Cherry Harry And Raquel (1970)

Ei teagi mida peaks rääkima. Kõige sügavam oli vist paatoslik sissejuhatav tekst ja lõpetuseks kõlanud moraalilugev lugu. Ameerika ühiskonna läbilõige? Aga mida see indiaanlase värk tähendas? või naine pasun peas basseinis? Kas rootslane klaveriga või mehiklane oli vihje multikultuursusele ?Ühesõnaga sisust ei saanud ma midagi aru, peale selle, et toimus mingitlaadi narkovedu. Miski seksinäljas vanamees haiglas tapeti ära, kuidas tema kogu asjaga seondus lööge või maha aga ei mäleta.

Sombre (1998)

Viimase aja üks omanäolisemaid filme. Kahjuks ei saa otseselt heaks filmiks ikkagi lugeda. Filmi pluss ehk omapärasus on ühtlasi ka miinuseks - kogu film on üles võetud hämaras (enamus ajast ilmselt ka tahtlikult pimendatuna), mis loob küll huvitava atmosfääri ning mõnes stseenis töötab, kuid tervikuna muutub siiski tüütuks (ka paljunäinud ja kannatanud filmifriikidele). Lisaks kasutatakse küllaldaselt ka nüüdseks juba laialt levinud väriseva käsikaamera tehnikat, mis ei vapusta enam kedagi. Sisu (niipalju kui seda on) puudutab muuseas Tour de France ajal tegutsevat sarimõrvarit aga see pole antud filmi juures peamine. Nii et kokkuvõttes väike hoiatus isegi friikidele, tegemist ei ole kerge vaatamisega ning saadav tasu (elamus) on pigem kesine või väike. Küll aga saad hiljem filmihuviliste ringkonnas kekutada, kuna oled jälle üht äärmuslikku teost näinud... 5/10

Kärbs

PS: Pildid said suht heledad, film enamus ajast ikka hulga pimedam.

Tühi kummivenitus ehk Rubber (2010)

Neid elutuid asju, mis pole veel tapatöö vankri ette filmikunsti poolt rakendanud, on küllap jäänud väga loetud hulk. Aastakümnete jooksul oleme näinud süütuid inimesi roimamas nii pitsasid, deemonist vaevatud perseid, klavereid, autosid, kondoome ja kuusepuid. Nüüd siis lisandus sääraste tobeduste kollektsiooni ka üks täiesti korraliku mustriga (kuid miskipärast minema visatud) autorehv, kes suudab iseseisvalt ringi liikuda ning inimeste päid plahvatama panna.

Iseenesest igati vahva idee, eksole? Kahjuks olid selle filmi autorid otsustanud aga lahendada kogu filmi kunstipunnituse võtmes. Tõenäoliselt vedas neid fantaasia alt ning tunni-poolest filmiformaati ei õnnestunud ära täita puhtalt lustliku gore ning vihjetega õudusklassikale. Nii tuli iga üksiku huvitava idee kohta kümme kuni viisteist minutit tühja molutamist ning vaateid kõrbes veerevale autokummile. Mulle käisid närvidele ka mäe otsa kogunenud "kunstinautlejad", kes kogu showd  binoklitega jälgisid ning aegamööda toidumürgitusse surid. Täiesti meelevaldne detail, et filmile veelgi enam "diipi" hõngu juurde anda. Nagu ka algusse keevitatud möla sellest, kuidas filmides tavaliselt põhjus-tagajärg suhe on üsna õhkõrn. Mulle tundus see kõik haleda katsena vabandada välja enda fantaasiavaegust ning peita seda paksu kunstipasa laadungi alla.

Vahel tuleb lihtsalt käärid kätte võtta ning materjali juurdelisamise asemel hoopis hakata maha kärpima. Rubber oleks tõenäoliselt lööv film olnud kuskil 10-15-minutilise klipina. Sellises formaadis oleks ta igal õudusfilmide festivalil kui mitte hit,t siis vähemalt muhe vahepala. Praegusel kujul on aga tegemist ühe kiirelt tüütavaks muutuva ja ennast kordama hakkava tobedusega. Õudussõpradel soovitan vältida, alkoholi pruukimine vaatamise ajal aga on rangelt vastunäidustatud, kuna põhjustab ägedaid (haigutusi) lõualihaste krampe. 3/10

Hell in the Pacific (1968)

Vahel ei saa ma Onu Kalverist absoluutselt aru. Istus teine terve filmi nurgas ja putitas töökaaslase läpakat. Enamus kordi kui tema suunas kiikasin, olid mehe silmad kas BIOS-seadete või XP installi küljes, mitte aga filmilinale (või siis antud juhul-hetkel seinale) naelutatud. Sellest hoolimata lükkas ta aga hiljem blogis filmile peaaegu, et maksimumhinded ja polnud ka kiidusõnadega kitsi.

Minu suust nii lahkeid sõnu ei kuule. Algus oli intrigeeriv ja keris ilusti põnevust. Kahe kultuuri ja kange mehe põrkumine võttis kohati päris humoorikaid tuure üles (koeratreening, veevirutamine jms). Tasapisi hakkasid aga sündmused venima ning hoog maha käima. Bambusparve ehitamine soojendas lõpus jahtuma hakanud lootused uuesti üles, et midagi nüüd kohe murrangulist juhtuma peab. Tuhkagi! Käis üks pirakas pauk ja kõik, tiitrid! Oleksin märksa õnnelikum olnud, kui see mõistujutuna alanud film oleks lõpuks mingisugusegi (kasvõi klišeeliku) lahenduseni jõudnud ja mitte ühe suure sümboliga lõppenud. Veidi petta saanud tunne jäi seetõttu hinge. Lootsin oma aruga, et saan näha mõnusat sõjadraamat, aga selle asemel tuli peaaegu et kunstifilm. Eh, ei ole sellised suuri tühje sümboleid täis mõistujutud kultuuridevahelistest pingetest mu tassike teed. 5/10

Miskipärast tuli kange tahtmine Thor Heyerdahli "Kon-Tiki" (1950) ära vaadata