kolmapäev, 27. juuni 2012

Unustatud filmirežissöörid: Carl Theodor Dreyer

Pikka aega piirdus minu (Kärbsi) kokkupuude taani filmilavastajaga Carl Theodor Dreyer (1889-1968) peamiselt kahte tüüpi seikadega. Esiteks kohtab filmialases (interneti-)kirjanduses tihti viiteid dreyerlikule stiilile – mustvalged ja aeglase tempoga filmid, staatilised, kuid äärmiselt tabavad kaameranurgad, emotsioone (sh minimalistlikke) suurepäraselt edasiandev montaaž. Teine viide on seotud kaasaja tuntuima Taani režissööri Lars von Trier’iga, kes on teatavasti filmide "Breaking the Waves" (1996), "Dancer in the Dark" (2000), „Dogville“ (2003) ja "Antichrist" (2009) ning miniseriaali "Riget" (1994 ja 1998) lavastaja. Nimelt võib viimasest rääkides/lugedes tihti kohata väiteid stiilis „Lars von Trier on tuntuim Taani filmilavastaja pärast Carl Theodor Dreyer’it“.

Kuni viimaste aastateni olid siiski nii Dreyer kui ka tema filmid minu jaoks täiesti tundmatud, kusjuures ega väga suurt huvi tema varajaste tummfilmide või ka hilisemate kammerlike draamade vastu ei olnudki. Eks neid vanu filme kiideta teinekord ju üleliia ning teoste sisuline väärtus on tihti muu tausta (oma ajas märkimisväärne või uudse lähenemisega film) kõrval pigem väike. Aja jooksul sai uudishimu siiski võitu (oma osa mängisid üha tihedamalt kohatud viited Dreyerile) ning vaatamiselamused olid üllatavalt positiivsed. Eelkõige on Dreyeri teostest märkimisväärsed 5 filmi. Lühiülevaade lähtub eelkõige siinkirjutaja suva järgi paika pandud filmide tähtsuse-väärtuse järjekorrast.
La passion de Jeanne d'Arc“ (1928, ... aka "The Passion of Joan of Arc")
Ettevaatlikuks esmakokkupuuteks Dreyeri teostega valisin ühe tema hinnatuma filmi ning ootused ületati mäekõrguselt. Ega tummfilmina üles võetud draamalt ju tegelikult väga midagi ei oota ka, eks tummkomöödiaid (Buster Keaton, Harold Lloyd) ja õudusfilme („Nosferatu“, „Das Cabinet des Dr. Caligari“) võib ju rõõmuga vaadata, kuid sama ajastu draamade suhtes ollakse ja olin ka mina pigem skeptiline. Tagantjärgi võib öelda, et ega asjata Dreyeri 1928. aasta tummfilmi üheks läbi aegade olulisimaks linateoseks ei peeta.

Film käsitleb teada-tuntud teemat ehk Jeanne d'Arc (Orleansi neitsi) kohtuprotsessi (sisuliselt nõiaprotsessi), kuid viis kuidas sündmusi ja emotsioone edasi antakse on äärmiselt mõjus. Filmi vaadates tekkis lausa ketserlik mõtte: kas filmimontaaž ja plaanide valik on sellest ajast saadik filmikunstis üldse arenenud või saavutati tipp tõesti juba nii varajases kinoajaloo staadiumis. Näiteks tegelastest – olgu nendeks kohtunikud või peategelane ise – äärmiselt tabavad võtted suures plaanis (lähiplaanis), mis annavad edasi pisematki emotsioonid rääkimata juba filmi jooksul lahtirulluvast tragöödiast. Tavavaatajale võib olla teost siiski soovitada ei julge, kuna mittekomöödiast tummfilmi jälgimine nõuab pisut kannatust, kuid igal filmigurmaanil peaks vaatamis- ja äratundmisrõõmu (osavate ja tänapäevalgi laialt kasutatavate filminippide märkamise suhtes) jätkuma. Kohati tõesti vaatad ja imestad, mida kõike juba tummfilmide ajastul lihtsa loo jutustamisel osati teha (puhtalt kaamera ja näitlejatööde abil). Omamoodi nagu filmitegemise ABC.
10/10
Ordet“ (1955, ... aka "The Word")
Olulisuselt ja ka kvaliteedilt ligikaudu samaväärseks saavutuseks võib Dreyeri puhul lugeda tema hilisemal eluperioodil valminud ning samuti paljuski religiooniteemat käsitlevat filmi „Sõna“. Tuleb kohe mainida, et siinkirjuta on religiooni kui nähtuse (või on see lihtsalt elustiil?) suhtes pehmelt öeldes leigel või siis nähtuse kummaliselt massilise leviku suhtes imekspandaval seisukohal. Religioonide edukuse kohta võiks lausa öelda, et „respect jesus“ (siia võib muidugi ka mõne teise folkloorikangelase nime panna).
Ometi suutis film oma lihtsate, inimlike ja ajatute teemadega (minu usk on parem, kui naabri ketserlik, kuigi mitte väga palju erinev religioon; inimlik kadedus ja uhkus, kohati meenutasid osad tegelased lausa Andrest ja Pearut) piisavalt köita ning mõne koha peal tuli lausa tahtmine vaimustusest käsi kokku lüüa – momentidel, kui äärmiselt lihtsalt aga tabavalt ning läbi peene huumori suudeti inimlikku kõrkust, uhkust ja kadedust näidata. Ka religiooniteemat käsitleti üldjoontes taktitundeliselt (nii poolt kui vastuargumendid olid mõõdukalt esindatud) ning isegi filmi lõpus saabuv pisike „twist“ ei rikkunud kunstiteose üldmuljet. Eelinfo põhjal pidi film äärmiselt aeglases tempos kulgema, kuid vaadates seda küll tähele ei pannud. Sündmusi jagus ja kõik mis toimus tabas naelapea pihta. Tundub, et lisaks filmikeelele tunneb Dreyer läbi ja lõhki ka inimhinge olemust.
10/10

Ülejäänud 3 Dreyeri märkimisväärsemat teost ei küündi küll eelpool mainitud kahe meistriteosega samale pulgale, kuid vaatamist väärt on need erinevatel põhjustel ikkagi.
Vampyr“ (1932) – unenäoline õudusfilmisugemetega teos (nagu nimigi ütleb võib tegemist olla vampiirifilmiga) väärib märkimist eelkõige tehnilise külje ning uuenduslike filmitrikkide poolest, sisuline pool jääb seekord nõrgemaks. Filmihuvilistel tasub siiski pilk peale visata.
7/10 sisu eest, 9/10 tehnilise teostuse eest.
Vredens dag“ (1943, ... aka "Day of Wrath") – taaskord puutume Dreyeri filmis kokku nõiajahiga. Seekord on põhiliin seotud noore naisega, kes armub oma värske ja endast oluliselt eakama abikaasa poega (eelmisest abielust). Pahandused ei anna ennast kaua oodata, eriti arvestades tõika, et juba neiu esivanemaid kahtlustati nõiduses, rääkimata sellest, et „noorpaariga“ ühe katuse all elab lisaks ahvatlevale noormehele ka abikaasa armukade ema, kes kohati meenutas tänapäeva õudusfilmides laialt kasutatavat ning alati efektselt mõjuvat kurja vanamutti. Tegu on igati korraliku ning sisuka ja pingsa filmiga, mis ei ole küll nii hea (tabav), kui 1955 aasta „Ordet“, kuid vaatamist väärt põnev (pere-, nõia-, ajastu-) draama/triller igal juhul. Omamoodi üllatuseks oli filmi peategelaste amoraalsus, mis filmi valmimisaastat vaadates tundus eriti kummastav. Võibolla andis filmi lõpp ka sellele vastukäivusele oma lahenduse, mis rahuldas tolle aja tsensoreid (ja vaatajaid).
9/10
Gertrud“ (1964) – Peategelaseks on taas mõnevõrra kõrk (amoraalne on vast palju öeldud) naisterahvas, kes vaatama soliidsele eale soovib erinevate pakkumiste seast endale sobivat härrat leida. Ei häiri teda enda kehtiv abieluleping ega südametunnistus. Taas käsitletakse inimlike ja lihtsaid teemasid – uhkus, isekus, inimeste igapäevased suhted ja mured –, mille raames kooruvad välja palju olulisemad ja igavikulised teemad. Antud filmi puhul võib tõesti välja tuua äärmiselt rahuliku tempo ning staatilise kaameratööd. Kohati tekib tunne, nagu vaataks teatrietendust. Dreyeri loominguga tutvumiseks seega filmi ei soovita, kuid korraliku tükiga on tegemist sellegipoolest. Kui eespool mainitud linateosed nähtud, tasub ka antud teos ette võtta.
8/10

Kärbs

esmaspäev, 18. juuni 2012

Estcon 2012

Estcon 2012 toimub 13.–15. juulil, Põlvamaal Saarjärve puhkekompleksis. Estcon on Eesti Ulmeühingu korraldatav iga-aastane suur suvine kirjandusüritus, mille raames kuulutatakse välja ka ulmeauhinna Stalkeri võitjad.

Tänavuse Estconi osavõtumaks on 21 EUR; ulmeühingu liikmetele 18 EUR; noortele (alla 18 a) 6 EUR; alla 12 a. tasuta. Voodikoht maksab lisaks 6 EUR (2 ööd kokku). Telkimine on tasuta. Voodikohti on 44, eelisjärjekorras on esinejad ning esimesena maksnud

Põhiprogrammist niipalju, et Mart Kalvet räägib ulmest ja muusikast, Mart Redi mechadest, Jüri kallas Stalkeri ajaloost ning Arvi Nikkarev Soome ulmest. Lisaks jagatakse auhindu, toimub viktoriin ning ulmekirjutamise töötuba. Kui kõik läheb hästi siis pean ka ise ühe väikese ettekande pealkirjaga: "Miks kütta Reaktorit".
Peale põhiprogrammi on veel laua ja kaardimängud, rollimäng (vana hea Ove juhatusel), saun, järv ja grill ning filmiprogramm (mille panen taas kokku mina).

FB sündmus: https://www.facebook.com/events/238411956275419/
FB grupp: https://www.facebook.com/groups/117178714986167/
Foorumiteema: http://ulme.ee/Foorum/Ueritused/Estcon-2012

teisipäev, 12. juuni 2012

Prometheus (2012)

Paljud näinud kurdavad, et tegemist oli neile tõsise pettumusega. Mina õnneks nende leeri ei kuulu. No ei saa ju pettuda, kui lähed filmi vaatama ilma igasuguste ootuste-lootusteta. Okei, tegelikult päris ilma siiski ei olnud, väike hirm püsis naha vahel küll. Kartsin, et suure rahaahnuse tulemusena on üritatud meeldida absoluutselt kõigile ning lõpptulemuseks saadud miskine näotu moodustis, mis ei meeldi õieti kellelegi.

Tegelikult oli päris kenake ulmeõudus, kus pakuti nii silmailu kui päris lahedaid õõvahetki. Peamiselt heidaks filmile ette tema hüplikku kvaliteeti. Pidevalt olid head, väga head ning fantastiliselt head stseenid segatud kokku mitte nii heade või suisa lollide hetkedega, kus näitlejad korrutasid piinlikku filosoofiat või ajasid üsnagi sisutühja ning tobedat dialoogi. Kui nüüd mõni editor võtaks kätte ja lõiguks selle loo nii tunni- pooleseks, saaks suurepärase filmi - ehk lausa 10/10 filmi.

Üldiselt on Prometheusega nii, et mida rohkem sisu meelde tuletada, seda nõrgem tundub, aga kohapeal oli fiiling hea ja see vast tähtsam Ei ole vaja tagantjärgi üle mõelda :) 8/10
PS: Cinamoni 3D on kohati üsnagi vilets, kiired märulistseenid kipuvad olema ähmased ja kaks paari prille näos kanda on ikkagi liig, tekitab tunde, nagu vaataks filmi läbi keevitaja maski või skafandri. Arendage prillivaba 3D kino, kurat võtaks, kaua võib selle 50ndate Technicolori tehnikal seljas sõita
Kuna tegemist oli eel-looga, siis oleks võinud tehnoloogia pisut primitiivsem ja esimese filmiga sobivam olla.

Holmes 2

Holmesi uue filmi tegevus algab ootuspäraselt plahvatuslikult. Watson hakkab nimelt abielluma ja Moriarty plaanib alustada maailmasõda. Koheselt sekkub nende plaanidesse loomulikult Holmes, kes keerab kõik nässu ja algab märulirohke ralli mööda vana head Euroopat.

Olgu, jätame kõik muud pisiasjad nagu Holmesi välimus ja Watsoni iseloom kõrvale. Mis mind paneb selle filmi juures eriti imestama, on see, et Holmes tegeleb kogu film sisuliselt tühja tööga. Moriarty inimvaenulikud plaanid saavad tõesti peatatud, aga vaene Sherlock ei tea, et ta võib kogu töö korstnasse kirjutada, sest veidi hiljem puhkevad nii Esimene kui ka Teine maailmasõda kõigist tema pingutustest hoolimata.

Minu point on see, et Guy Richie oleks võinud teha selle filmiga sama, mida Tarantino "Inglorious Bastardsis" - ehk siis puhast alternatiivajalugu. Miks mitte? Kogu algupärane holmesi lugu sai niikuinii allavoolu lastud. Miks enam peatuda?
Näiteks oleks võinud selguda, et Gavrilo Princip polnud tegelikult mitte Serbia salaorganisatsiooni, vaid hoopis Moriarty agent, ja Holmes ei oleks käesoleva filmi lõpus lükanud maailmasõja puhkemist lihtsalt nõksu edasi, vaid hoidnudki selle täielikult ära, viskudes näiteks Austria troonipärija Franz Ferdinandi kaitseks dzotile. Tulemuseks see, et keisrid ja kuningad jääksid edasi kestma ning mingit suurt sõda ja maailmakordade muutust ei tulekski. 5/10
Mõelge, kui hea oleks sellisele filmile järgesid vorpida. Järgmises saaks dünaamiline duo (Watson-Sherlock) tegeleda näiteks Trotski salaplaanide paljastamise ja oktoobrirevolutsiooni ärahoidmisega. (Juhtides nt Leninit ja ta kamraade vedava pitseeritud vaguni rööbastelt välja)

Kolmandas järjes võiks aga juba vana ja veidi hall superdetektiiv põrmustada kurja Schicklgruberi mahhinatsioone. Kahjuks aga on Guy Richie munad Madonna poolt lahutusvaradeks sisse nõutud ja midagi sellist ei julgeks ta küll eluilmaski teha.

Oeh, tegelikult, kui aga aus olla, siis minu arust on Holmesi seiklused muutunud juba liiga eepiliseks. Oma lugudes tegeles ta siiski 99% peamiselt väiksemate mõrvade ja kuritegudega. Ma olen üsna kindel, et ka Agra aardest saaks kena kahetunnise märuliseikluse kokku panna. Ei pea olema alati kogu maailma
saatus kaalul, et rahvast kinno meelitada, või tõesti nüüd juba peab?
 Üks sümpaatne, aga kahjuks väga vähe kaadris püsinud kõrvaltegelane
 Troskade aeg on läbi
Anti-revolutsionäärid mausritega

neljapäev, 7. juuni 2012

Drunken masters 2

Vana hea sajandialguse muutustekeerises Hiina. Inglased käituvad ebameeldivamalt kui kommunistid eestimaa pinnal, levivad tulirelvad. Samas võib endiselt puhkeda teemajas spontaane kaklus, kalamüüja võib kalamüügi asemel hakata kahtlema sinu kung-fu võimetes ja sind duellile kutsuda ning suvaline müksatud möödakäia vihastab su peale niiväga, et pead vabanduse palumiseks ta vaeseomaks peksma. Vot see on aeg mis mulle meeldib.

Mis aga ei meeldinud oli läbiv moraalijoon, et drunken-boxing on ikka paha sest, et soodustab alkoholismi. No kurat! ma tahan näha meistrit kes on pidevalt terve film mõnusalt-lõbusalt tsüklis mitte ei vaevle enamus aega pohmavaludes ja muudes moraalsetes kriisides. Jääb seetõttu "Shaolin drunkard" nimelisele filmile kõvasti alla. Jackiel on aga sealselt meistrilt kõvasti õppida. Meelelahutuseks samas kõlbas kaeda küll 7/10