Jigoku (1960)

Minul on vähemalt nii ,et mida lahedam film seda rohkem see mõtteid tekitab ja pikemalt kirjutada võimaldab. Halva filmi puhul on aga alati pea kuidagi tühi. Nii on ka käesolevast filmist kirjutamine raske nagu siili sünnitamine. Jigoku polnud kahjuks ka sedasorti "halb film" mis mõjub häirivalt-ärritavalt või arusaamatult ja millele sa mõtled veel hea mitu päeva peale vaatamist ning mõnikord vaatad lõpuks veel ülegi. Ning lõpuks, vahel peale pika aja möödumist, leiad ,et tegemist on fantastiliselt hea asjaga. Jigoku oli pigem film mille vaatad ära, kehitad õlgu ja hiljem meenutad veel ainult selletõttu ,et blogi nõuab enda osa Peategelaseks on õnnetu mees nimega Shiro. Ei vea ta kohe millegagi. Küll ajab ta gängsteri alla, küll saab ta armastatu surma. Mida edasi seda rohkem ja rohkem neid laipu ta ümber tekib. Mingihetk sureb nooruk isegi ning satub põrgu, kus ei vea tal endiselt. Nagu Blond enda postituses ütles on asjad propotsioonist täiesti väljas. Shiro ja enamuse teiste tegelaste süüd seisnevad teineteise mittemõistmistes, möödarääkimistes ja valel ajal vales kohas olemises. Oleks võinud õnnetute vaeste inimeste asemel, kelledele tundis juba filmi algusosas kaasa, olla ka tõelisi patuseid jõletisi ning põrguveskis oleks võinud neid sorteerida nii ,et kannatajad eraldatakse ikka tõelistest süüdlastest mitte ei anta rooska mõlematele võrdselt mehemõõduga. Võibolla oligi autori mõte näidata kui masendav ja ebaõiglane on elu ning kui julmad ja ebameeldivad on ka pärast jumalad kelle hambusse sa satud. Äkki jaapanlased usuvadki sellist elu ja elulõppu? Paigast oli väljas ka film ise. Põhilise osa võttis Shiro ja ta lähedaste kannatused ning muu seebiopper. Põrgut oli lõpus ja minuarust liiga vähe. Traileri ja tutvustuse alusel arvasin-lootsin ,et põrgusse jõutakse üsna kiirelt ning edasi käib raske ning visuaalselt rikkalik vere ning piinamise orgia. Sellisel juhul oleks sisusuhtes isegi andestanud ning pigem vinget visuaalset poolt jälginud. Pildilisele poolele ju etteheita ei saaks, mitmeid huvitavaid kaadreid-stseene oli aga see pisku ei korva eelnevat tegevust kus arvatavasti kanti ette tohututes kogustes sümboleid mis aga minust kui lääne vaatajast kõik mööda libisesid. Näiteks needsamad vihmavarjud, mis nendega oli? miks nad toas ka nendega istusid? kas sümbol või kohaliku vihmavarjutööstuse promo? Ja näiteks kell 9 peatuv ajanäitaja. Hiljem rodendroniteinvasiooni blogist sain teada ,et jaapani keeles on "üheksal" tähenduseks veel kannatus-piinlemine. Sarnaseid hetki võis aga vabalt olla veel kümmneid mis arusaadavad vaid antud kultuuriruumist pärinevale isikule. Võibolla El Topo on japside arust samasugune arusaamatu igavus kuna näiteks kristlik vihjamine jääb neile arusaamatuks. Halb näide vist siiski Topo's oli üsnagi üheselt arusaadavaid sümboleid küllalt. Igaljuhul polnud see film päris minu "tass teed". Alla ma siiski veel ei anna ning vaatan kindlasti ka teised vanemad horrorid nagu "Onibaba", "Kwaidan" ära. Ehk meeldivad need rohkem. 5/10 Ja jällegi ei suuda ma väga madalat hinnet anda sest pilte võttes ja mõningaid stseene ülevaadates tundusid need isegi värvilt-muljelt lahedad.

Murphy's War (1971)

Sõjadraama meremehest nimega Murphy kes oma laevalt ainsana ,pärast saksa allveelaeva rünnakut, eluga pääseb. Mees saab trauma kui kuulipildujaga ta kaaslasi notitakse ja nii hakkab ta peale ühe saarekese rahva poolt päästmist endiselt läheduses luusiva allveelaeva uputamist plaanima. Lisaks temale ja kohalikele umbkeelsetele pärismaalastele on saarel veel vaid patsifistist naisarst ja naftakompaniide vara järgi valvama pandud Louie, kes sooviks ka mugavalt sõjas kaasa lüüa ja on nõus seetõttu meest ta kättemaksus aitama. Algne sümpaatne ja pisut isegi stereotüüpse mulje jätnud lugu muutub tasapisi aina häirivamaks. Peter O'Toole on muidu lahe näitleja, pealegi inglane või siis lausa iirlane, kuid ta tegelaskuju Murphy muutub enda kinnisidee ja hullumeelsuses arenedes üha ebameeldivamaks. Ja aegamööda hakkasid hoopis sakslased sümpaatsemad tunduma. Seda arvatavasti kuna nad juba ei käitunud nagu oleks võinud oodata, nad ei tapnud, ahistanud või vägistanud saarerahvast. Nende hulgas polnud sterotüüpseid gestaapolasi või sadistlikke liidreid. Inglise lenduri mahalaskmine tundus olevat pigem õnnetus kuna jäi mulje juskui mees haaraks sängialt relva, ning kättemaksuaktsioon Murphy esimese rünnaku eest piirdus viimase lennuki hävitamise ja ühe pärismaalase tapmisega kes tulealla jäi. Mul hakkas tegelikult sakslastest lausa kahju, eriti hetkest kui nad karjuvad Murphyle - jäta meid rahule, sõda lõppes me anname end üles. Mees on aga kangekaelne, põlegu ennem saar koos kõigi asukatega maatasa, tema peab oma kättemaksu saama. Üheltpoolt eks mind on das boot ka kindlasti omajagu mõjutanud, muutes allveelaevnikud tunduvalt sümpaatsemaks, ning ega Murphy ei suuda erilist kaastunnet tekitada. Arvatavasti seda teha polnudki filmiloojate plaan. Viimaks ütleb isegi Louie mehe plaanidest lahti. Lisaks tugevale sõjavastasele draamale on selle filmi väärtuseks ka mõned kuradi kenad lendamise stseenid kui Murphy õpib kokkuklopsitud hävitajaga õhkutõusma ja tiirutab, allakukkumise ääre, saarekohal ringi. Parim osa oli aga filmi lõpp mis oli ootamatu ja väga hea ning tõstis selle filmi hinnangut minusilmis vähemalt poolte puntkide võrra. Tuleb tunnistada ,et huvitav oli ka jälgida ühe, suhteliselt vanarauaga relvastatud mehe, võitlust tolleaegse tipphävitusmasina ja hästitreenitud meeskonna vastu. Reaalsust lisab kasutatud tõeline allveelaev, mis küll mitte saksa toodang vaid Venetsueela riigi omand. Film põhinevat õrnalt muide tõestisündinud lool kui sõjalõpus kuskil Venetsueela kandis liikunud allveelaev uputas ühe aluse ning hävitas kuulipildujatega ka kogu meeskonna ja veidi hiljem alla andis, mille järel selle kapten ülespoodi. Ise arvan ,et kõige tugevamaid mõjutusi saadi aga kapten Ahab'ist ja Moby Dick'i loost. Antud filmi võiks lausa selle vana jutu moodsaks uusversiooniks nimetada. 8/10

Gandahar (1988)

Sai endale veelkord lubatud ,et NÜÜD ma küll panen kõik filmid kirja mida vaatan, pigistan kasvõi kivist vett, enne ei lähe ei magama ega Ovega joo..lauamänge mängima. Püüan endale harjutada reziimi 1:1 ehk siis päevas 1 film vaadata ja 1 blogipost teha. Teen siis tänase säästupostituse ära ,et süda ei vaevaks. Nagu timurlased vanadel headel aegadel, ei see pole päev ega midagi kui pole mutikest üle tänava aidanud. René Laloux'i Planète sauvage, La (1973) ja Maîtres du temps, Les (1982) olid minuarust väga head nii ,et sai istutud ekraani ette rohkete ootustega. Ja kahjuks tuli pettuda, ma ei ütleks ,et täiesti raisatud aeg aga vanamehe eelnevad tööd tunduvad märksa paremad. Fantaasiamaailm on kirev ja tore nagu ikka. Esile tuleks tuua eriti alguses näidatavat rahulikku külaelu, mutantide kogukonda ning mõningaid sõjastseene biloloogiliste relvadega. Aga Planète sauvage'ga kõrgele tõstetud fantaasia latti ei suuda see film ületada. Sisu oli samuti nõrk, peategelane oli selline noor kiimas tobu ja lõpus pikisilmi oodatud pööret sündmustesse ei saabunudki. Lugu muidu võõrmaailma utoopiaühiskonna geneetilistest eksperimentidest ja nende ebameeldivatest- õpetlikest tagajärgedest. Paljaid rindu näeb siin joonisfilmist eriti ohtralt - rohkem kui eelmistes, nii ,et torkas kohe teravalt silma ja meres elav hiigelaju tuletas meile Blondiga millegipärast meelde tohutut tagumikku, ning kutsus igakord kohtades, kus oleks pidanud tegelikult mõitisklema filosoofilistel teemadel, esile naerupahvakuid. Kuna mulje jäi kesine vaatasime DVD'lt veel lisaks lühifilmi mis kujutas endast sürealistlikku versiooni Trooja sõjast. Hobuse asemel oli vaal ning sealt tungisid linna alasti naisterahvad. Tundub ,et Vanemehel olid kõrges eas üsna vallatud mõtted peas sest naised paistsid hulga hoolikamalt joonistatud olevat kui üldine taust. Aga ka see video polnud kokkuvõtteks samuti midagi erilist. Muide ärge uskuge IMDB juttu ,et Isaac Asimov'i ainetel, tuhkagi ta on. Soovitaks pigem antud Laloux'i töö vahele jätta ning vaadata selleasemel Planète sauvage ära. Mutant ja üliinimene, sõbralikult näe, ulatavad nüüd teineteisele käe. Zardoz! Ja platform mäng.. 6/10 (hea visuaali eest siiski pisut keskmisest kõrgem hinne)