Postitused
Tsiili-prantsuse päritolu Jodorowsky
(sünd 1929) on oma pika elu jooksul kõigi muude tegemiste (teater,
koomiksid, raamatud, loengud) kõrval valmis teinud kõigest 6
täispikka mängufilmi, millest omakorda kahest („Tusk“, „Rainbow
Thief“) on ta hiljem ennast distantseerinud või suisa lahti
öelnud. Niiöelda autorifilme on kogunenud 4: „Fando y Lis“
(1968), „El topo“ (1970), „The Holy Mountain“ (1973) ja
„Santa sangre“ (1989). Lisaks ilmus mõned aastad tagasi välja
pikka aega kadunuks peetud lühifilm „La cravate“ ("The
Severed Heads, 1957).
Jodorowsky’ga tutvumiseks sobivad
paremini „El topo“ ja „Santa sangre“, mille järel tuleks
kindlasti ette võtta ka „The Holy Mountain“. Ülejäänud
teostest võib „Fando y Lis“ soovitada ainult Jodorowsky
tõelistele fännidele või sürrealismi ja hipiajastu
eksperimentaalfilmide sõpradele. Eelpool mainitud kahte (suhtelist)
ebaõnnestumist („Tusk“ ja „Rainbow Thief“) saab soovitada
ainult Jodorowsky komplektsionistidele.
El
topo (1970) 10/10. Tegemist on tõenäoliselt
kõige tuntuma Jodorowsky filmiga, mis jõudnud isegi teada-tuntud
raamatusse „1001 filmi, mida...“. Teos linastus mõned aastad
tagasi Eestis „friigifilmide“ sarjas ning filmi õnnestus
harukordselt näha suurel ekraanil kinos Athena. Ega siin eriti
midagi lisada ei olegi, film on segu paljudest žanridest (A. J. on
öelnud, et nii nagu elu ei elata mingis kindlas žanris ei peaks ka
filmi väga kitsalt piiritlema): vestern, horror, komöödia, draama.
Lisaks leidub ohtralt (väga väga ohtralt) erinevaid sürrealistlikke
ja vähemsürrealistlikke sümboleid ning filosoofilisi mõttekäike.
Kui eelnev tundub pisut võõrastav siis võib julgustuseks lisada,
et film on äärmiselt sisutihe ning igavust kohe kindlasti kartma ei
pea. Kui mõne sümboli või mõttetera tähendus jääbki pisut
segaseks siis kohe on peale tulemas uus ja veelgi põnevam episood.
Sisul pikemalt ei peatukski, pigem
esitan tungiva soovituse film esimesel võimalusel ette võtta. Kui
mitte muud siis vähemalt huvitav ja meeldejääv elamus on
garanteeritud, mis muidugi ei tähenda seda, et elamus 100%-liselt
meeldiv on, kuna teos sisaldab ohtralt vägivalda ning ekraanil nähtu
ei pruugi ühtida vaataja tõekspidamistega.
The
Holy Mountain (1973) 10/10. „Püha mägi“
moodustab „El Topo“-ga ideaalse double-feature, jätkates
filosoofilistel ja sürrealistlikel radadel ning tehes seda kohati
veelgi suurejoonelisemalt. Jodorowsky’l oli kasutada enam kui 1
miljon dollarit (tol ajal Mehhiko suurima eelarvega linateos) ning
sisuliselt vabad käed eepilise mõistujutu filmimiseks, mõnedel
andmetel sai J. filmi valmis juba poole väiksema summaga ning
ülejäänu läks tegijate taskusse. „Püha mägi“ on „El Topo“
kõrval aastate jooksul teenimatult vähe tähelepanu saanud, ometi
ei jää teos sugugi Jodorowsky kultuslikumale filmile alla, olles
veelgi ambitsioonikam ja tänu suuremale eelarvele ka mastaapsem.
Sisust jällegi pikemalt ei kirjuta, toon välja ainult mõned
märksõnad: elu mõte, surematus, konsumerism, võim, alkeemia ja
religioon ning muidugi ka vägivaldsed ja sürrealistlikud stseenid.
Jällegi on kogu kompott äärmiselt sisutihe ning pikalt
sümbolistlike stseenide ja filosoofiliste mõttekäikude üle
juurdlemiseks aega ei anta. Väike spoiler – filmi lõpus tehakse
ninanips ka vaatajatele. Rangelt soovitatav.
Santa
sangre (1989) 9/10. „Püha veri“ oli
minu esmakokkupuude (sealjuures täiesti juhuslik leid) Jodorowsky
loominguga. Vaatama asudes ei osanud suurt midagi oodata, kuid
hiljemalt paarikümne minuti järel olin täiesti omanäolisest
vaatemängust lummatud ning filmi lõppedes otsisin juba tundmatu
režissööri teisi filme. Kuigi teos on Jodorowsky varasemate
filmidega võrreldes küllaltki konventsionaalne (ei sisalda ülemäära
kummalisi sürrealistlikke sümboleid ega filosoofiakäike) on
esindatud mitmed teised Jodorowskyle omased nüansid: hullumeelsed ja
ekstravagantsed tegelased (nii peaosades kui ka episoodilistes
rollides), ootamatud süžeepöörded, vägivald, hea tempo ning
ilmekas visuaalne pildikeel. Filmis leidub viiteid tuntud
õudusklassikale (peamiselt Psycho), kuid ka need kokkupuutepunktid
ei ole üks-ühele kopeeritud vaid lavastajale omaselt üle vindi
keeratud. Maksimumpunkte ei saa anda puhtalt seetõttu, et lavastaja
eelpool mainitud varasemad filmid on veelgi paremad.
Fando
y Lis (1968) 6/10. Tegemist Jodorowsky
esimese täispika mängufilmiga, mis vastava ajastu kunstifilmidele
omaselt on äärmiselt avangardistlik ja suures osas ka ilma kindla
süžeeta. Esindatud on jällegi huvitavad tegelaskujud, pöörased
visuaalsed kujundid ja tihti ka improviseeritud stseenid. Paraku ei
jätku huvitavad materjali kogu 90 minuti sisustamiseks, mis ei tõsta
teost Jodorowsky järgnevate kompaktsema sisuga meistriteoste
kõrvale. Seega on film soovitatav ette võtta juhul, kui lavastaja
3 meistriteost juba nähtud, kuid isu sarnase materjali järele veel
täis ei ole. Igal juhul huvitavaid stseene leidub filmis ohtralt,
kui ainult jätkub viitsimist eksperimentaalne film lõpuni vaadata.
Boonusena võib siia juurde lisada
lühifilmi La
cravate (1957, aka "The Severed Heads"),
mis käsitleb Jodorowsky’le hingelähedast pantomiimiteemat.
Seekord küll mitte sümbolistlikult (pigem romantiliselt), kuid
ometi piisavalt veidral moel, nii et Jodorowsky loominguga tutvumisel
tasub kindlasti ka sellele varajasele katsetusele pilk peale visata.
Tusk
(1980) 5/10. Jodorowsky esimene katsetus mainstreem-filmide
vallas on küllaltki lihtne lastefilm elevandi ja noore tüdruku
(hiljem neiu) ristuvast saatusest. Kadunud on kõik lavastajale
omased ekstravagantsed nüansid, lugu on äärmiselt kergesti
jälgitav, et mitte öelda banaalne. Ainsad märkimisväärsed
stseenid on seotud erinevate elevante sisaldavate massistseenidega,
mida on kohati tõesti ilus jälgida. Tegemist on kõige vähem
lavastaja käekirjale omase filmiga, mis omal ajal kinolinale ei
jõudnudki ning samuti ei ole kättesaadav dvd’l või muul kujul
(õnneks on olemas youtube...). See on esimene „linateos“, mida
Jodorowsky ei pea enda filmiks, kuid täielikku vältimishoiatust ei
saa siiski kaasa anda.
The
Rainbow Thief (1990) 6/10. Jodorowsky teine
katsetus filmistuudiote ja produtsentidega koostööd teha ning
tulemuseks on tavamõistes igati korralik linateos. Paraku on
varasemate filmidega latt sedavõrd kõrgele tõstetud, et lihtsalt
korralik teostus, mõistetav süžee, paras annus komöödiat ja
traagikat ei ole rahulolu garanteerimiseks piisav. Kusjuures filmi
algus on isegi Jodorowsky kontekstis paljulubav: esindatud on nii
veidrad tegelased, absurdsed situatsioonid, tabav huumor ning isegi
paljas ihu (puudu on ainult ultravägivald). Kuid sissejuhatusele
järgneb küllaltki igav keskosa, kus peakangelane lihtsalt kulgeb
ühest situatsioonist teise, kohates erinevaid rohkem ja vähem
(peamiselt vähem) põnevaid kõrvaltegelasi. Film võtab hoo jällegi
üles lõpuosas, kuid ka seal ei pakuta enam Jodorowskyle omaseid
veidrusi või teravamaid mõttekäike (ega visuaali), pigem meenutab
kulminatsioon tavapärast (seiklus-)draamat. Fakt, et Jodorowsky
ütles taas lahti igati korralikul tasemel linateosest näitab
kunstniku perfektsionismipüüdlust ning võib ainult ette kujutada,
milliseks oleks kujunenud film, kui lavastajale oleks jäänud vähegi
vabamad käed oma nägemuse linale toomiseks. Hiljem ei ole J.
filmistuudiote ja produtsentidega enam kompromissile läinud ning
tulemus on ka vastav: enam kui 20 aasta jooksul ei ole valminud
ühtegi uut linateost.
Kärbs
Mobeiuse kavandid Jodorowsky Düünile..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar