Císaruv pekar a pekaruv císar (1952) Emperor's Baker and the Golem

Monarhidel on muinasjuttudes alati veidrad soovid. Kes tahab kuule reisida, kes soovib lendavat laeva jne. Imperaator Rudolph II ihaldab omada näiteks golemit, teate küll, seda Juudi rabi pool tehtud savist monstrumit. Lisaks vaimustub vanadusest pisut seniilne, või õigem oleks öelda lapsemeelne kunn, tohutult alkeemiast ning hoiab enda palgal tervet keldritäit silmamoondajaid kelledest mõned on isegi head keemikud kuid kohutavalt kehvad alkeemikud. Härrad üritavad küll ööd ja päevad kulda või elueliksiiri teha kuid toovad kuninga meelehärmiks ettenäitamiseks vaid uusi häid poleerimisvahendeid või liime. Filmi teine peategelasel pagar Matthewil nii suurejoonelisi soove ei ole. Tema tahaks vaid vaeseid ja rõhutuid aidata. Ühel päeval tuleb talle sellesosas "hea idee" jagada kuninga saiakesed kehvikutele, millejärel vahva mees kongi pistetakse. Seal aga aetakse ta aga peatselt tugeva välise sarnasuse tõttu kuningaga sassi. Segadust aitavad lisaks suurendada veel suured ja väikesed silmamoondajad ning asjaolu ,et viimaks suudetakse ka golemi asukoht tuvastada ning koletis lossi tassida. Nagu võib kirjeldusest arusaada on tegemist paljude klassikaliste habemega naljade turjal sõitva komöödiaga mille arsenali kuulub peale tegelaste äravahetamise veel ringirändav mürgipeeker ja klaasita peegel. Lisaks neile on õnneks filmi pandud ka pisut muhedat slapstiki ning tehakse nii mõnedki päris head naljad golemi, homunculuse ja maagide üle. Kuna antud komöödia on tehtud ikkagi Stalini eluajal siis mida edasi seda rohkem hakkab ka töö rahvaga seotud nalju tulema mis kulmineerub lõpuks ülimalt absurdse kuid lõbusa ideega kuidas võiks riigi ülesehitamise käigus ärakasutada ühe täiesti viisaka ja hästi hoitud golemi. Netiallikates on siinse filmi golemit nimetatud ka tuumaenergia sümboliks mida kurjad imerialistid soovivad kasutada sõjalistel eesmärkidel kuid millele purustusjõule töölisklass hoopis rahumeelsema ning kasulikuma rakenduse leiab. Sarnaseid kommunistlikke sümboleid oli veel esile toodud kuid rohkem ei viitsiks neil peatuda. Tegemist on (kui netiallikaid uskuda) muide lausa kolmanda filmiga mis peale Saksa tummfilmi klassiku The Golem (1920) kuulsast savielukast tehtud on (asjatundlikud lugejad võivad siinkohal mind parandada). Või siis täpsemalt temast säilinud on. Kaks varasemat versiooni The Golem (1915) ja The Golem and the Dancer (1917) on nimelt kantud kadunud asjade hulka. Igaljuhul pole eluka näol tegemist just Harryhauseni loominguga vaid pigem staatilise monoliitse kivikamakaga mis on sama graatsiline ja ohutu kui riidekapp (mis küll ainult suurendab filmi camp väärtust). Vaeva ei ole viitsitud näha isegi jalgade ning käte liikuma panemisega. Pigem tegeletud tohutus koguses näitlejatele ajastutruude kostüümide õmblemisega, millest on kahju sest usun ,et kolliga oleks saanud veel päris palju nalja teha. Humoorika nükkena on ta pandud vähemalt “sisselülitatuna” kurjalt hõõguma ning punakat karva tossu välja ajama. Kokkuvõtteks igati lõbus Tšehhi komöödia, miinusena ehk vaid veidi liig pikk, tund ja kakskümmend minutit. Ideid tegijatel õnneks siiski jätkus ja päris venima film ei hakanud. Huvitav kas Kim Yong II'te hobuseseljas kujutav maal oli ka saadud sarnaste vahenditega? Kaks sõpra Üldnarkoos Vana perv üritab homunculust räpaselt ärakasutada Habemega klassika 8/10

Barefoot Gen (1983)

Kui JAFFi programmi esimest korda internetis nägin olin kindel ,et see aasta võtan küll vähemalt 3-4 filmi ette mõnusaks sissejuhatuseks HÕFFile. Plaanisin uljalt isegi suurelt ekraanilt paar varasemalt nähtud asja ülevaadata. Elu tegi aga ilusatesse ideedesse korrektuure ning kokkuvõtteks jõudsin kahjuks vaid ühele seansile. Sisu: Teise maailmasõja lõpp on käega katsuda, maalilises Jaapani linnas Hiroshimas tähendab sõda vaid aegajalt toimuvaid õhuhäireid ja nälga lihtrahva seas. Valitseb morn, uimane kuid patriootlik õhustik kus peategelase Gen'i isa on üks väheseid kes julgeb sõda kritiseerida. Gen tunneb ise elust rõõmu, möllab koos enda noorema vennaga, käib rasedale emale kloostritiigist kala virutamas jms. Kuid siis heidavad Ameeriklased linnale aatompommi mille järel lähemalviibinud hetkega tuhastuvad või sulavad neil silmad peast. Gen'il veab kuna ta juhtub plahvatuse hetke juhtub müüri varju kummarduma (mäletan kusagilt raamatust ,et sarnaselt olevat üks kohalik ka päriselt pääsenud samal ajal kui ta kõrval seisnu põlema süttis). Gen'i isa, noorem vend ja õde põlevad aga kodumaja varemetesse sisse. Nendes kes jäävad ellu satuvad paljud peatselt kas mürgitatud vee või radioaktiivse vihma ohvriks. Koledustest täiesti juhmistunud sandistatud ning kiiritatud rahvas palvetab, oskamata muud teha, ümber suurte laipadest tehtud lõkete. Barefoot Gen on ikka ülikarm anime ja ühtlasi üks ülevaatlikumaid ning teravmaid filme mida Hiroshimas toimunust siiani olen näinud. Tegelaste ning linnaelanike saatus suutis igaljuhul mind tõsiselt liigutada. Joonistuse stiililt on animatsioon ise tugevalt kontrastne, ühel hetkel on vaataja oma toolil nähtust rabatult kangestunud ja siis koheselt jätkub rõõmas stiilis veiderdamine. Selline äärmine lootusetus ning ülim optimism koos jätsid mulje nagu autorid üritaksid pidevalt näidatud jõledusi vastukaaluks pehmendada. Samas eks animatsiooni stiil Jaapanis sel aastal oligi sarnane, näiteks Future Boy Conani tegelaste käitumine ning animeerimine oli pea täpselt samasugune. Asjatundjad teavad soovitada ,et "Grave of the Fireflies" peaks veelgi karmim vaatajale rusikaga makku andmine olema, vaja lisada vaatamisnimekirja. Kuna tuli näruselt napp ja pealiskaudne säästupostitus sedavõrd põnevast animest siis soovitaks veel edasi lugeda Paranoiadisco blogist. 9/10

Neli kärbest hallil sametil (1971) 4 mosche di velluto grigio

Roberto on rikas ja lahe progerokkar kes saab öösiti veidraid telefonikõnesid, samuti juhtub ta aegajalt märkama end jälitamas salapärast vanameest. Kuti mõõt saab viimaks täis ning ta otsustab enda pühendunud fänni üksõhtu kinni nabida. Niimoodi jõuavad mehed vanasse teatrisse kus sõnelusest puhkeb rüselus mille lõpptulemuseks saab jälitaja surma. Sellega muusiku hädad aga alles algavad sest järgmine päev ootavad teda postkastis kaunid ja teravad fotod teatris toimunust. Selgub ,et üks ohtlik maniakk on Roberto enda erilise tähelepanu alla võtnud. Argentole ebatüüpilisena on naisterahvaste retsimist ning nendel väljaelatud sadismi selles varajases giallos tavapärasest tavatult vähe. Ohvrite valik kaldub pigem meesterahvaste poole ja ka välkuvat noatera ning purskuvat verd näeb harva. Kogu film kisub rohkem klassikalisema krimi-thrilleri kanti. Selle vahega muidugi ,et kui näiteks Agatha Christie krimilugudes on ikka motiiviks rasvane pärandus või kättemaks siis Argentole tüüpiliselt on taaskord mängus puhas ning siiras, ilma igasuguse loogikata, hullumeelsus. Üldiselt päris kena film kuid kahjuks oli stsenaariumil lastud kuidagi eriti lõdvalt lohiseda ning mõrvari isiku suutsin enda pettumiseks juba alla poole filmi tuvastada. Päris kindel muidugi polnud kuid tundus loogilise nükkena. Filmi helindamise eest on hoolitsenud Ennio Morricone isiklikult. Üldiselt pean selle mehe loomingust väga lugu kuid siin filmis jättis muusikataust ükskõikseks, andku ta fännid mulle andeks kuid Goblin sobib Argentoga paremini kokku. Positiivse küljena on filmis päris ohtral humoorikaid (kõrval) tegelasi. Näiteks vaene postiljon kes paranoilise muusiku käest ka ühe korraliku keretäie sai, või siis homoseksuaalist detektiiv. Üks koomiline ja üllatav tegelane oli veel Bud Spenceri asotsiaalset Nero Wolfi meenutav probleemide lahendaja. Kiidaks ka päris kenasti filmitud lõpukulminatsiooni. Oli üllatav näha bullet time effekti sedavõrd vanas kinupildis ja sellega sai taas kinnitust fakt ,et kõik uus on unustatud vana. Argentol olevat kulunud filmimiseks igaljuhul kümmekond autot ning ohtralt linti-päevi. Tulemus on aga äärmiselt stiilne. Ka nelja kärbse müsteerium oli nutikas ja kiitust vääriv. Ehk siis kokkuvõtteks mitte just parim kuid sellest hoolimata päris nauditav Argento. Animal Trilogy's, kuhu ka käesolev film kuulub, olev The Bird with the Crystal Plumage jättis aga kuidagi parema mulje. Ka internetis on käesolevat filmi nimetatud triloogia nõrgeimaks lükiks, ise pole veel Cat O'Nine Tails'i näinud nii ,et ei saa siinkohal veel lõpplikut hinnangut anda. Traileris näidatakse ohtralt Wallace and Gromiti stiilis meisterdatud mõrvarimaski mis enda happy olemisega päris muhe idee tundus. Kahjuks hiljem sai see maski siiski teenimatult vähe tähelepanu. Kui näiteks Profondo Rossos jäi punaste kingade naisterahva unenäod lõppkokkuvõtteks (mulle) mõistatuseks siis käesolevas filmis osutuvad unenäod prohvetlikeks ennustusteks. Lucio Fulci pole ainuke Itaalia filmitegija kellel kinnisidee silmadega Surnumatjate ja kirstutegijate festival, potentsiaalsele kliendile tutvustatakse uusimat mudelit Midagi ka Batmani/Watcmani fännidele Argento kena visuaalne taust oli igapool..mõnus Koerad ja muusikud - postiljonide põlised vaenlased 7/10