Täitsa lõpp pressilinastus

Mida külmemaks ilmad lähevad, seda vähem kipub jääma aega blogi elus hoida või pikemalt kirjutada. Seda rõõmustavamad on neil aegadel väikesed moraalitõstvad üllatused. Näiteks nädal tagasi avastasin enda postkastist kutse Järva-Jaani kinomuuseumis toimuvale filmitalgute filmi "Täitsa lõpp" esilinastusele. Loomulikult võtsin koheselt tegijatega ühendust ja kinnitasin enda tulemist. Kes siis ei tahaks osa saada ajaloo tegemisest ;)

Tartut ja Jerevani lahutavad sada kilti lendasid hea muusika saatel nigu niuh. Esimene suurem takistus tabas mind asulas sees. Kuskil polnud nimelt viidet filmimuuseumi asukohale. Linna kaardile oli märgitud kogunisti kaks! tuletõrjemuuseumit, aga filmi kohta mitte ridagi. Õnneks ristus mu tee veel ühe eksinud ajakirjanikuga, kes siis telefonitsi korraldajatega telesilla lõi ning asjasse selguse leidis.

Tuli välja, et filmimuuseum asub piimakombinaadi vastas kohe üle tee. Seal võttis meid lahkelt vastu kaptenimütsis kinomuuseumi direktor. Kuna selgus, et filmimehed ise hilinevad, siis hakkasime kavaga sujuvalt pihta ehk siis soomukiga toodi kohale pirukad, serveeriti kohvi ning tutvustati ka põgusalt muuseumi ja selle eksponaate. 

Väikese hilinemisega saabusid siis ka peaosalised koos filmiga, misjärel paluti meid kõiki kinosaali, kustati tuled ja lülitati digiprojektor põrisema.

Mis seal ikka. Ütlen ausalt ära, et filmi osas olid mul tõsised kõhklused. Kõige loogika ja terve mõistuse järgi võttes ei oleks tohtinud mingit head nahka välja tulla kinoloost, kus on 6-7 režissööri, mitukümmend kaamerameest, kunstnikku, "näitlejat" ja kõik nad pealekauba veel ka amatöörid.

Film osutus aga päris muhedaks vaatamiseks. Loomulikult oli sellel mitmesuguseid filmi autorite olematust kogemusest tingitud puudusi. Näitlejad olid kohmakad (Leidus üle- ja alanäitlemist), tempo ei püsinud alati ühtlane jne-jne. Õnneks tasakaalustasid positiivsed küljed negatiivseid. "Täitsa lõpp" kujutab endast humoorikas-jaburat ning campi ja üle võlli keeratud kompotti müstikast, veidrusest, mustast huumorist ning ohtratest vihjetest mitmesugustele teistele Eesti filmidele (nt "Tulnukas"). Mõnus oli ka filmi läbiv positiivne ja värvi-päikese-rohke toon - asi, mida enamus kodumaa filme püüavad kramplikult vältida. Positiivsuse küljelt oli massistseene kah uhke vaadata ning ugri-doomilikke aeglaseid raskeid võtteid pole filmis ühtki. Tuleb nõustuda autoritega, et filmi kõige igavamaks ja venivamaks osaks on tiitrid - pärast nende nägemist tekib tunne, et pooled eestlased lõid kuidagimoodi filmitegemises kaasa. 

Ah, mis ma lobisen. Te niikuinii ei usu mind ja süüdistate mind maitsvate lihapirukatega äraostmises. Minge vaadake ise. Kui laginal naerda just ei saa, siis muiata kindlasti ning selline "Maleva"-kõrgune kvaliteet on ka garanteeritult olemas. Objektiiv-subjektiivselt 7/10-8/10

PS: Filmimuuseum soovitan ka kindla peale üles otsida, kui Jerevani peaks asja olema..

 Paraadi juhatas kinomuuseumi kapten

 Pirukad ning kohv saabus muljetavaldaval masinal

 Pirukate mahalaadimimise tähtis protseduur

 Soliidne filmikogu, kust ei puudunud minu suurimaks rõõmuks ka "Django" 35mm koopia ;)

 Mõned museaalid

 Kohvilaud valmib

 Mõned näited kinotoolidest läbi aegade

 Filmitalgute dirigent

 Vana klassik ise

 35mm asemel tuli kahjuks siiski leppida digikoopiaga

 Hullumaja peasanitar, keskel valges.

Omaaegset postrikunsti.

Hundiseaduse aegu (1984)

Hundiseaduse aegu tegevus toimub mõnikümmend aastat enne Jüriöö ülestõusu. Vana feodaal pärandab surres enda maad ahnele pojale (Egon Nuter) kes kavatseb kiirelt maavaldusi suurendada ja unistab suisa päris oma kuningriigist. Tema plaanidele jääb aga õnnetuseks ette üks väike tõrksate matside küla ja selle külavanema maagist poeg Meleleiv (Arvo Kukumägi).

Üllatavalt camp film kus tegeleased on enamuses ülemängitud ja koomilised. Rein Aren meenutab oma külavanema rollis rohkem indiaanipealikut. Voldemar Paaveli Metsavana on justkui ajamasina abil "Malevast" siia kantud. Jüri Krjukov näeb aga enda riietuselt ja olekult välja nagu kuri kääbus. Võitlusstseenid (nt ordumeistri kojas) on kohutavalt puised, Egon Nuteri tapmine ülemängitud jne.  Kõige parem kuju on aga peategelane Meleleiv. Hoolimata sellest, et mees on elanud pikalt kloostris on tegemist eheda maausulise sortsiga kes mõistab loomade-lindude keelt, suudab pilguga tappa või vajadusel kehast väljuda ning oma jõu ammutab jämeda tammemalaka kaudu otse maapinnast. Kurat, Meleleiv on vist üks võimsam nõid keda terve Eesti filmi ajaloo jooksul ekraanidel nähtud.

Kõik see kirjeldatud on loomulikul eestlaslikus tüüpilises sünges kastmes. Vahel tekib mul lausa tunne, et peale "Valgus Koordis" pole rohkem ühtegi värvilist ja päikesepaistelist filmi tehtud. Pikad aeglaselt loodusvaated (lend üle soo), kohustuslik puudelatvade näitamise kaader, mõistujutt ja 80nendate eesti filmidele omane Sven Grünbergi muusika. Lõpp samas on (Eesti filmi kohta siis) ebatavaliselt õnnelik ja ängivaba. Paha mees saab surma aga head oma raske toga teenitud vara ning kuulsuse. Väike moraalilugemine sellest kuidas võimu käppadesse saanud eestlane pöördub viimaks oma soo vastu muidugi oli aga selle kannatas suuremate kahjudeta ära.

Üsna teravalt tuleb siin ka esile Eesti filmide omapära: väga kehva ja kohmaka stsenaariumi ning pea olematute rahaliste vahenditega filmis mängib kogu riigi näitlejaskonna paremik. Mujal maailmas valitseb reeglina tasakaal ja kaasategevate näitlejate kaliiber sõltub otseselt eelarvest. Siin aga hüppavad järjest vanameistrid esile. Lisaks ülalnimetatutele võtavad osa näiteks veel Jüri Järvet, Tõnu Kark ja Aarne Üksküla. Päris mitmest teenekast näitlejast on lisaks aru saada, et puudub pikem filmikogemus ja tegemist puhtalt teatrinäitlejaga. Rõhku pannakse nimelt rohkem häälele-miimikale kui ilmetele ehk ollakse harjunud pigem sellega, et public vaatab sind ikkagi eemalt mitte poole meetri kauguselt otse silma.

Samas peab lõpetuseks ütlema, et meeldis ja haigutama ei ajanud. Oli head atmosfääri, mõnusat muusikat, pisut müstikat ja võttis sageli muige suunurka 80nendate eesti filmid on tegelikult veel enamuses vaadatavad sest ugri-doom polnud toona end sedavõrd sisse söönud kui hilisemad aastad ning kunsti tegemine ei olnud filmi juures muutunud esmaseks eesmärgiks. Mant võiks sagedamini läbi astuda ja Eesti filme vaatama sundida, avastamisruumi näib siin veel isegi jaguvat. 6/10

Kindluse ehitasid targad Eesti strateegid igaksjuhuks metsa, et vaenlasel raskem seda leida oleks.

Vahepeal näidati korraks isegi õitsvat aasa...

Aga siis kohe trööstitut atmosfääri peale: sünge ilm, kõledad kivid ja lõikav tuul juustes

Kasper, Jesper ja Jonatan

Inimesed sõdurisinelis (1968)

Jalutasime Mardiga parajasti üle Elva viadukti eesmärgiga üht meie ühist sõpra külastada, kui helistas Mant ja uuris, et ega mul juhtu "Inimesed sõdurisinelis" olema. Tal tuli nimelt kange isu seda üle vaadata. Lubasin uurida, sest et mälu järgi pidi plaat riiulis täiesti olemas olema.

Mälu vedas siiski alt (või oli vajalik ketas sisse vehitud). Õnneks rippus võrgus päris avalikult ka kellegi ETVst salvestatud koopia. Noh, kvaliteet loomulikult mitte just Blu-Ray aga vanemate Eesti filmidega on üldse hea, kui midagigi kuskilt leida on. Enamasti on nad kiivalt videoteekide terasuste taha peidetud. Hoidku jumal selle eest, et mõnel õnnetul programmikoostajal tuleks mõte, et näitaks mõnd sellist nädalavahetusel. Ennem lastakse "Die Hardile" või "Beethooveni kutsikatele" neljakümnes ring peale, kui selline ime juhtuks. Igal juhul, kui film käes, ilmus peatselt ka Mant kohale, avasime õlu ja meeleolu loomiseks militaarse päritoluga kuivikleivapakid ning litsusime play nuppu.

Sisu: Filmis jälgtakse ühe punaarmee ridades võitleva eesti salga teekonda alates Siberist Sinimägedeni ja sealt Tartu ning Sõrve sääre tippu.

Hinnang: Süžeelt väga viis. Valmistamisaasta kohta sugugi mitte nii patriootlik, kui oleks võinud arvata. Öeldi palju võimalik ja kui enam öelda ei saanud, siis näidati arhiivikaadreid või puistati peenemaid vihjeid. Eestlasi vaadates saab selgelt aru, miks neile ei julgetud esiti relvi kätte anda. Patriotismist nad just ei pakata. Tõsiusklik kommunist on kogu kambast vaid üks sõdur, ülejäänud kas ükskõiksed või otseselt vastalised. Mis filmi hinnet alla tõmbab, on selle olematu kvaliteet. Lahingustseenid on arusaamatud. Põhilise aja toimub mustal taustal mingi ähkimine ja paugutamine. Paneb imestama, kas tol ajal tõesti ei andnud paari pooliku eest mõnd traktorit koos väligeneraatoriga metsa orgunnida ja sinna jupiterid üles seada. Film paistis puhtalt õuevalgustuse ja käsikaameraga üles võetud. Realismifaktor kindlasti põhjas - et ega see lihtsõdur ka toimunust sageli rohkem aru ei saanud. Lavastatud filmi juures tahaks aga toimuvast natuke paremat ülevaadet saada. Vastasel juhul võiks lihtsalt näidata tummfilmilikku silti: "siin toimub poole tunni pikkune lahing". Minuteid pimedusse põrnitseda ja äraarvamismängu mängida, et mis küll toimuda võib, polnud eriti põnev. Praegu jäid filmi parimaks osaks dialoogid ja kui Mant poleks mulle Tehumardi lahingu tagamaid kiiruga seletanud, oleks seal toimunu täiesti müstikaks jäänud. 8/10

Paar linki Õhtulehte kah. Esiteks lühiülevaade, siis lugu sellest kuidas Aldebarani mehed või Haunebud käisid lahingu tulemusi vaatamas ning mainitud lahinguga seotud müüte.