Kaks kõhna rohelist ollust

Jah sõbrad, vahepeal tuleb mul ka isu vaadata vana saasta asemel uut saasta. Seekord tutvusin kahe rohelise olevusega. Esiteks vaatasin rohelise vapsiku ja teiseks võtsin ette rohelise laterna.

Mõlema toiteväärtus jäi sinna ninakolli tasemele. Suurte effektidelasude ja eelarvega aga ilma erilise sisemise särata meisterdatud käkid. Õõnsalt kõmisevate üheplaaniliste tegelaste, sirgjoonelise ploti ja maitselagedate dekoratsioonidega filmid. Muidugi kui just peab nendevahel valima siis meeldis Vapsik nõksa rohkem. Seal oli vähemalt 2-3 õrnalt muigama võtvat hetke. Kahjuks jäi sellel filmil tõsiselt puudu munadest julgeda pisut erineda või superkangelaste filmizanrile tugevamalt õrnade kohtade vahele huumorinooli loopida. Jäi seega selliseks ei-liha-ei-kala katekooriasse.

Rohelise laterna puhul ei suuda ma aga mitte midagi positiivset leida. Eelkooliealistele tehtud lugu, mida mina eelkooliealisena poleks küllap viitsinud vaadata. Pealiskaudne ja vaimu nüristav meelelahutus. Sisuta õhus rippuvad dialoogid ning piinlikult eepilised sõnavõtud. Võõrmaailmad olid samuti igavad, hallid ja vaimuvaesed. Häbiplekk kogu ulmezanril, mille mahapesemiseks peavad mitmed rezisöörid veel aastaid takkajärgi töötama.

Diary of the Dead (2007)

Robi ja Maria nõudsid, et soovitagu ma vahelduseks headele käsikaamera-filmidele otsa ka midagi halba. Sellist, millest õppust võtta saaks, vigu üles lugeda ning neid ise filmi tehes vältida. Tuli siis meelde, et seda käesolevat teost kunagi kiruti blogides üsnagi mahlaselt.

No aga seda, et ta nüüd nii hull on, ma poleks küll osanud. George A. Romero ikkagi ju maha saanud kohe mitme hea filmiga. Võiks ju kogemust olla. Aga ei. Film oli junn mis junn. Vaata teist kust otsast tahad. Dialoog kange, tegelased idiootselt üheplaanilised ja täiesti tüütud, kogu lugu serveeritud veel mingi imala narraatori mögakastmes. Võeh. Põhimõtteliselt lollide ameerika teismeliste suhtedraama, kuhu sekka ka pisut zombisid. George A. Romero, sul võiks häbi olla! See, et sa kunagi zombizanri uuesti ausse tõid, ei tähenda, et võid nüüd sellele laias kaares peale kusta. Piin oli seda filmi lõpuni vaadata. 1/10

Parafraseerides internetiklassikuid: See film on hea vaid selleks, et ta aegajalt lahti võtta ning sinna sülitada.

Onu Soprano filmifestival ehk 2012 (2009)

“Alles saad millegagi tegelema hakata, kui juba mõni pajatab sulle niisugust lora, et käed langevad iseenesest rüppe.” ütleb Sever Gansovski oma lühijutus «Vincent van Gogh». Film 2012 ei hellita ka vaatajat. Kohe hakkab pihta selline lora, et ei tea kuhu pilku pöörata. Piinlik tsirkus oleks küllap kõige õigem lause millega kogu tegevus kokku võtta. Veniv pläust, mida elavdavad üksikud maailma hävingut kujutavad stseenid. Oleks aga siis need hävingustseenidki köitvad, kuid peategelane kihutab lihtsalt auto-bussi-lennukiga otse edasi samal ajal kui temast paar meetrit tagapool langeb langeb kõik kokku. Punnitatud pisarakiskumist on ka liiga palju. Asja imalust ja rõhuasetusi annab küllap ilmekalt edasi fakt, et filmi kulminatsioonis päästetakse suvaline koeranäru plahvatuste käest samal hetkel kui ümberringi sureb miljoneid inimesi.

Poliitiline korrektsus oli samuti mingis naljakas ülevindi vormis. Kõik valged mehed olid kas veidrikud või kujutatud südametute mölakatena. Asepresidendi arusaadavat muret inimkonna säilumise pärast esitatakse kui julmust ning hoolimatust. Neegrid on samas heasüdamlikud, hoolivad täitsapoisid kes armastavad kõiki maailma rahvaid südamest ning valmis viskuma kõhklemata kõikvõimalikesse eneseohverdustesse. Lisaks oli Ameerika mustanahaline president tõsine supermees, kui kõik valge maja ees passivad kahvanäod said maavärina tagajärjel hetkega surma siis mr president hukkus alles seejärel kui talle lennukikandja pähe prantsatas.

Ma saan aru, et kui filmikompanii tahab raha kokku ajada, siis tuleb sisu kõvasti lihtsustada, et iga tavavaataja ka kinno tuleks. Aga kas peab tõesti süzee koostamisel võtma aluseks "keti kõige nõrgema lüli" ehk mõne Texase kirjaoskamatu puuraiduri ? Kardan, et see film on ka täiesti keskmise mainstream kinosõbra jaoks liiga tühi ja tobe. Soovi kõiges kindla peale minna näitab ka filmi ülesehitus mis justkui õpiku järgi tehtud. Süzheepöörded asetsesid just nende kohtade peal, kus olema peab, ei sekundit varem – ei hiljem.

Kõige hirmutavam, et selle sita autoriks olnud Roland Emmerich on kuulujuttude järgi pandud tulevase Asimovi Asumi triloogia rezisööriks. Seni nähtu alusel tuleb sellest tõenäoliselt "Idependence Day" või "The Day After Tomorrow" stiilis odav efektirohke madin nooremale koolieale.  Teadusliku ulmefilmi asemel pannakse rõhk plahvatustele, Hari Seldonist saab neeger ning keset filmi lastalse pool tundi vältava stseeni jooksul Trantor õhku. Kas tõesti pole miski enam püha. 1/10

Miljardite eest ehitatud laevadel peatab suvaline tellis veekindlad uksed mis peaksid tuhandeid tonne survele vastu pidama, mkey. Muide ise oleks väikse vimkana sisse visanud ka Marsi tagaküljelt hävivat maad pikkade nägude vahtivad Natsid ning kuskil kilomeetri sügavusel mäe all tantsu löövad Mu preestrid.

Dillinger Is Dead, Dillinger è morto (1969)

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et Jaanus kutsus mu esmaspäeval kaasa Ameerika filmikunsti lahkavasse loengusse, kus pidi jätkuma gängsterifilmide blokk. Sättisin end siis ka taha nurka tasakesi pingile. "Dillingerist" olin isegi kunagi poole kõrvaga midagi kuulnud ja õppejõud rääkis veel veidi tema surmast otsa, lõpetades jutu umbes sõnadega, et zanrit saab defineerida kahte viisi: kas otsides näiteid, mis sellesse sobivad või siis vastupidi. See lause oleks pidanud tegelikult ettevaatlikuks tegema, sest järgnevalt näitas ta filmi, mil polnud mitte kui midagi pistmist ei gänsterite ega Ameerikaga. Peategelaseks on keskealine kiilanev härra, kes töötab tehases disainerina. Film algabki ta töökohas kus räägitakse industriaalse ühiskonna ebainimlikkusest ja näidatakse gaasimaskides inimesi. Edasi sõidab ta koju. Naine (või on see sümbol?) lösutab juba teki all ja kurdab peavalu. Mees ütleb, et tal kõht tühi ja läheb sööb midagi. Kobib kööki ja ...selle asemel, et tavalise näljase mehena korjata külmkapist taldrikule kõik, mis hamba all ei piiksu või juuri pole alla kasvatanud, toob see esteet endale paksu kokaraamatu ja hakkab mingit erilist peent rooga kokku keerama. Segab siis seal komponente, otsib maitseaineid, kohmitseb. Vahepeal vaatab telekast ka mingit suvalist jura. Leiab kapist üks hetk nartsu sees püstoli. Püstol keeratud vanasse ajalehte, kus kirjas, et Dillinger on surnud (ainus kuradi vihje terve film Dillingerile muideks). Edasi hargneb juba kaks tapvalt “põnevat” süzeeliini. Ühes teeb tüüp süüa ja teises puhastab ta püstolit. Need kaks liini tunduvad kestvat seejuures igaviku. Lihtsalt ühe veidra keskealise mehe õhtused toimetused, minge näiteks mõnele enda keskealisele tuttavale külla ja istuge pliidi ääres, küllap saab sama elamuse. Peale üle poole tunni või tont teab pika aja möödumise on püstol puhas, söök valmis, minu selja taga üks kunstitudengi välimusega noormees norskama hakanud, mõned vaesemad tudengineiud näljast hullunud ja läinud koju makarone soojendama ning Jaanus sellise näoga, nagu oleks ta kaotanud lõplikult igasuguse usu filmikunsti ja inimkonna tulevikku. Igaljuhul peseb kiilakas oma püstoli ära ja hakkab va värdjas seda punaseks värvima. Vahepeal vaatab mingit kodukino, mille peale justkui hullub ja üritab imelikke hääli tehes pildi sisse pugeda. Nagu ahv näeks esimest korda tv-d oleks küllap täpne kirjeldus. Korra pistab ka püstolitoru suhu, mille peale rõõmustasin, et ehk laseb end maha. Ei lase, pilk kellale näitas ka, et filmi on veel kõvasti jäänud ning nii kergelt vaatajal pääseda ei lasta. Kinost tüdineb ta alles hetkel, kui plaanin juba mõne rumala vabandusega seansilt lahkuda. Edasi ronib ta ülemisele korrusele, kus elab veel üks naisterahvas. Alguses istub seal maika ja trussikute väel, vaatab magavat naist ja pugib arbuusi. Edasi ärkab salapärane naine üles ja siis söövad juba mõlemad (milline sümbol- kas pole), kuid see pole veel kõik! Varsti määritakse naise seljale ka mett. Sellega kahjuks erootiline osa filmis ka lõpeb. Edasi veab tüüp end allkorrusele, kuulab magnetofonilt naise kriiskeid, kiusab naist kummimaoga ja laseb ta lõpuks sama punase revolvriga maha. Paneb kaela jämeda kuldketi. mis iga uusrikka kadedusest pööraseks ajaks, ning läheb ujuma. Ujub seal ühe laeva juurde, vaatab, kuidas sealt laip merre heidetakse ja kaupleb end purjeka kokaks. FINITO! Minu silmad on ka ikka juba elu ja igasugust sümbolistlikku kunsti sildi all tehtud sitta näinud, aga vot sellist õudust pole nagu varem ette juhtunud. Ma saan aru, et ka narratiivist vaba film võib olla huvitav, aga no kindlasti mitte sellisel kujul. Kuradi eksperimentaatorid, kuradi kunstnikud! Et tont neid, nende sümboleid ja filmiprojekte võtaks. Mina keeldun tunnistamast, et pool tundi söögitegemist näidata on kunst. Miks peaks kõige igavam igapäeva asjatoimetus muutuma äkki läbi objektiivi võluväel millekski erakordseks. Pole siin midagi uuenduslikku ja erakordset. Andy Warhol tegi juba hulk aastaid varem "Sleepi" ehk filmi, kuidas mees 6 tundi magab ja veel mingi 24 tunni pikkuse ühest pilvelõhkujast, millel oli muide meeletu kulminatsioon – lõpuks kustusid tuled majas ära, röögatu action. Minu teada ei peeta Warholi ka just kunsti tipuks, märgitakse, et tegi äärmusi ning kõik. Arvan nagu Jaanuski, et Erakord võiks selle filmi ette võtta, äkki suudaks tema matsirahvale ka ära seletada, mis nüüd öelda taheti. Samuti soovitaks seda kõigile esteetidele ja põlvini kampsunitega teeluristajatele. Kui lapiga kuse kokku lükkamine "Hungeris" suutis sind pisarateni liigutad, siis on vujaristlik-masohistlik "Dillinger is dead" just sinule. Vastasel juhul vältida-vältida-vältida. Hinne jääb nii 1-2 vahele kõikuma 1/10

Hunger (2008)

Nüüd on vist siis kätte jõudnud koht kus eraldatakse mehed poisikestest ning tõsised filmifriigid suvalistest meelelahutuseotsijatest sest ma ei suuda kuidagi isegi head nägu teha ,et film mulle meeldis või liigutada suutis. Tunne on täpselt selline nagu siis kui sulle on antud klaas kallit kvaliteetveini maitsta ja sa mõtled ,et tahaks selle mõru kraami asemel üht tubli suutäit viskit või piiritust. Vähkresin pikkad venivate stseenide ajal nagu tulistel sütel ja pean tunnistama ,et korra kerisin isegi edasi. Internetis on mitmel pool viidatud visuaalsele lummale, kunstilistele küljele ja vaimustavale kompositsioonile. Mina aga ei suutnud leida midagi huvitavat näiteks mitme minutilises stseenis kui lapiga uriini kokku lükatakse – ei olnud see shokeeriv, ootamatu või üllatav. Ei osanud sealt ka mingit sümbolit välja nuputada või varjatud tähendust. Ma ei tahaks samas uskuda ,et olen täiesti kunstiliste kaadrite suhtes tundetu, Stalkeris nähtud pikad loodusvaated suutsid mind küll siiralt vaimustada. Ehk oli tegemist sedalaadi kunstiga nagu purki kangipanek ja kesk jäävälju ebainimlik ulgumine. Tõsi küll see kuidas vangid vastu seina sittusid ja seda seal lustlikult laiali hõõrusid suutis mu vähemalt naerma ajada. Ja see oli teine tipphetk filmis kus esimeseks oli töölesuunduv vangivalvur kes enne autoalt pommi kontrollib mis oli kuidagi valitsevat olukorda iseloomustav stseen. Tunne jäi pigem ,et vaatan dokumentaalfilmi kus üritati ka autori mingit kunstilist ambitsiooni rahuldada. Netist uurides tundub ,et siin näidati põhjalikult ära kõik protestiaktsioonid mida vangid trellide taga läbiviisid ,et endale poliitiliste kinnipeetavate staatust hankida. Alates siis pesemisest keeldumisega - lõpetades sellega kuidas vabaduses olevad kambaliikmed valvureid tapsid. Valvuri mõrv ehk oli veidi üledramatiseeritud aga muu paistis suhteliselt naturaalne. Kuigi tundus olevat kunstlikult liiga kreeni aetud kus vaatajat sunnitakse tundma süüalusele kaasa ilma jutustamata mida ta täpselt siis tegi enda vangistuse ärateenimiseks, poliitiline ta ametlikult polnud järelikult polnud need vaid kõned ja lendlehed miks mees luku ja riivitaha saadeti vaid ikkagi mõrvad ja õhkimised. Sarnase süsteemi alusel võib teha mõnest verisest kommunistide lihunikust südantlõhestavalt õnnetu filmi stiilis kuidas vaene Beria end iga õhtu magama nuttis või Bormann kongis mahalaskmist ootas. Lisaks näiliselt juhuslikule vangla eluolu näitamisele süvendas dokumentaali muljet veel peategelase ja kirikuõpetaja vaheline pikk, kuid huvitav, vestlus, mis hakkas mulle tugevalt meenutama intervjuud. Pean lisaks tunnistama ,et meeste vestluses kaldus isiklik sümpaatia pigem usuvenna poolele. Küllap olen ma ka selline orjarahva tüüpiline produkt kes hindab elu rohkem kui vabadust. IRA meeste surm tundus igaljuhul piinarikas nii neile kui kõigile lähedastele ja kasutu, milltetõttu arvatavasti ei pääsenud empaatia eriti mõjule. Tegemist polnud ikkagi diktaatorliku riigi represioonidega vaid mehed võtsid ise nõuks surra veendumuste nimel. Nii ,et filmis kaks olulist asja libisesid juba mööda – ei suutnud ma tabada kunstilist külge ning ei suutnud ma end samastada ka peategelasega. Selline lollus pigem hakkas häirima – oled suur võitleja siis istu enda kuus või mitu aastat ära ja pane pomme edasi, elavana on ikkagi kasutegur suurem ka võitluses ühinenud Iirimaa eest. Või siis kraabi lusikaga tunnelit ning plaani põgenemist. Kui filmi mõte oli olla sellesmõttes häiriv on ülesanne täidetud. Metsavana leiab kokkvuõtteks ,et ta peaks jääma edasi gore, soolikate, vere ja campi huumoriga filmide juurde kus ta koht. Leivapurude süllepudenemine, kindlasti mingi oluline sümbol mida ei tabanud. Ettevaatus pole kunagi liiast Aga mis sümbol see mesilane nüüd oli sellest ma samuti aru ei saanud. Siin aga läks, andku jumal ja filmisõbrad mulle andeks, mul kõht tühjaks. Krahv Monte-Cristo meenus samuti pidevalt neid räpaseid karvaseid vaadates, tema hindas küll enda elu märksa enam. 2/10

Max Payne (2008)

Kaalusin ja kõhlesin enne filmi vaatamist päris pikalt. Alustan sellest ,et olen Max Payne esimese mängu täielik fänn. Olen seda läbi mänginud (küll aastaid tagasi) kuskil 3 või neli korda. Sain cd suure kauplemise ja meelitamise läbi kohalikult kuulsuselt nimega Tull ühel 2001-2002 talveõhtul. Ilm mis väljas valitses oli täpselt sama trööstitu ja ebamugav kui mängu NY's. Lisaks suutis Tull mu koridori ja elamise sigaritega täis tossutada, mis võimaldas mängu veelgi paremini sisse elada. Payne on praegugi 6-7 aastat hiljem üks põnevaima stoori, mõnusaima õhustiku ning lahedaima 3d ja märuliga mäng mida tean ja tavaliselt ma ei salli 3d'd ei mängus ega filmis. Seetõttu ei suuda ma ka filmi arvustada erapooletult ning mängust näiteid toomata. Filmis on mängu sisuga üsnagi kergelt ümber käidud. Olukord pole sedavõrd hull kui I robotis kus Asimovist oli järele jäänud vaid robotid ning paari peategelase eesnimed kuid, kui kõik nimed oleks tegelastel-tegevuskohtadel vahetatud siis kardan ,et mul oleks kõvasti üle poole filmi kulunud ,et mingeid seoseid looma oleks hakanud. Võibolla poleksi seost taibanud enne postitust kirjutades. Paljudest mu mängu lemmikkohtadest oli kääridega üle käidud või täiesti välja jäetud. Näiteks alguse suurem tulistamine metrootunnelites (kus ka Alex tinaoa vatsa sai). on paar minutit kestev. Siis on maffia hotell täiesti välja jäetud millest on mul tuliselt kahju, see räpane urgas mis kubises narkomaanidest nis prostituutidest meeldis mulle väga enda atmosfäärilt. Järgnev pettumis oli Ragnaroc ja Lupino. Gooti stiilis vana kiriku v katedraali asemel kus personaalse armee varjus tegutses hullumeelne satanist (kes korra mainis ka Cthulhut) oli vaid laoruumis konutav erusõjaväeline, oeh. Jätkates siis üks üsnagi mõjus koht, tagasivaade Max'i pere tapmisele, oli kuidagi liiga eredalt ja rõõmsalt kujutatud samas kui see oleks pidanud just väga sünge ja hämar hetk olema. Mängus oli noiri moment palju tugevam ja ka lahedam, kui Max kondas mööda linna ja vahepeal lisainfot peale jutustas. Filmis oli esimene pool üks punnitatud segane rapsimine mitte hea krimi-noir, kus pöörati ilmselgelt ebavajalikele asjadele liiga pikalt tähelepanu. Mark Wahlberg (kes mulle üldiselt juba varasemalt ei meeldi) keeldus enne filmi tegemist mängu proovimast ning tundub ,et ka stsenarist ja resisöör polnud seda varem näinud. Kokkuvõtteks jääb täiesti tunne ,et loojad üritasid olla originaalsed, kõvasti sisu muuta ning kukkusid sellega täiesti läbi tekitades ainult ohtralt kummalisi süžeeauke. Näiteks kogu narkootikumide teema jäi segaseks, samuti põhipaha - kurja tädikese seos sellega. Inglitega narkomaanide nägemuste kujutamine mind isegi ei häirinud. Mängus endas valküüri narkootikum oli muidugi üsnagi leebem ja seda müüdi ohtralt linnatänavail. Jäigi taas arusaamatuks mis kõva kasu suurkorporatsioon sellega üldse lõikas, narkootikum mis muudab su kiirelt maniakiks ja lõpuks sunnib ensetapule - kes seda osaks? Mängus oli pealegi Payne halutsinatsioonid hulga vingemalt kujutatud, ülipikad koridorid ja keset tühjust mööda verejälje või veeni kõndimised jms. Filmi lõpus olid paar üksikud helget stseeni kuid üldine märul jättis ükskõikseks. Juba mitmendat korda ütlen ,et mäng oleks pidanud rohkem eeskujuks olema ja ma ei mõtle siin ,et Max oleks pidanud kogu aja bullet times olema (nagu ma mängides) vaid pigem mängus olnud John Woo loomingu eeskuju oleks võidud ka filmis rohkem järgida. Max Payne mängu produtsent on samuti üsnagi kriitiline filmi osas, näiteks ütleb ta intervius järgnevat: Other issues Miller had with the film were with how a couple of characters were portrayed. In the game, Jack Lupino is a drug distributor who Max eventually kills. In the film, Lupino is also a drug pusher, but Miller complains that he's "lamely killed by one of the film's non-action characters." He added, "The entire time we're told that this drug makes 1-in-100 people super-human, yet Lupino doesn't demonstrate this in the least. It should have taken a hail storm of bullets to bring him down, plus it should have been Max that kills him." Other characters Miller thought were poorly portrayed in the film were B.B. Hensley (a DEA colleague who ultimately betrays Max in the game), and even Max Payne himself, although Miller evidently didn't elaborate on what in particular he found lacking with these characters. It sort of makes you wonder whether anyone who was involved in making the games actually had any input at all in the making of the film. And why Mark Wahlberg actually agreed to be in it. And why so many damn people even saw it to make it number one over the weekend... Usun täiesti ,et siit lingil asuv Max Payne speedrun on filmist palju nauditavam. Ah aitab kah, ma võiks nii jätkata vist päris kaua. See võib muidugi olla pahura ja noriva fänni vingumine aga minu isikliku arvamuse kohaselt oli mängu stoori märksa parem kui filmil, kus jäi see täiesti keskpäraseks ja lausa kehvaks. NY vaated ja tänavad olid sünged ja kõledad kuid üldiselt jäi seda mõnusat fiilingut mis mängu mängides tekkis kõvasti puudu. Isegi lõpp poldud raatsitud Poets Of The Fall'i lugu panna vaid seal mürtsus mingi tuim rokk. 1/10

The Wild Bunch (1969)

Wild Bunch on western täpselt minu maitse järgi, selline mille võib usun täiesti auga panna The Good, the Bad and the Ugly ja Django kõrvale kolmandale kohale. Selles on nimelt nii spagetiwesterni räpasust kui Leone stiili. Lisaks valatakse verd vaatide viisi ja selles suhtes ühe 60nendate lõpu ameerika filmi kohta hämmastavalt julge teos. Algabki film juba võimsa tulevahetusega kui pangaröövi käigus Pike gängi tabada üritavad palgasõdurid (liiga uhke nimi vist sellise juhmide õnneotsijate kohta) tapavad hoopis hulga kohaliku linnakese elanikke. Peale seda võetakse pisut rahulikumalt, kuid varsti kogutakse hoog taas üles ning lõpus puhkev veresaun avaldas mullegi muljet. Tegevus ise toimub westerni aegade lõpu viimases otsas. Kuuelasuliste vahel võis näha püstolit, ringi veereb ford'i automobiil ning kasutust leiavad granaadid ja raskekuulipilduja. Pike ja ta gäng tunnevad juba ka ise ,et üks ajastu on läbi ning nemad kuuluvad pigem möödanikku. Kõik tegelased olid mõnusalt, aga mittehäirivalt, stereotüüpsed. Raudteeomanik on loomulikult kurjusest, ahnusest ja hoolimatusest lõhkemas. Mehiklased on reeturlikud ja räpased tõhud ning nende naised ahned moraalitud hoorad. Ameerika sõjavägi täielik lorudekari ning mägedes elavad ausad ning õilsad, kuid tugevalt ahistatud pärismaalased. Lahedatest stereotüüpsetest tegelastest meenub veel eriti üks vahva saksa härrasmees - relvainsener. Temaga oli hea koht mil ta ahastades röökis "NEIN te kasutate seda valesti", kui mehiklased kambaga üritavad raskekuulipildujat käima saada. Ma pole 1900 alguse Mehiko oludega kursis, aga olen veel mitmes filmis varasemalt tähele pannud ,et seal justkui kohalikku võimu polekski ja valitsevaks jõuks on põhiliselt diktaatorlikud kindralid kes on täielikul isemajandamisel ning põhiliselt tunduvad võitlevat üksteisega. Igaljuhul on põhipaha Mapache üks sellise väepealiku tüübi esindaja. Röövlikamba liikmed on vastukaaluks peaaegu kõik igati positiivsed tüübid ja aumehed kes on keerulistes olukordades endale antud töö valinud ning teevad seda tõhusalt ning täpselt. Eriti tõuseb nendehulgast esile oma koduküla ja rahva patrioodist Angel, kes elab läbi filmikäigus lausa kristuse väärilisi kannatusi ning lõpuks on teatavas mõttes üks süüdlane ülejäänud meeste allakäigus. Spoiler! ei saa küll aru miks oli tal vaja lõpus veel Mapache nina alla ilmuda. Mina oleks tema asemel võtnud enda mägedepojad ja uued vintpüssid ning tormanud siis peale kui lõbujanulised mehiklased keset suuremat pidutsemishoogu olid viskist ning naistest täiesti oimetud. Temaga on seotud muidu veel üks mu selle filmi täielik lemmikstseen kui Angel laseb maha enda reeturliku naise otse mapache süles. Mehiklased haaravad seepeale relvad ning kavatsevad veriselt pättidega arved õiendada, kuid kuuldes ,et tegemist oli vaid tüübi ning ta naise vahelise klaarimisega pannakse püssid naerdes ära ning kutsutakse mehed veel väikesele napsule. Spoileri lõpp. Veel on filmist kirjutanud Sander 13-street blogis. Partisanide uus juht. Raske arusaada miks või kuidas need toredad härrasmehed olid sellisesse urkasse sattunud. Soomusrongi bänd Maal - soomusrong lahkub jaamast Run on steam? No, on alcohol or gasoline. You know what I heard? I heard they got one of those things up north that can fly. That was a balloon, you damned old fool. No, the old man's right. They've got motors and wings and go 60 miles in less than an hour. Going to use them in the war. Ameerika ühendriikide sõdur. Seadusesilmad on pööranud ühe enda poolt kogematta tapetu saabaste tõttu tülli. Veinidush Ja üks väga tuttav nägu. Tüübid on alt tõmmatud kotitäite seibidega ning positiivse ellusuhtumisega mehed loodavad ,et ehk tegemist hõbesõrmustega 10/10