Game of Thrones uued episoodid

..Ehk järjekordne külalispost Ovelt :) (MV)

Troonide mängu sari on jõudnud hetkel oma neljanda osani. Esimesest osast sai esmamuljel tehtud alustuspost, kuid hiljem jäi aega väheks ning seega tuleb koondpostitus kolmest järgmisest osast

Episood 2 - The Kingsroad

Osa algab (pärast mõningast jura steppides) peojärgse hommikuga Talitundrus, kui Tyrion paraja pohmakaga (kuigi ta seda välja ei näita) Joffrey paika paneb. Järgneb mõnus stseen Lannisteride hommikusöögilaua taga, kus tuleb välja, et Bran jääb elama ning Tyrion annab teada, et ta ei kavatse Öise Vahtkonnaga ühineda vaid tahab lihtsalt müüris seista ning üle maailma serva kuseda. Loomulikult algaks raamatu järgi kõik hoopis-hoopis teisiti - seal ei ärka ta üldse, vaid loeb öö läbi septoni juures käsikirju... Väga huvitav ning täiesti mõttetu stseen on pistetud vahele lord Eddardi ja Jon'i lahkumisel, kus Ned lubab nende järgmisel kohtumisel talle tema emast rääkida - ei kujuta ette, kuidas sai Martin sihukese äraleierdatud vidina sinna vahele suruda... Daeneryse liinist nõnda palju, et kuidagi kohatult palju rõhutatakse talle pulmade puhul antud lohemune. Tissi näeb ja puha, kuid need munad jäid häirima. Martin suudab oma raamatud kirjutada täiesti ettearvamatult, kuid tundub, et stsenaariumit kirjutades läks see tal pisu meelest või arvas filmiväntaja hoopis teisiti. Kolmhargil toimunu on kajastatud üpriski hästi. On märgata mõningaid muudatusi võrreldes raamatuga, kuid asja iva need ei muuda ning toimuvaga võib rahule jääda. Joffrey't kehastav noor näitleja näitab oma edumeelsust ning mängib oma rolli suurepäraselt... Mõõgad ainult on kohati nähtavalt kõverad.

Episood 3 - Lord Snow

Nagu pealkirigi ütleb, on Jon lõpuks Müürile jõudnud ning teeb tutvust oma tulevase vaenlase Allister Thorniga, kes talle ka selle nime andis. Jon näitab oma kaaslastele tõsist võitlemist ning teenib sellega ära oma kaasvõitlejate vimma, kes selle eest tahavat tal nuga hingetorru susata (millegipärast on seda muudetud - raamatus tahetakse talle lihtsalt korralikult kitli peale anda). Pääseb ta vaid üle noatera tänu Tyrion Lannisterile (raamatus oli tema päästeingliks kohalik sepp Donal Noyle), kes teeb talle ka selgeks, et kedagi ei koti, et ta on sündinud kusagil lossis. Öösel võib ükskõik kellel kõri läbi lõigata. Miskipärast on Müürimeestest tehtud lollakad, kes harjutavad raudmõõkadega võitlemist ilma kiivrita... Ka King's Landingus toimuvad huvitavad asjad - väga lahe oli stseen, kus Cersei seletab oma pojale, et see võib suureks saades karata keda iganes soovib. Oleks vaid minu ema nõnda hoolitsev olnud. Üpriski arusaamatuks jääb minu meelest koht, kus Robert mõnuga veini joob ning filosofeerib esimeste tapmiste teemal Tywin ja Jaime Lannisteriga. See oleks tõenäoliselt koht, kus peaks seletama tausta, kuid minu mõistus ilmselt selleni ei küündi - võibolla segab mind raamatust loetu... Yoren on üllatav kuju - raamatus on tema tegelane üpriski tuhm ning vaikne. Ausalt öeldes oli see isegi positiivne muudatus, kuna andis võimaluse jällegi jälgida lõbusa Tyrioni jutuajamist... Ja Syrio Forel oli tõesti väga vinge kehastus - klappis raamatus kirjutatuga 100%.

Episood 4 - Cripples, Bastards and Broken Things

Episood algab Brani unenäoga kolmesilmsest kaarnast... Esialgu näiliselt üprsiki mõttetu stseen, kuid ilmselt hakkab neid edaspidi järjest enam tulema. Tyrion jõuab Talitundrusse ning annab Branile talle sobiva sadula joonised, millele järgneb raamatust täiesti möödajooksev dialoog Tyrioni ja Theon Greyjoy vahel. Arvatavasti jällegi tausta tutvustamiseks mõeldud vahelekirjutatud jura... Samwell Tarly jõuab müürile ning tema piinamine ja eneseleidmine läheb võrdlemisi kirjutatu järgi. Kahjuks ei näidata üldse kurikuulsat Castle Black'i ühekäelist seppa... Khalasar jõuab Vaes Dhothrakini... Noor lohe läheb pisut üle piiri ja saab oma õe käest võtta - meeldiv on näha seda totaalset kaabakat tappa saavat. Juba ootan, kui täpselt nad tema lõpu on linastanud. Miskipärast on nad Tyrioni monoloogi lohekolpadest temale kirjutanud... Ned ajab taga Jon Arryn'i tapjat ning kohtub Gendry'ga sepikojas... Ametialasest huvist võiks ära märkida, et ta kasutas väga huvitavat üpriski ümara pikipinniga vasarat... Tüüp ise paistis küll tublisti vanem kui 15, mis ta raamatu kohaselt pisi olema. Väga imelikuna tundub Thorne'i südamlik monoloog Castle Black'i söögitoas, millest raamatus väga haisugi ei olnud. Kuidagi rõhutatuna tundus ka ser Hugh'i (endise Jon Arrini kannupoisi) surm, millest raamatus üpriski sujuvalt üle mindi. Ilmselt tahetakse, et seriaalis oleks kõigil aru saada, mis tegelikult toimub - raamatus pidi igaüks sell ise ridade vahelt välja lugema. Võib väita, et stseeni väiksusest hoolimata (juba Frey mehi oli raamatus väidetavalt 20 kanti) tuli Tyrioni ja Catelyni kohtumine risttee kõrtsus väga hästi ja emotsioone kaasakiskuvalt välja.

Miskipärast on seriaalis otsustatud raamatu ajaliinist mitte kinni pidada. Juba teises osas joosti sündmustest mööda - Catelyn jõudis pealinna hoopis varem kui kuningas oma õukonnaga... Tyrion veetis Müüril mitu nädalat ning kui ta lõpuks lahkus, oli Benjen Stark'ist juba hakatud kõvasti puudust tundma. Õnneks ei ole vähemalt minu meelest millestki väga olulisest üle libisetud ning olukorraga võib hetkel veel rahule jääda. Kuidagi väga rõhutatult üritatakse näidata välja Ned'i õigluseotsimist Jon Arryn'i surma asjus. Saan aru, et see oli üks asi, mis korralikult südamel kripeldas, kuid siiski... Aga võibolla teevad nad sellega kogu seriaali mittelugenuile huvitavamaks... Nagu mu sõber kunagi ütles: "Heal meelel unustaks mõne raamatu lihtsal ära juba selle pärast, et seda uuesti otsast peale saaks lugeda."

Ove

Game of Thrones

Ove otsustas, et taaskord aeg lauamängud ning miniatuuride värvimispintslid  vahelduseks nurka visata ja kirjutada Full-Metal-Metsavana blogi jaoks kaastööna üks vahva seriaaliarvustus. (MV)

G. R. R. Martini samanimelise raamatu põhjal tehtud seriaal - tellijaks HBO (Rome, Oz). Ei hakka pikalt Westerosest ega seda valitsevatest isikutest kõnelema... Selle jaoks on 4 suurepärast (erinevates väljaannetes võib ka rohkem olla) raamatut, mida soovitan kindlasti kõigil lugeda.

Esmaspäeval linastunud seriaali esimene osa, mis võtab enda alla umbes kümmekond peatükki - ei ole kahjuks raamatut käepärast - ning mille tegevus toimub Westerose põhjaosas. Tegevus toimub Müüri taga ebardite maadel, minnes kohati üpriski raamatu tegevusest mööda, ja Wintefellis (Talitundrus), kus valitsejaks on lord Eddard Stark.

Aga võtame siis asja juppideks:

Tegelased
Paljud on ilmselt õnnetud isand Starki valikus (Sean Bean), osutades sellele, et neile tuleb peamiselt selle isikuga meelde Boromir ühest ebaõnnestunust filmist, millel on miskipärast sama nimi, mis herr Tolkieni kuulsal raamatul. Minul vähemalt seda probleemi ei tekkinud... Catelyn Stark tundus rohkem kibestunud kui ta mulle raamatus tundus. Aga võibolla jäi see raamatus lihtsalt tähelepanuta...  Kuningas Robert oli väga kenasti kujutatud - täpselt samasugune joodik ja ringihooraja, nagu teda raamatus kujutatakse. Samad sõnad kehtivad ka Lannisteride pesamuna Tyrioni kohta.  Tegelikult võib öelda, et kogu Lannisteride perekond oli üpriski kenasti välja kukkunud - Cersei pealtnäha siivas kuninganna, kuid tegelikult ilge bitch, Jaime konkreetse I-don't-give-a-shit-'cause-I'm-better-than-you attituudiga ja kroonprints (kes kahjuks suud üldse lahti ei saanud) hiilgas oma üleoleva suhtumise ja prints-valgel-hobusel näolapiga.

Plot
Kuna Martin ise tegeles stsenaariumiga, võib selle kallal vinguda palju jagub... Eriti kuna sellesamuse tõttu tema raamatu kirjastamine edasi lükkus. Juba alguses pannakse pisu mööda Müüritaguse tegevusega. Ser Royce sai enne surma ikka mõnusalt mõõka keerutada mitte teda ei löödud selja tagant maha. Vahele on jäetud Talitundru õuel aset leidnud üpriski oluline konflikt Jeoffrey ja Robbi vahel, kus nad peaaegu üksteise kõri kallale lähevad. Kui väga täpseks minna, siis esimene kiri, mis Eddardile Kings Landingust tuli, märkis ära ka asjaolu, et Lysa oli sealt lahkunud - mitte hiljem... Ning rääkides seksitseenist, ei näinud Brandon raamtu kohaselt mitte koeraasendis penetratsiooni, vaid kuulis Cersei ja Jamie vahelist juttu ning jälgis nende amelemist ja näppude toppimist!

Targaryanide looliini algus jättis mind juba raamatus üpriski külmaks - see ei ole muutunud.

Kokkuvõttes ei ole tegu halva ekraniseeringuga - eks need raamatute põhjal tehtavad seriaalid on alati sihukese veidravõitu maiguga - kui jätta kõrvale asjaolu, et kui sa raamatut lugenud ei ole, jääb kogu ekraanil toimuv möll üpriski arusaamatuks ning arvestades tempot, millega sündmustest üle joostakse, ei ole ka väga lootust, et seriaali lõpukski aru saadakse. Pärast esimese episoodi linastumist teleekraanidel tekkinud edust innustunult, otsustas HBO ka teise hooaja kasuks - seega ei saa vähemalt see seriaal esimese hooajaga läbi (nagu nii paljudega juhtunud on).

Pildid pärit siit, siit, siit ja siit.

"Nightmares and Dreamscapes: From the Stories of Stephen King" (2006)

Sari mida vaatasin tegelikult suvel nii, et sellest kirjutamine on paras mälutreening. Samas jäi natuke hõõruma, et vaatasin ikkagi kaheksa tundi kaheksat episoodi ja pole sellest ühte nuppugi blogisse tekitanud.

Lemmik episood oli Battleground kus palgamõrvar peab enda lukskorteris võitlema mänguasjatöösturi paha vaimu poolt liikuma pandud plastmass soldatitega. Meeldis originaalne idee ning hea teostus. Minupoolt saab see lugu kindlasti täispunktid. Selle järel tuleb päris tükk tühja maad ning The Road Virus Heads North, kus King võtab ette jälle enda iiveldamiseni loetud-nähtud lemmikteema (huvitav kas ta tõesti ei tüdine) ehk õuduskirjaniku ning tema võitluse oma loominguga. Lugu polnud seejuures õnneks sugugi halb vaid hüvalt pingeline. Sarnasel Looja ja loomingu teemaga oli päris mõnus ka episood nimega Umney's Last Case, kus kirjutajahärra enda lugude peategelasega kohad vahetab, seda küllap eriti tänu William H. Macy sümpaatsele näitlemisele ja ohtrale mustale huumorile.

Crouch End kuhugi kahtlasse linnaossa äraeksinud paarikesest oli juba nii ja naa. Hüpnootilist atmosfääri oli ja kõhedust ka ning lisapunkt juba selle eest, et vihjati Lovecraftile (Cthulhu, Yogh-Sothoth jne nimede lõugamine ja seintele kritseldamine). Lugu ise oleks võinud aga olla natuke sisukam ning mitte lihtsalt hullu hobuse unenägu neljandas dimensioonis. Mitte just äpardumine aga samas õnnestumiseks ka nimetada ei söandaks.

Edasi läks aga päris koledaks. The End of the Whole Mess hipiteadlasest kes maailma tuksi keerab oli liiga etteaimatav ning igav täis ebasümpaatseid väiklasi tegelasi. The Fifth Quarter puhul ei saanud ma üldse aru mida see episood siin sarjas teeb? Polnud sellel pistmist ei ulme, õuduse ega fantaasiaga. Lisaks oli lugu vangist vabanenud retsist kes hakkab jahti pidama rahakohvrile liiga segase lõpuga. Autopsy Room Four  mehest kes ärkab halvatuna lahangulaual oleks küllap olnud parem kui ma poleks juba seda Alfred Hitchcocki pealt mahakirjutatud juttu varemalt ühest kogmikust lugenud, praegu jättis ta kord kuuldud anektoodi mulje mis võtab heal juhul kõveralt muigama. You Know They Got a Hell of a Band oli iidvana ka Eesti mütoloogias esineva legendi uusversioon sellest kuidas rändurid satuvad keset sood muinasjutulisse linnakesse kust nagu ei tahakski enam ära minna. Ei midagi erilist taas, minuarust on Norman Spinrad sellest märksa parema püändiga versiooni kirjutanud. Siin King isegi ei üritanud kuidagi otsi kokku tõmmata, huvitav kas ta ei viitsinud seda rahvapärimust lõpuni lugeda või mis ?

Et siis kokkuvõtteks kolm head, üks keskmine ja neli suhtelisekt kehva episoodi. Kvaliteedipoolest ühesõnaga umbes sama tase kui kolmandal Masters of Horrori hooajal. Oleks Kingist pisut rohkem oodanud. 5/10

Raamatus olnud loo lõpus semmis lahkamislaual olnud mees veidi aega meditsiiniõega kuid nad läksid peatselt lahku sest tüübil oli tekkinud peale shokeerivat elamust teatav kummikindafetish.

Fear Itself (2008) Seriaal

Pean alustama esiteks sellest ,et Master of Horror on üks parim horrorisari mida olen näinud. Seejuures oli kõige mõnusam just esimene hooaeg, kus halbu episoode polnud ja peamiselt olid lood kas keskmised, head või väga head. Teise hooaega viskas juba märksa rohkem jurtsu sisse kuid oma kulda leidus sealgi ja läbivaatamine oli ikkagi nauding. Kolmandast hooaajast läbi närimine aga oli kohati juba parajalt valulik toiming. Tea kas ongi õige seda nimetada kolmandaks. Masters osa ehk tuntud horrorikunnid näiteks Dario Argento, John Carpenter, Takashi Miike jpt on projekti tagant valdavalt kadunud ning sellest tulenevalt on sarjal muudetud ka nimi ning algusklipp. Horrori kogemus on kõigil rezisööridel muidugi olemas kuid kui paar meeldivat erandit välja arvata on peamiselt siiski tegemist uuema põlvkonna vähemtuntud autoritega. Uuenduste osas tuleb ära märkida ,et alguse juures meeldis mulle väga kasutatud Serj Tankian - Lie Lie Lie lugu. Tõsi, vana theme oli süngem ja horrorile sobilikum kuid see ei jäänud nõnda päevadeks kummitama kui Lie Lie Lie...lalalalalaa. Absoluutselt mitteolulise faktina märgiks ka ära ,et sari sai vaadatud kolmes osas. Esimene seanss oli Tarbatus koos Mardiga ning siis sai kütetud 8 episoodi jutti, teine vaatamiskord toimus taas Tartus aga seekord ühines meiega ka Xipe ning nähtud sai kolm lugu ning viimased kaks juppi vaatasime taaskord Mardiga kahekesi ja seekord Elvas ning pigem juba põhimõtte pärast. Neile kes tunnevad asjavastu huvi kuid ei oma Masters of Horrori ega käesoleva sarjaga mingeid kokkupuuteid soovitaks tutvuda esmajärjekorras ikkagi esimese hooajaga. Aga nüüd kirjeldaks ja arvustaks paari reaga ka siis kõiki episoode. The Sacrifice. Vampiirilugu, kus kamp kriminaale leiavad end koos haavatud kamraadi ja kotitäie relvadega mingi keskaegse linnuse ja amish küla vahepealsest asulast koos kahe kauni neiu ja koletisega. Hoolimata täiesti suhteliselt ootuspäraselt kulgevast loost oli episood mõnusalt atmosfäärikas ja ka päris tempokas 7/10. Spooked. Vägivaldne politseiuurija kõrvaldatakse töölt ning nüüd tegutseb ta eradetektiivina kes nuhib armukadetate abikaasade taga. No ja üks tööots viib ta kummitavaasse majja. Suhteliselt jampslik, segane ja lahtiseid liine ning loogikavigu sisaldav lugu. Ma ei suuda nagu Xipegi mõista ,et mis Brad Andersoniga juhtus. Väga niru episood temalt igaljuhul 3/10. Family Man. Tubli, kristlik ja väikekodanlik abielumees satub koos vanglast põgenenud psühhopaadiga autoõnnetusse, ärgates üles leiab mees ,et tema ja päti hinged on haiglas kuidagimoodi sassi läinu ning nüüd on hoopis tema see kes istub kongis oodates surmanuhtlust samal ajal kui tõeline mõrvar lustib ta perega. Hea originaalne idee ja korralik teostus. Lisaks ka törts musta huumorit 8/10 In Sickness and in Health. Noor naisterahvas saab vahetult peale abielu sõlmimist lühikese kirja kus teatatakse ,et isik kellega ta abiellus on sarimõrvar. Naise pulmapidu on seejärel täielikult mokas ning ta asub tõde välja selgitama. Intrigeeriv idee kuid välja oli tulnud segane seosetu jamps. Üks halvemaid episoode kogu sarjas. Rezisööriks olnud John Landiselt, kes An American Werewolf in London'i autoriks, oleks küll enamat oodanud 2/10. Eater. Noor naisohvitser keda sovinistlikud meeskolleegid kuidagi tõsiselt ei taha võtta peab politseijaoskonnas olema öises vahetuses. Sinna on aga äsja toodud ka kannibalistlike harjumustega võimas voodoo maag kes hakkab naise mõistusega mängima. Rezisööriks oli episoodil Stuart Gordon kes arvatavasti ka kogu käesoleva hooaja üks tuntumaid horroriloojaid. Meistrikätt on siin episoodis tunda igaljuhul kindlasti. Sisu oli küll kohati lonkav kuid atmosfäär ja stiil olid suurepärased ja kiitust väärivad. Ka lõputwist oli huvitav, kuigi kergelt absurdne. 8/10 New Year's Day. Noor naine ärkab peale raju pidu üles ööjooksul tundmatuseni muutunud maailmas, kus möllavad zombid. Vaikselt enda elu eest võideldes asub ta ühtlasi eelmisel päeval toimunut kildudest kokku panema. Selle episoodi ajaks oli viski meile vaatajatele juba pähe hakanud ja kuna sisu polnud ka väga köitev ning kujutas endast pigem mingit sahmimist kulutasime Mardiga enamus aega mitte filmi jälgimisele vaid arutelule kuidas ise käituksime zombirünnaku korral, mis relvi kasutaksime, kes meist ennem sureks jne. 4/10. Community. Noorpaar kolib kenasse näiliselt äärmiselt viisakasse uusrajooni, aegamööda selgub aga ,et sealne naabrivalve ning majavalitsus tegeleb väga otseselt enda nina teiste asjadesse/ellu toppimisega ning uue kogukonna poolt seatud reeglid on kohati väga ahistavad. Idee pole iseenesest ei midagi uut, filme sellest kuidas noored kolivad suletud kogukonna territooriumile ning sellega teravalt konflikti lähevad on tehtud küll vähemalt sadakond ja ega seekord autorid ei suutnud ka midagi uut väga pakkuda. Leidsime Mardiga vaatamise käigus mitu ideed kuidas asja oleks saanud märksa võikamaks muuta. Lisaks jäi arusaamatuks mis imelisi mõjutusvahendeid nad seal kasutasid ,et ka võhivõõrast suudeti pühendunud säravsilmne kogukonna patrioot teha ja miks need mõjutusvahendid peategelasele ei töötanud. 5/10 Skin and Bones. Kuskil mägises Ameerika kolkas saabub väikesesse farmerite ja kauboide külla tagasi mägedes päevi või lausa nädalaid kadunud olnud mees. Asi ei paista igaljuhul olevat päris normaalne ja vana indiaanlasest sheriif kahtlustab ,et tüüpi on pugenud tühermaal uitav kuri vaim. Episood oli stiilselt sünge ja mulle päris meeldis, midagi jäi siiski samas ka puudu. Ei oskagi öelda kas lõpp või mis. 7/10. Something with Bite. Paks neegrist loomaarst saab libahundi käest hammustada ning hakkab ka ise aegamööda sarnaseks peletiseks moonduma. Oleks pidanud olema komöödia kuid võttis õlgu kehitama. See dr Dolittle teema mida arendati oli igaljuhul väga mage, lamedate naljadega vürtsistatud ning antud teema oleks kindlasti palju enamat võimaldanud kui praegu oli tehtud. 3/10 Chance. Pisisuli üritab sisse vehitud kunstitaiest kohalikule antiigimehele maha müüa kuid see pakub naeruväärselt kehva tasu ning tekkinud tüli käigus lööb noor röövel hoopistükis veel kaupmehesaksa maha. Lool oli hea algus, mõnus pingeline tempo ning ootamatult mage ja mitte midagi ütlev lõpp mis jätab vaataja justkui kaupmehe käest petta saanuna juhmina tiitreid vahtima. Pärast toimunut oleks ikkagi mingit paremat twisti oodanud. Kahjuks jooksis aga tundub tegijatel mõte kokku või oli tegemist mingi sümboliga mida ma väsinud peaga ei suutnud läbi hammustada. 3/10. The Spirit Box. Kaks koolitüdrukud tegelevad vaimude väljakutsumisega ning satuvad enda hiljuti surnud klassikaaslase hingele. Viimane jutustab neile ,et ta on mõrvatud ning avaldab kaudselt vihjeid ,et sooviks tapja paljastamist. Järjekordne episood mis kannatab kogu hooaega vaevaga haiguse all mage lõpp. 4/10 Echoes. Uude majja kolinud noormes hakkab tasapisi flashbakkide abil avastama ,et ta elas kunagi 20nendatel samas kohas ning oli ühtlasi gänster ja süüdi enda naise tapmises. Ajalugu kipub aga kahtaselt sarnaselt korduma. Alla tunnisest pikkusest hoolimata kuidagi liiga veniv. Oleks tegevust rohkem olnud annaks isegi kõrgemaid punkte 5/10. The Circle. Tuntud horrorkirjanik veedab pühasid tuttavate seltsis kui äkitselt tuuakse ta ukse taha nahka köidetud raamat mis kirjutatud ta lugude ainetel inimverega ja milles leiduvad sündmused hakkavad järjest ka täide minema. Pealkiri sisaldab igaljuhul juba tubli spoileri lõpu kohta. Lisaks on episoodis jaburad ja uskumatult lollid tegelased ning segaseks jääv sisu, nõrk. 2/10 Tuleb aga taaskord tunnistada ,et 40/50 minutit on horrorile igati paras mõõt ning raske arusaada miks on niivõrd levinud tunni ja poolene formaat ? Nii mõnigi kespärane horrorfilm tuleks lühemana märksa parem ning teravam. Arvatavasti oleksid ka enamus ülalkirjutatud lugudest pikemas formaadis suhteliselt kamarajurad olnud - praegu jaksas nad aga kõik veel ikka läbivaadata. Samas ei tohi muidugi ka unustada ,et üks hea lühikeses formaadis horrorlugu peaks kindlasti sisaldama lõpus nutikat püänti ja selle puudumine on siin päris mitme episoodi suurimaks veaks. Järgmisena aga võtame meie Mardiga arvatavasti ette Nightmares and Dreamscapes : From the Stories of Stephen King, ehk on see parem. Posti illustreerivad pildid aga panin rotti netist ning need pärinevad kõik Fear Itselfist kuid on puistatud mööda posti laiali täiesti suvalises järjekorras.

The Young Ones (1982-1984)

Jälle üks super hea inglise sari vaadatud. Seekord siis Bottomi meeste varajasem projekt. Tegelasteks neli Scumbag College tudengit: Luulehuviline ja närvihaige anarhist Rick (Rik Mayall) kes õpib sotsioloogiat loeb Leninit ning Trotsky't ja usub ,et on People's Poet. Meditsiinitudengist hüpervägivaldne punk-rokkar Vyvyan Basterd (Adrian Edmondson) kes pidevalt kas purustab oma peaga midagi või peksab kaasüürilisi, tema ainukeseks sõbraks on nässakas hamster nimega Special Patrol Group - mis ei takista muidugi looma aegajalt malakaga lapikuks peksmast ja röstrisse pistmast. Õnnetu ja kõigi pidev sõimu ning peksualune hipi Neil (Nigel Planer) kes sageli üritab teostada enesetappu kuid enamasti loobub, kuna ta sõpradel pole sellest sooja ega külma. Naistemehest kavalpea Mike kes tundub kolme hullu seltsi justkui äraeksinud ja mõjub aegajalt lausa kohatult ning aegajalt sekkub tegevusse ka tüüpide vihatud venelasest majaomanik Jerzei Balowski.




The Young ones on kindlasti üks mõnusaim ja pööraseim, pungim ning anarhistlikum komöödiasari mida isiklikult näinud, kus ohtralt sürealismi ning veidraid kõrvaltegelasi. Või siis äärmiselt veidraid olukordi. Küll puhkevad poiste majaees üleüldised rahutused mida politsei ja sõjavägi peab mahsuruma, küll ründab üleujutus (millest pääsemiseks asub Vyvyan ehitama pappkarpidest allveelaeva) või kandub maja üldse keskaega. Vahepeal tehakse ka muusikalise pause ning tudengite köögis astuvad üles mitmed üsnagi kobedad bändid. Neist üks üllatavamaid ja meeldejäävamaid on kindlasti Motörhead oma looga Ace of Spades.

Eeskujuks loomisel tundub olevat Monty Python kuhu on toodud kõvasti pungiõhustikku . Sarja sürealism on ise selline mõnus ja heal tasemel mis meenutab lausa vanu videoseiklusi stiilis Day of Dentacle või Sam and Max. Veidratest faktidest veel olla Rik Mayall ühel interviul teatanud ,et The Young Ones sai loodud kui (tuuma)perekond – Neil ema, Mike isa, Vyvyan mässajast poeg ning Rick tütar. Miinusena võiks jälle süüdistada lühidust, aga parem ei hakka. Lohutan end sellega ,et inglased vähemalt teavad kuna lõpetada, tehes seda haripunktis ning sellevõrra jääb ka sarjast palju helgem ja vingem mälestus kui lastes ameerikalikult tegevusel-tegelastel lamedaks muutuda ja enda margi täis teha. Ei hakka näiteid tooma, küllap juba teate isegi neid. Mayall, Planer and Edmondson tulid kokku tagasi 1986a ning tegid enne bottomit veel sarja Filthy Rich & Catflap, vaja kindlasti muretseda. Kellele meeldis Bottom võib ka seda sarja julgelt soovitada. Kuigi Vyvyan on mu lemmiktegelane kardan ,et üldiselt olen ma kahjuks iseloomult Rickile kõige sarnasem. Puhas kuld ja absoluutne klassika - 'NEIL, YOUR BEDROOM'S ON FIRE!' Tüübid on just leidnud ,et peale eileõhtust võimsat pidu on Rici voodis naisterahvas ja mees väidab ,et nad on ka seksinud. Vyvyan: No, I just don't understand - how? Was she unconscious? Rick: What Vyvyan - do I detect a little spark of jealousy? Vyvyan: Ha! I'm not jealous! I find the idea of spending a night with you completely revolting! HANDS UP, WHO LIKES ME? This calls for a very special plan of psychology and extreme violence The Chronicles of Narnia and Vyvyan Ülikoolis ...ja 10 aastat hiljem Naabrid.. Hipi on ehitanud laua alla tuumavarjendi kaitseks kööki sadanud tuumapommi eest.


Vyvyan : "Vyvyan, Vyvyan, Vyvyan! Honestly! Anytime something blows up in this house, its always blame Vyvyan!!"

Vyvyan: I was in the basement, playing my favorite game, 'Murder In The Dark.' Viimast naela on alati kõige raskem lüüa.. Mr. Balowski: [singing] Whenever people bother me, when they shout and raise their voices, I don't let it get me down, I just make some stupid noises!




10/10