kolmapäev, 2. mai 2012

Mainimisväärsed filmirežissöörid: Alejandro Jodorowsky (2)

Tsiili-prantsuse päritolu Jodorowsky (sünd 1929) on oma pika elu jooksul kõigi muude tegemiste (teater, koomiksid, raamatud, loengud) kõrval valmis teinud kõigest 6 täispikka mängufilmi, millest omakorda kahest („Tusk“, „Rainbow Thief“) on ta hiljem ennast distantseerinud või suisa lahti öelnud. Niiöelda autorifilme on kogunenud 4: „Fando y Lis“ (1968), „El topo“ (1970), „The Holy Mountain“ (1973) ja „Santa sangre“ (1989). Lisaks ilmus mõned aastad tagasi välja pikka aega kadunuks peetud lühifilm „La cravate“ ("The Severed Heads, 1957).
Jodorowsky’ga tutvumiseks sobivad paremini „El topo“ ja „Santa sangre“, mille järel tuleks kindlasti ette võtta ka „The Holy Mountain“. Ülejäänud teostest võib „Fando y Lis“ soovitada ainult Jodorowsky tõelistele fännidele või sürrealismi ja hipiajastu eksperimentaalfilmide sõpradele. Eelpool mainitud kahte (suhtelist) ebaõnnestumist („Tusk“ ja „Rainbow Thief“) saab soovitada ainult Jodorowsky komplektsionistidele.
 
El topo (1970) 10/10. Tegemist on tõenäoliselt kõige tuntuma Jodorowsky filmiga, mis jõudnud isegi teada-tuntud raamatusse „1001 filmi, mida...“. Teos linastus mõned aastad tagasi Eestis „friigifilmide“ sarjas ning filmi õnnestus harukordselt näha suurel ekraanil kinos Athena. Ega siin eriti midagi lisada ei olegi, film on segu paljudest žanridest (A. J. on öelnud, et nii nagu elu ei elata mingis kindlas žanris ei peaks ka filmi väga kitsalt piiritlema): vestern, horror, komöödia, draama. Lisaks leidub ohtralt (väga väga ohtralt) erinevaid sürrealistlikke ja vähemsürrealistlikke sümboleid ning filosoofilisi mõttekäike. Kui eelnev tundub pisut võõrastav siis võib julgustuseks lisada, et film on äärmiselt sisutihe ning igavust kohe kindlasti kartma ei pea. Kui mõne sümboli või mõttetera tähendus jääbki pisut segaseks siis kohe on peale tulemas uus ja veelgi põnevam episood.
Sisul pikemalt ei peatukski, pigem esitan tungiva soovituse film esimesel võimalusel ette võtta. Kui mitte muud siis vähemalt huvitav ja meeldejääv elamus on garanteeritud, mis muidugi ei tähenda seda, et elamus 100%-liselt meeldiv on, kuna teos sisaldab ohtralt vägivalda ning ekraanil nähtu ei pruugi ühtida vaataja tõekspidamistega.
The Holy Mountain (1973) 10/10. „Püha mägi“ moodustab „El Topo“-ga ideaalse double-feature, jätkates filosoofilistel ja sürrealistlikel radadel ning tehes seda kohati veelgi suurejoonelisemalt. Jodorowsky’l oli kasutada enam kui 1 miljon dollarit (tol ajal Mehhiko suurima eelarvega linateos) ning sisuliselt vabad käed eepilise mõistujutu filmimiseks, mõnedel andmetel sai J. filmi valmis juba poole väiksema summaga ning ülejäänu läks tegijate taskusse. „Püha mägi“ on „El Topo“ kõrval aastate jooksul teenimatult vähe tähelepanu saanud, ometi ei jää teos sugugi Jodorowsky kultuslikumale filmile alla, olles veelgi ambitsioonikam ja tänu suuremale eelarvele ka mastaapsem. Sisust jällegi pikemalt ei kirjuta, toon välja ainult mõned märksõnad: elu mõte, surematus, konsumerism, võim, alkeemia ja religioon ning muidugi ka vägivaldsed ja sürrealistlikud stseenid. Jällegi on kogu kompott äärmiselt sisutihe ning pikalt sümbolistlike stseenide ja filosoofiliste mõttekäikude üle juurdlemiseks aega ei anta. Väike spoiler – filmi lõpus tehakse ninanips ka vaatajatele. Rangelt soovitatav.
Santa sangre (1989) 9/10. „Püha veri“ oli minu esmakokkupuude (sealjuures täiesti juhuslik leid) Jodorowsky loominguga. Vaatama asudes ei osanud suurt midagi oodata, kuid hiljemalt paarikümne minuti järel olin täiesti omanäolisest vaatemängust lummatud ning filmi lõppedes otsisin juba tundmatu režissööri teisi filme. Kuigi teos on Jodorowsky varasemate filmidega võrreldes küllaltki konventsionaalne (ei sisalda ülemäära kummalisi sürrealistlikke sümboleid ega filosoofiakäike) on esindatud mitmed teised Jodorowskyle omased nüansid: hullumeelsed ja ekstravagantsed tegelased (nii peaosades kui ka episoodilistes rollides), ootamatud süžeepöörded, vägivald, hea tempo ning ilmekas visuaalne pildikeel. Filmis leidub viiteid tuntud õudusklassikale (peamiselt Psycho), kuid ka need kokkupuutepunktid ei ole üks-ühele kopeeritud vaid lavastajale omaselt üle vindi keeratud. Maksimumpunkte ei saa anda puhtalt seetõttu, et lavastaja eelpool mainitud varasemad filmid on veelgi paremad.
Fando y Lis (1968) 6/10. Tegemist Jodorowsky esimese täispika mängufilmiga, mis vastava ajastu kunstifilmidele omaselt on äärmiselt avangardistlik ja suures osas ka ilma kindla süžeeta. Esindatud on jällegi huvitavad tegelaskujud, pöörased visuaalsed kujundid ja tihti ka improviseeritud stseenid. Paraku ei jätku huvitavad materjali kogu 90 minuti sisustamiseks, mis ei tõsta teost Jodorowsky järgnevate kompaktsema sisuga meistriteoste kõrvale. Seega on film soovitatav ette võtta juhul, kui lavastaja 3 meistriteost juba nähtud, kuid isu sarnase materjali järele veel täis ei ole. Igal juhul huvitavaid stseene leidub filmis ohtralt, kui ainult jätkub viitsimist eksperimentaalne film lõpuni vaadata.
Boonusena võib siia juurde lisada lühifilmi La cravate (1957, aka "The Severed Heads"), mis käsitleb Jodorowsky’le hingelähedast pantomiimiteemat. Seekord küll mitte sümbolistlikult (pigem romantiliselt), kuid ometi piisavalt veidral moel, nii et Jodorowsky loominguga tutvumisel tasub kindlasti ka sellele varajasele katsetusele pilk peale visata.
Tusk (1980) 5/10. Jodorowsky esimene katsetus mainstreem-filmide vallas on küllaltki lihtne lastefilm elevandi ja noore tüdruku (hiljem neiu) ristuvast saatusest. Kadunud on kõik lavastajale omased ekstravagantsed nüansid, lugu on äärmiselt kergesti jälgitav, et mitte öelda banaalne. Ainsad märkimisväärsed stseenid on seotud erinevate elevante sisaldavate massistseenidega, mida on kohati tõesti ilus jälgida. Tegemist on kõige vähem lavastaja käekirjale omase filmiga, mis omal ajal kinolinale ei jõudnudki ning samuti ei ole kättesaadav dvd’l või muul kujul (õnneks on olemas youtube...). See on esimene „linateos“, mida Jodorowsky ei pea enda filmiks, kuid täielikku vältimishoiatust ei saa siiski kaasa anda.
The Rainbow Thief (1990) 6/10. Jodorowsky teine katsetus filmistuudiote ja produtsentidega koostööd teha ning tulemuseks on tavamõistes igati korralik linateos. Paraku on varasemate filmidega latt sedavõrd kõrgele tõstetud, et lihtsalt korralik teostus, mõistetav süžee, paras annus komöödiat ja traagikat ei ole rahulolu garanteerimiseks piisav. Kusjuures filmi algus on isegi Jodorowsky kontekstis paljulubav: esindatud on nii veidrad tegelased, absurdsed situatsioonid, tabav huumor ning isegi paljas ihu (puudu on ainult ultravägivald). Kuid sissejuhatusele järgneb küllaltki igav keskosa, kus peakangelane lihtsalt kulgeb ühest situatsioonist teise, kohates erinevaid rohkem ja vähem (peamiselt vähem) põnevaid kõrvaltegelasi. Film võtab hoo jällegi üles lõpuosas, kuid ka seal ei pakuta enam Jodorowskyle omaseid veidrusi või teravamaid mõttekäike (ega visuaali), pigem meenutab kulminatsioon tavapärast (seiklus-)draamat. Fakt, et Jodorowsky ütles taas lahti igati korralikul tasemel linateosest näitab kunstniku perfektsionismipüüdlust ning võib ainult ette kujutada, milliseks oleks kujunenud film, kui lavastajale oleks jäänud vähegi vabamad käed oma nägemuse linale toomiseks. Hiljem ei ole J. filmistuudiote ja produtsentidega enam kompromissile läinud ning tulemus on ka vastav: enam kui 20 aasta jooksul ei ole valminud ühtegi uut linateost.
 Jodorowsky's „Dune“ Võimalik, et tegu on parima filmiga, mis mitte kunagi ilmavalgust ei ole näinud (ja ilmselt ei näe kah). Pikemalt saab selle kohta lugeda järgnevalt leheküljelt (http://www.duneinfo.com/unseen/jodorowsky/), lisaks on käesoleval aastal oodata dokumentaalfilmi Jodorowsky „Dune“ tegemisest. Filmi valmistati ette ju ca 2 aastat (1974-1976) ning kulutati suur hulk raha ning hilisemate tippfilmikunstnike inimressursi enne kui stuudiobossid pidurit tõmbasid. Jodorowsky sai igal juhul omal nahal tunda, mida tähendab Hollywood’i suurstuudiotega koostöö tegemine nende poolt antud raha ning tingimuste alusel. Sama reha otsa astus hiljem ka tegeliku linastumiseni jõudnud filmi „Dune“ (1984) lavastaja David Lynch, kes õigele kunstiinimesele kohaselt samuti valminud filmi „enda omaks“ ei pea.

Kärbs

Mobeiuse kavandid Jodorowsky Düünile..

Kommentaare ei ole: