Coraline (2009)

Eelmine laupäeval sai koos Ove, Priidu ja Kaituga mu maahäärberis istutud, head filmi vaadatud ja viskit mekitud. Ove oli seejuures kõigi hämmastuseks kaine autojuht. Minu endaga juhtus aga selline häbiväärne lugu, et nädala väsimusest ja hilisest kellast tingituna jäin kesk viimast filmi unne. Ärkasin alles lõunapaiku Priidu krabistamise peale. Nähes, et ma ka üleval kargas mees diivanilt püsti ning segas endale päeva alustuseks suure coca&cola ja wishkey kokteili. Ajasin siis end ka üles, näitasin meie noorele loodusvarade hoidjale raudteejaama suuna kätte ja jäin mõtisklema kuidas oleks kõige õigem viis pühapäev õhtusse saata. Meenus, et eelmine päev oli sõbra isa lahkelt pakkunud mahlapressi kasutada, juhul kui veel õunu (teate küll, need imelikud punnid millede söömise tõttu meie esivanemad paradiisist välja aeti) jagub. Õunu jagus pealiskaudse visuaalse vaatluse järgi puude latva ohtralt seega otsisin mullase kartulikoti välja ja tegelesin järgmised paar tundi tihenevas-vaibuvas seenevihmas värisevate kätega roheliste, mõrudate, kerajate junnide puu otsast alla rebimise ning kotti toppimisega. Kampa lõi ka veel kass kes kõrgematel okstel turnis ning mõningaid raskemaid õunu mulle pähe kukutas. Täis koti tassisin koos piimamannerguga autosse ja vurasin sõbrapoole. Press oli räästa all veel täiesti üleval nii, et edasine aeg kulus kuni hämardumiseni õunade lödistamisele ja lödi pressi alla ladumisele. Gurmaanina sai segusse lisatud veel ebaküdooniaid ning kuna hoog oli sees siis tegime ära ka viimased allesjäänud kohalikud pabulad. Kokku tuli sada liitrit mahla, millest 40 ära omastasin ja tagasi punkrisse vedasin. Teel muretsesin veel kaheksa kilo suhkrut ning plastiliini, et mögin hiljem kenasti klaaspudelitesse kallata ning käima ajada. Igaljuhul peale seda kõike tuli mõte, et võiks end tubliduse eest premeerida ühe hea filmiga. Nii seadsin end siis tagasi sõbra poole, vajusin diivanisse ja käsutasin tal oma TV ja helisüsteemi demonstreerida mõne korraliku HD kvaliteedis kinupildiga. Sõelale jäänud Coraline oli väga mõnus vaatamine. Jah, nukud polnud võibolla Henry Selick'ul seekord küll sama lahedad kui varasemas multikas The Nightmare Before Christmas (1993) ja Neil Gaiman'i jutukeses, mis käesoleva filmi aluseks, puudus Sandmanilik teravus ning fantaasialend. Kuid sellest hoolimata oli mõlemale mehele omane ja mulle meeldiv stiil tunda. Näiteks see maailma sisse peidetud teine maailm oli äratuntav Gaimanilik lahendus, ning maja nö varjus elav kuri nukumeistrist deemon ja tema looming väga stiilne nii ideelt kui Selicu poolt loodud visuaalilt. Lisaks ei olnud sisu üle pingutatud ega laskutud melodraamasse. Oli veidike süngust ja mõningaid kummalisi jooni mille tõttu arvatavasti polnud film kinodes väga edukas. Ka HD pilt oli kena, olin siiani selle tehnika suhtes üsna skeptiline kuid nähtu kvaliteet avaldas sügavat muljet. Muide ei viitsinud uurida aga tundus ,et tegemist ikka sellise pool-nukufilmiga, palju graafikast jättis vähemalt väga CGI mulje, siia multikasse see kusjuures isegi sobis ja arvutigraafika täiendas kenasti riide ja vineeri abil loodut. Mis aga puutub veini siis see peaks kevadeks valmis saama, astuge läbi ja kostitan. 8/10 Ka minu flätis on üks salapärane kohe peldiku vastas asuv uks, panin selle igaksjuhuks nüüd tugevamalt riivi.

The Dark Crystal (1982)

Ühel kummalisel ja võõral planeedil murdus seal leiduvast müstilisest hiiglaslikust "tumedast kristallist" välja väike kild. Selle tulemusena toimusid maailmas mitmesugused muudatused ja välja ilmuvad kaks uut kummaliste olevuste rassi - skeksis ja mystics. Esimesed neist hiidlindude-sisalike moodi peletised kes haarasid planeedi ja selle nunnude-karvaste olevuste üle võimu. Teised aga suured ja aeglased filosoofiat armastavad tegelased. Tuhat aastat hiljem asub mystics'ite poolt kasvatatud Jen, kelle rass gelflingid skeksiste poolt pea viimseni tapetud, teele ,et leida kadunud kristallitükk ja see soodsa planeetide seisu ajal vanale kohale tagasi panna. Film on tehtud meeste Jim Henson ja Frank Oz poolt. Nende tehtud on veel näiteks The Muppet Show ja Labyrinth (1986). Esimest ma näinud pole aga teisega oli tugevalt sarnasust küll. Ähmaselt meenus alguses ka selline Eesti lastetükk nagu Kadekops. Tegemist polnud õnneks siiski odavapoolse väikelastele suunatud käpiknukufilmiga vaid päris mõnusa suurejoonelise dark fantasy looga kus mõned nukud meenutasid lausa Meet The Feebles (1989) tegelasi. Loodud maailm oli ikka raskelt hea. Nukke ja kostüüme oli treitud aukarustäratavas koguses nagu ka taustu joonistatud. Alates nunnudest karvastest suurtest-väikestest, hambulistest, roomavatest hüppavatest, veerevatest, ujuvatest lendavatest metsaelukatest kuni kääbiklike lõbusate olevusteni külani ja räpaste ning väärastunud skesisteni. Head olid ka justkui horrorfilmist plehkupannud hiidputukaid meenutavad lindude sõjasulased ja Fizzgig - Kira olid samuti väga nunnud. Eeskujuks poldud kasutatud muide ühtegi maa eluvormi, peategelased tundusid anatoomiliselt samuti üsna inimkauged. Kui rääkisin sellest filmist msnis ühele tuttavale siis heitis ta ette asjaolu ,et kasutatud on nukke mitte 3D'd kuid minuarust on see asja juures just suurim pluss. Arvutite praeguse taseme juures tundub loodud maailm jäävat ikkagi liiga puhtaks ning elutuks ning riie-plastiliin-paber või pliiatsijoonistus teeb minuarvates endiselt pika puuga masinatele ära. Toetava orjaväena on arvuti hea kuid puhas kolmdee jääb minusilmis nõrgaks. Fantaasialennu poolest tuli võrdlusena muide pähe René Laloux The Fantastic Planet (1973) kuid samas jäädi siiski rohkem rõõmsamaks ja lastesõbralikumaks. Päris mitu kohta tundusid aga tuttavad tänu kunagi ammusel ajal ühes eesti telekanalis näidatud filmitrikke tutvustavale saatele, seal seletati paljude filmi elukate ehitust ja liigutamist-filmimist. Mäletan ,et oli päris põnev saatesari ja peaks uuesti vaatama. Nüüd kindlasti parem ka kuna praeguseks suurt hulka jutuks tulevatest filmides ka näinud. Kuigi tavaliselt olen rohkem hard-sf'i fänn kui fantasy ning see zanr on pigem Ove ja Higginsi pärusmaaks meeldis lugu ise mulle samuti väga, oli põnev ja hästi jälgitav ning ei kippunud igavaks ega läinud ka väga moosiseks. Pisut müstiliseks jääv ja mitte kõike seletav lõpp meeldis samuti, sellisesse müstilisse maailmasse poleks teistsugune sobinud. Elujõu väljaimemine. Magusroog Pöörata tähelepanu paremal helikopterlilledele. Põnev tähesüsteemimudel 9/10