hetkeks kui Mannul peaks ootamatult tulema peale tahtmine flatis mõni film vaadata – ehk tõenäoliselt kunagi talvel – ja “Kill Baby Kill”.

Filmi tegevus toimub ühes vanamoelises Karpaatia külas kus keegi Kruger uurib külarahva veidraid surmajuhtumeid. Kõik kes juhtuvad nägema aknataga Mellisssa nimelise noore neiu vaimu surevad peagi vägivaldselt ning nende südamest leitakse lahkamisel kuldmünt. Ebausklik külarahvas puikleb küll vastu ja üritab uurimist kõigest väest pidurdada, kuid tasapisi hakkab selguma, et mõrvade taga on suure tõenäosusega kuri naisterahvas nimega Baroness Graps kes elab küla lähedal luksuslikus lossis.

Klassikalistest kirjandusteostest-filmidest nagu Frankenstein ja Dracula klisheesid kamaluga kokku laenav  lugu oli tegelikult päris põnev vaatamine. Seda küllap suuresti tänu Bava meisterlikult loodud  hüpervärvilisele maailmale ja mõnusale müstilisele õhustikule mis vaataja tugevalt endasse mässib. Värvidega tõesti ei koonerdata, mees on juhendunud põhimõttest, et kui värvifilm olgu värviline. Kujutan teda selgelt ette oma klapptoolil istumas ja ruuporisse “rohkem prozektoreid” lõugamas, “ma ei näe värve, miks see nurk nii hall on ah ?”, “MIS SA SEAL TEED! Ah näitled? No näitle nii, et seda kena rohelist lillevaasi ära ei varja”, “MIKS siin nii pime on? Kus on kõik lambid mis ma tellisin? Need jah, värvige siva pooled punaseks ja teised siniseks”. Oli kuidas oli aga igaljuhul nooruses maalimisega tegelemine pole Baval mööda külgi maha jooksnud. Heameelega vaataks tema tehtud pilte, tundub sedasorti kunstnik olevat kelle tööd võiksid mulle meeldida. Wõrgust kahjuks ei osanud neid aga leida.

Neile kes hakkavad ootusärevalt nihelema kuuldes sõnu Technicolor (okei siin oli tegelikult mingi kloon), Itaalia kino, kuuekümmnedad ja müstika võib seda filmi soovitada. Kellele need märksõnad eriti midagi ei ütle pigem ei. 8/10

Tõhusaim vaimudevastane abinõu, okastraat ümber kere.