Suri ulmekirjanik Michael Crichton

Maailmakuulus ulmekirjanik ja filmimees Michael Crichton suri 4. novembril 66-aastaselt vähki, teatas tema perekond. Väga kurb uudis, viimastel aastatel on mitmeid häid ulmekirjanikke juba isegi läinud. Tema Inimkompuuter ja Andromeda on ulmekirjandusest ühed mu väga vanad lemmikud ja ega Sauruste park ka paha polnud. Lisaks on Crichtoni raamatute alusel ohtralt toredaid filme tehtud millest mitmest on ka siin blogis juttu olnud. Tõsiselt kahju ikka, mees polnud ju eriti vanagi.

Hardware (1990) MARK13

Postitus taas teemal - kaunid lapsepõlvemälestused. Selleasemel ,et haritud filmisõbra kombel näiteks hoopis Felliniga tutvuda mõtlesin õhtul peale tubli taldrikutäie pelmeene ning pitsi viina lasta ajul puhata ja post-apocalyptic dystopian cyberpunk veristamist vaadata. Seda filmi näitas ETV kunagi 90nendate algusaegadel ja siis tundus ikka mega raju ning cyberpunk film kus rõhk sõnal punk. Eriti oli meelde jäänud üsna alguses asetleidev pikk seksitseen. Nüüd vaadates oli mulje muidugi kesisem. Näiteks seesama seksistseen - kurat noorena tundus see palju pornograafilisem, nüüd aga lausa soft. Isegi titshot toimus nii kiirelt ,et ei suutnud hiljem screenshotigi võtta. Samas kuigi superhea enam ei olnud jagus lammutamist ja cyberpunki-huumorit siiski piisavalt ,et täiesti rahule jääda. Sisult tundub ,et esiteks nappis rahadega ning teiseks prooviti veidi varasemat Terminaatori teemat kasutada. Nimelt on peategelaseks äge punasilmne robot kelle pea leiab tühermaal ringiuitav rändur ning müüb selle odavalt ühele kutile edasi kes omakorda kingib pea oma metallikunstnikust armastatule. Kolp, mida algselt kasutatakse mingis hüper postapokalüptilises kunstiteoses, solvub. Ehitab end toas leiduvast kolast elegantse kiirusega kokku tagasi ning üritab inimestest saagide-puuride abil ise pisut sürealistlikku kunsti teha. Kogu tegevus toimubki põhilise aja ühes korteris kus neiu ja noormees küberiga rammu katsuvad. Aegajalt astuvad läbi ka mõned kõrvalelanikud näiteks naabermaja perverdist onanist ja kohalikud turvamehed. Sekka pisut veel kristlikku juttu (muidu pole ju õige cyberpunk) ja paar sellist sümbolit mis arvatavasti oleksid Sigmund Freud'ile meeldinud. Näiteks roboti falloslik puur millega ta soovib inimolendeid läbi torgata ning selle maharaiumine lõpus, segasevõitu inimeste steriliseerimisjutu kõrval. Algusetiitrites märgiti muide ära ,et kaasa teeb ka Iggy Pop. Püüdsin siis terve filmi tulutult mõistatada keda ta mängib. Hiljem netist uurides selgus ,et oma nägu ta ei näidanudki ja filmile laenas vaid oma hääle mängides Angry Bob'i nimest lahedat raadio dj'd. Tundub ,et tuumasõda mõjub raadio ning televisiooniprogrammile väga kosutavalt. igaljuhul pole see film kindlasti mingi cyberpunk-postapokalüptiline tipp aga parem ehk kui nii mõnigi nii ,et õhtuse lõõgastuse tarbeks võib täitsa passida. Huvitavast lisalugemisest soovitaks Algernoni artiklit cyborgidest filmides ja Sewercide juttu Iggy Pop'i näitlejakarjäärist. Ühte õigesse postapokalüptilisse elamisse kuuluvad ka hüdraulilised uksed mis vajadusel võivad ka ootamatuid külalisi poolitada Tehnikahuviline kääbus on cyberpungis tundub juba lausa kohustuslik element Radiatsioonivaba põhjapõdraliha tv reklaam Naabermaja sõbralik piilur Ja personaalarvuti 7/10

Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil (1957)

Nii nad tapsidki meie Ferdinandi. Vahva sõdur Švejki olla Tsehhile väidetavalt sama mis Borat Kashastanile. Tšehhid tundvat üldiselt kohmetust, arvates, et nende rahvast samastatakse Švejkiga. Eestis on see raamat aga läbi aastate ülipopulaarne, ei viitsinud ega osanud seda fakti kontrollida aga kuskilt jäi meelde ,et Sveik olevat siin kõige suurima tiraaziga teos mis kunagi trükitud. Laialdase leviku tõestuseks on kasvõi see ,et väga palju Sveiki tsitaate on meil igapäevaelus praegugi käibel. Hašek kirjutas raamatut aastatel 1921–1922 (1923. aasta 3. jaanuaril ta suri). Algselt plaanis Hašek kirjutada Švejkist kuus jagu, kuid jõudis valmis neist neli. Pärast Hašeki surma illustreeris romaani Josef Lada. Olen ise lugenud raamatut kaks korda ning veel segiti paremaid kohti üle vahel tujutõstmiseks. Otsustasime Blondiga kohe filmiõhtut hea tujuga alustada nii ,et võtsime Sveigi esimesena ette. Ootused olid väga kõrged ning film ei petnud neid karvavõrdki. Järgnev tuleb arvatavasti nüüd liigne kiidulaul aga uskuge sõbrad, minuarust on film kõrgeimat hinnet väärt. Me polnud igaljuhul mõnda aega nii südamest naerda saanud. Eriliseks väärtuseks on ,et tegevusi on täpselt ja sõna sõnalt järgitud, välja jäetud on üsnagi vähe ja kõik oluline ning olulised kõrvaltegelased on olemas. Ja on nad kõik värvikad ning säravad. Justkui otse raamatu illustratsioonidelt maha astunud. Sveiki tegelane oli täiesti ehe ja südamlik - ehk oleks paar lisakilo talle tõesti ärakulunud kuid Trashi poolt mainitud grimassitamist ma igaljuhul ei märganud, ju siis ei häirinud. Minuarust püsis lõpuni enda ülesannete kõrgusel. Üllatavad olid mitmed päris nilbed naljad ja peod - ei mäletanud neid küll lapsepõlvest või ei saanud noist tollajal aru. Üks täielik lemmik oli muidugi välipreester Otto Katz. See mees suutis igahetk midagi koomilist teha ja samas veel nii punnitamatult ehe olla. Mul oli filmis, nagu raamatuski, tuliselt kahju ,et ta Sveigi nii kiirelt leitlant Lukaš'ile kaardimängus kaotas. Viimasega oli muidugi ka tõeliseid pärleid - eriti meeldis stseen mida ma raamatust enam ei mäletanudi. Kuidas Lukaš'i armukese mees tuleb enda naisele järgi ja ühtlasi istuvad härrasmehed lauataha maha ning võtavad pitsi kangemat ja arutavad sõjauudised. Koeramüümise koht ja rindele sattumine oli samuti väga muhe. Hehe kui nüüd häid kohti hakata ülesmärkima siis olid veel mõnusateks kohtadeks see kui Sveik salapolitseinik Bretschneider'iga napsu võttis ning ratastoolis end vanamutil sõjaväkke lasi kärutada ja hilisem koht kui sõdurid mehikest välipreestri juurde eskordivad ning vahepeal peolt läbiastutakse (annaks palju ,et isegi sellisel juua) ning lõpuks pigem sveik ise sõdureid käekõrval lohistab. Võiks veel hulgim neid välja tuua aga ei tahaks postitust loeteluga ülekoormata sest häid kohti on ikka ropult ohtralt. Filmikõrvale võtsime muide Blondi enda marineeritud seeni ja viina ning vürtsiseid hapukurke. Ilma selliste lisanditeta oleks antud filmijuurest kindlasti justkui midagi puudu ja elamus jääks poolikuks. Film on muide kaheosaline nagu üllatuseks (ja rõõmuks, saab mõniõhtu veel vaadata) avastasime ja lõppeb kohas kus Sveik lõpuks rindele saadetakse. Sisu süvaanalüüsi tegema ei hakka, mainiks vaid seda ,et teema tundub ka tänapäeval ajakohane ja filmis nähtud tegelased ning bürokraatlikud lollused pole kuhugi kadunud. Hehe, juba see kui käitud just täpselt nii truualamlikult ja patriootlikult nagu valitsevad jõud nõuavad ja siis peetakse sind hulluks. Selleüle on mitmeti arutatud ,et kas Sveik oli väga kaval mees või täielik lollike, mina pigem ise kalduks pooldama seda targa teooriat, päris mitmeid vihjeid minuarust leidub selle suhtes. Kokkuvõtteks pole see muidugi eriti oluline. Geeniuse ja idioodi vahel on üldse õhuke piir. Lisalugemistest veel üks asjalik artikkel Jaroslav Hašek'ist. Ja Trashilt veel järgmise osa arvustus. Paljude keeruliste soovidega daam.. Deliiriumis välipreester... Süljekauss härrale Ta kapsas laualt maha, raputas Švejki õlgadest ja kisendas sünge Francois de Sales’i suure pühapildi all: „Tunnista üles, koer, et sa nutsid ainult nalja pärast!“ Francois de Sales vaatas pühapildilt Švejgile küsivalt otsa. Teisest küljest vaatas teiselt pühapildilt Švejgi poole imestunult keegi märter, kellele oli otse tagumikku vajutatud hambuline saag, millega teda saagisid mingid tundmatud Rooma palgasõdurid. Märtri näol ei olnud seejuures näha ei erilist kannatust, ei erilist rõõmu ega ka märtri hiilgust. Tema nägu väljendas ainult imestust, nagu tahaks ta öelda: „Kuidas ma õieti sattusin siia ja mis asja te minuga, teete härrased?“ Välipreester Otto Katz oli ikka väga armas inimene. Tema jutlused olid ütlemata huvitavad ja lõbusad, mis peletasid garnisoni vangimaja igavust. Ta oskas nii toredasti jahvatada jumala lõpmatust armust, kinnitada usus neid nurjatuid vange ja aust taganenud mehi. Ta oskas nii toredasti sõimata kantslist kui ka altarilt. Ta oskas nii suurepäraselt röögatada altari ees: „Ite, missa est“, toimetada kogu jumalateenistust väga omapärasel viisil ning muuta tervet püha missa sooritamise korda, ja siis, kui ta oli juba korralikult purjus, välja mõelda issanda uusi palveid, uusi liturgiaid ja omaenese rituaale, üldse midagi enneolematut. Küll sai nalja, kui välipreester Otto Katz vahel komistas ja koos veinikarika, armulaualeiviku või missaaliga kukkus. Siis hakkas ta lärmakalt süüdistama vangide hulgast võetud ministranti, et see talle meelega jala ette pannud, ning karistas ministranti sealsamas püha armuleiviku juures üksikvangistuse ja „spanglitega“. Ka karistatul oli hea meel, sest see kuulus vangimaja kabelis kogu nalja juurde. Ministrandil oli etendada tähtis roll kogu selles tükis ja ta sai oma osaga väärikalt hakkama. Välipreester Otto Katz, tüüpiline sõjaväe vaimulik, oli juut. Selles ei olnud muide midagi imelikku. Peapiiskopp Kohn oli samuti juut, pealegi veel Machari sõber. Välipreester Otto Katzi minevik oli veel kirjum kui kuulsa peapiiskopi Kohni oma. „Ma olen selle poolt, et teid kõiki maha lasta. Kas saate aru?! Ma kinnitan siit sellelt pühalt paigalt, te lontrused, et jumal on see, kes teid teps mitte ei karda ja teeb teile niisuguse koosa, et lähete lolliks, kui te ei rutta Kristuse poole pöördumisega ja käite parema meelega okkalist patuteed.“ Väike oleng välipreesti kodus Ega sa ei tea, miks me sind välipreestri juurde viime? Pihile, vastas Švejk hooletult. Homme puuakse mind üles. Nii tehakse alati, ja nimetatakse seda hinge ülendamiseks. 10/10

Cool Air (1999)

See film on mu esimene tutvus Lurker filmiga millest loodan saab alguse soe ja kauakestev sõprus ning armastus. Antud asutus on nimelt võtnud enda eesmärgiks tuua ekraanile H.P. Lovecrafti Cthulhu Mythos'e, Edgar Allan Poe ja Robert W. Chambers'i ainetel vändatud lugusid. Cool Air oli nende Lovecrafti seeria esimene film ning praeguseks on neid kokku välja antud juba viis, millest igaüks pikkuselt umbkaudu tunnine. Peab tunnistama ,et "Külm õhk" oli üllatavalt hea. Lovecraft on ju teadagi kirjanik kelle töid on paljud üritanud ekraanile tuua ning enamasti ebaõnnestunult nii ,et ootused olid vaatama asudes üsnagi madalad. The Call of Cthulhu on minuarust esimene Lovecrafti ainetel tõesti hästi väljakukkunud film. Mehed nagu Gordon-Combs on muidugi ka lõbusaid filme teinud aga nende looming läheb pigem komöödia, kui horrori alla ja jääb oi kui kaugeks originaalist. Näiteks sellest samast Cool Air'ist on nad ka endaversiooni loonud, mis üks osa filmist Necronomicon ja mis on nii uskumatult muudetud ,et ma alles lõpus sain aru mis lugu aluseks on võetud. Kui originaalne jutt keskendus rahulikule noore kirjaniku ja vana teadlase sõprusele ning viimase saladusele siis Necronomiconi versioonis olid sees veel pahelised naised, surnud looted ja tont teab mis. Cool Air küll arvatavasti Lovecrafti lugude tippude hulka ei kuulu, kuid mulle isegi täitsa meeldis. Selles kolib peategelaseks olev, Lovecrafti lemmiktegelane, Randolph Carter 20nenatel aastatel äärelinnas üsnagi kehvakesse üürikorterisse ning tutvub seal haigushoo tõttu veidravõitu naabervanamehega. Üldiselt selline lühijutt mida oli lugeda mõnus ja tänu üsnagi heale ekraniseeringule ka vaadata. Tegelikult polegi see vististi mitte nii horror vaid pigem süngetooniline ulmelugu. Filmist endast rääkides tundub ,et Lurker just väga rikkaliku finantseerimisega kiidelda ei saa - kõik on tehtud suhteliselt minimaalsete vahendite - nelja näitleja, vana maja ning saunaahjust, plekktünnist ja mõnedest manomeetritest kokkukombineeritud külmutusseadmega. Kuid üldmulje on tõsiselt hea, isegi agregaat näeb punk ning salapärane välja ja kasutatud mustvalge stiil on lahe (ja peidab ka kindlasti palju vigu). Hea leid on veel Jack Donner kes Dr. Muñoz rollis - tema salapärane kähisev vanamees on üsnagi meeldejääv tegelane. Igaljuhul tore süngelt atmosfäärikas Lovecrafti ekraniseering mida usun võib julgelt soovitada. Lisadeks oli plaadiga kaasas veel neli Lovecrafti teemalist amatööride vändatud lühifilmi aga neist räägin ehk kunagi eraldi postituses. Never underestimate the power of the human will 9/10 (üle pika aja Lovecraft'i ainetel hea film ikkagi)