Kuna laupäev läks tiba pikale, siis võttis
pühapäeval kargu alla saamine omajagu aega. Kui meie võõrustaja poleks
häälekalt mööda korterit askeldama hakanud ning rõdu ust lahti
unustanud, oleksin küllap suurima heameelega 2-3ni põõnanud. Kuna ta aga
seda tegi, siis tuli luugid lõpuks ikka lahti kangutada, kohvitilk sisse
kallata ning kergelt vastumeelselt end filmisaali vedada.
Macabre
Kui Metsavana kinosaali
jõudis, oli “Macabre” juba pool tundi tagasi alanud, nagu paistis, siis
midagi olulist ma ei kaotanud. Esimene ots oli kulunud puhtalt
draamale, tegelaste omavaheliste suhete klaarimisele ning nende ja
tegevuskoha tutvustamisele. Mina sadasin rõdule täpselt siis, kui gore
algas ning esimesed ohvrid lihuniku lauale räntsatasid. Helendavale
ekraanile määritav slasher & gore ei suutnud aga kahjuks köita.
Esiteks oli mul juba neist piimafilmidest üsnagi kõrini ning pigem oleks
vaadanud mõnd ebamaist kummitusfilmi ning teiseks oli see klisšeedest
liiga punnis. Maapind ja seinad olid näiteks kaetud
relvadega nagu mõõgad, revolvrid jms, kuid hoidku selle eest, et keegi
julgeks mõnda neist puutuda. Maniakile löödi hea tava kohaselt vaid üks
obadus pähe ning selle asemel, et teha kindlaks, kas ta on ikka surnud
ja joosti lõuates minema. See pisiasi, et ülemine korrus sai põlema
süüdatud, ununes filmi arenedes täielikult ära ning stseenides, kus
mootorsaag käiku läks, oli liiga häirivalt selgelt näha, et kett ei
liigu millimeetrigi võrra. Kokkuvõtteks meenutas see vererohke jant
eelmise aasta pühapäeval näidatud lühifilmi, ühest kannibalistlike
kommetega neiust ning tema külalistest. Isegi peategelane paistis neil
filmidel üks ja sama olevat. Lühifilm oli ainult kõvasti parem, kuna oli
tempokam ja löövam ning sisaldas ohtralt musta huumorit. See viimane
komponent oli aga käesolevast käkist täielikult puudu ning seetõttu muutus
vaatamine pohmelli, alatoitumuse ja unepuuduse käes vaeveldes talumatult raskeks katsumuseks.
3/10
Vari
Film algas väga vingelt.
Kuskil kaunite ja kargete mägede vahel suudab üks endine sõdur koos tee
pealt leitud hipi-tüdrukuga kohalikud redneckid välja vihastada.
Tagaajamise käigus satutakse lõpuks eriti udusesse ning
pahaendelisse metsatukka. Vaatajal tekib juba lootus, et kas tõesti on tulemas
korralik müstiline tondifilm? Aga ei, kogu kambale udjatakse labidaga
pähe ning sealtmaalt läheb nii peategelaste kui vaatajate õuduseks edasi
tavaline ja tüütult palju nähtud lugu metsas elavast maniakist, kes
armastab kohutavalt ringi uitavaid inimesi praadida ning lõikuda. No
tõesti, nn torture porr paistab olevat selle hõffi põhiteemaks.
Maniakk oli seejuures väga segaste juurtega. Välja näeb nagu LOTRI
Gollum, hoiab seintel nii Hitleri kui Stalini pilte ja kogub
kuldhambaid. Vaidlesime pärast mõne kaasvaatajaga tuliselt, kas oli
tegemist vana natsi või endise juudiga – vihjeid nagu oli mõlemale
poolele. Mind häiris selle filmi juures eriti aga peategelase käitumine.
Tüübil on silmalaug ära lõigatud, põlv puru, ta on just pääsenud
surnuks gaasitamisest, suure vaevaga lonkab mööda hämaraid-sitaseid
ruume sinnapoole, kus lõugab tema vastleitud tüdruksõber. Ning äkki
tabab teda vastupandamatu kihk hakata sobrama maniaki isiklites asjates,
tuhnida sahtlites ning uurida põnevusega riiulitel leiduvaid
filmirulle. Enam ebaloogilisemat klisšeed annab vist leida. Kirsi, või antud
juhul tellise, keset kooki lajatas filmile aga lõpp. Kokkuvõtteks osutus
kõik lihtsalt pommiga pähe saanud sõduri hirmu-unenäoks. No kurat,
sulaselge tegijate poolt vaatajale lihtsalt näkku irvitamine. 4/10
Transfusioon
16 minuti pikkune
Eesti filmike selliselt mehelt nagu Tanel Rand. Filmi juhatas sisse
selle üks kaasautoreid, kelle paar muhedat jutu sees närveerimisest
tingitud apsakat ja tahtlikku nalja filmi tegemisest häälestasid kohe
heas mõttes positiivsele lainele. Kvaliteet oli viis-pluss. Olin kergelt
rabatud, kui head tulemust annab saavutada ühe fotoaparaadiga, montaaž
ning näitlejatöö olid ka muljetavaldavalt head. See, et ohvri rollis olnud jaapani
tudengile keegi täpselt ei seletanud, mis filmi tehakse, mõjus usutavusele ainult positiivselt. Kui tema ümber pudelite-süstaldega sebiti, läksid tal silmad
reaalsest hirmust ikka kergelt pungi küll. Kahjuks vedas alt aga süžee, mis oli väga
kõhnake - oleks mingi väike twist ka sisse susatud, oleks
punktidega heldem. Praegu lõppes film aga prauh! kuhugi reaalselt jõudmata. Seda, et
ma polnud ainuke, kes nii arvas, näitas ka asjaolu, et publik jäi filmi järel haudvaikuses istuma. 4/10
Tetsuo the bullet man
Kuna
mulle vana originaalne “Raudmees” väga meeldis, sai muidugi võetud ka
uue vaatamine plaani. Väike hirm küll eelnevalt sees oli, et tänapäeva digiajastul
võib see vana fiil ära kaduda, aga üldiselt säilitasin ikkagi
optimismi. Igal juhul polnud ma selleks küll valmis, et kolmas versioon
sedavõrd nõrk tuleb. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui vana oli punk
siis uus oli puhas kunst. 16Mm linti asendas hüperterav HD-kaamera,
stopmotioni lahedaid efekte aga mingi sigmi-migri, millest oli pea
võimatu aru saada. Kõik madinastseenid jäid mulle sama mõistetamatuks
nagu abstraktne kunst. Sisu oli veelgi absurdsem, paar kohta
hammustasime hiljem kambakesi arutades ja loogikat kasutades isegi läbi,
kuid kinosaalis suutis toimuv mind küll korduvalt segadusse viia. Võin
ausalt öelda, et filmi teise poole ajal olin sellest kiirest montaažist
ja arusaamatust kunstist totaalselt väsinud ning ootasin kannatamatult
lõppu. Selline kunst jäägu minu pärast ikka edasi kunstisaali. 1/10
Igal
juhul peale väikest “Tetsuo”-järgset kosumist sai Märjamaal kõht täis
söödud, Gnuu-Antiloop taaskord mehitatud ning koostatud ja kodusuunas
veerema asutud. Kohalejõudmine veeres kella 11 aega.
Selleaasta HÕFFist jäi häirima tunne, et
ajakava sai halvasti planeeritud. Üritades ühtlasi ka tuttavatega
vestelda ning mõnusalt õlut rüübata, jäid kahjuks mõned huvipakkuvad
filmid nägemata. Lisaks sai tehtud mitmed valed valikud, nagu vaadatud
“Sexgalaktika” asemel “Siga” ning kavamuudatuste tõttu magasin maha
oodatud “Stingray sam'i”.
Filmiprogrammi kokkupanekul
tundus domineerivat korraldajate soov mängida kõrgemas liigas, üritada
saada kokku võimalikult palju esilinastusi ning võimalikult uusi ning
vähenäidatud filme. Seetõttu tekkis veidi justkui “nokk kinni, saba
lahti” situatsioon, kus HÕFFi mainiti ka mõnedes mainekates välismaa
allikates, kuid programmi kvaliteet ja vaadatavus kannatas, vihjan siin
muuseas praegu otseselt “Seale”, kui keegi aru ei saanud. Liiga palju
oli ka seda nn torture porri, mis jõudis tasapisi juba
tüütama hakata. Seeaasta ei tekitanud ükski film ka huvi põhjalikumalt
selle looja varasemate teostega tutvuma hakata, nagu eelmine aasta
näiteks juhtus "Coffin Joe" vaatamise järel.
Mis puutub kinosaali, siis oli väike pettumus, et
endiselt näidati filme vaid rõdusaalis ning suur saal jäi ka seekord
nägemata. Huvitav, mida seal terve aasta juba tehtud on? Või võeti
väiksem saal puhtal raha kokkuhoiu mõttes? Positiivne oli samas see, et
tiitreid näidati sama projektoriga millega filmi ehk ei kasutatud
eelmisest aastast tuttavat infotehnoloogilist frankensteini monstrumit,
kus teine projektor näitas omakorda kõige alla tiitrid, nii et üle peade
oli neid pea võimatu lugeda. Positiivne oli ka, et puust kastidega oli
taibatud tagumised pingiread kõrgemale tõsta ja seetõttu jäi ära suurem
punkkonsertidel õpitud küünarnukivõitlus esiridade parimate kohtade
eest. Tänu neile muudatustele oli eelmise aasta vihatud rõdusaal, kus ma
näiteks terve üks film pidin seisma diivani otsas, muutunud päris
viisakaks kohaks.
Kahtlen kas keegi
korraldajatest võib juhtuda seda minu kirjutatud pläusti lugema. Aga kui
sa seda loed, hea Saluveer või keegi teine sealt meeskonnast, siis
järgmine aasta soovitaks vanade filmide programmi pisut laiendada. Võtta
kavva veel midagi sarnast, nagu eelmisel aastal olid Fulci filmid. Uute
filmide osas soovitaks aga kindlasti üritada endale kahmata Lovecrafti “The
Whisperer in Darkness”i ning “Iron Sky”. Kuna viimane on Soome film,
siis äkki viitsivad isegi autorid kohale tulla, mis oleks äärmiselt
lahe. Üldse võiks näiteks ameerika Lurker-filmiga üritada paremaid
suhteid luua ning miks mitte teha kuues 2011 HÕFF puhtalt
Lovecrafti-teemaline, kui vaja, võime suurima heameelega ka omalt poolt
koos Jaanuse-Onu Kalveriga programmi koostamise osas kaasa aidata.
Aitab ka, sai juba isegi kokku päris pikk jutt
väikeste õllepausidega kokku visatud. Tänapäeva twitterlased ju peavad
iga paarist reast pikema teksti lugemise järel silmi puhkama ning köögis
vett joomas käima. Mainin igaks juhuks, et vaatamata senistes postides kasutatud kriitilisele
toonile ja sellest jääda võivale teistlaadsele muljele, meeldis HÕFF mulle väga. Tegemist minujaoks ühe
olulisima üritusega aastas, mis oodatavuse skaalal kohe peale Baka
kokkutulekut ning enne Estconi. Olgem ausad, Hõff on ainuke ehe ja
klassikaline Eesti filmifestival. Erinevalt PÕFFist, kus üle Eesti
nädala-kahe jooksul näidatakse lihtsalt lihtrahvale veidi teistsuguseid
filme, tuleb HÕFFI nautimiseks sõita spetsiaalselt kuhugi kaugele mere
äärde minusuguse lõunaeestlase jaoks juba pooleksootilisse kohta. kus
siis saab intentsiivselt kolm päeva manustada õlut, vestelda
sõprade/kamraadidega ja vaadata halbu ning haigeid filme. Ja minu jaoks
on see iseenesest väga lahe. Au ja kiitus tegijatele ning jõudu järgmise
aasta hõffi kallal nokitsemisega.
Stanley Parable
9 aastat tagasi