Terrore nello spazio (1965)

Mario Bavale tuleb sellosas au anda ,et mees on eluaeg päris mitmete erinevate zanritega eksperimenteerinud. Olen vaadanult talt head krimifilmi, mustvalget fantasy õudukat ja nüüd ka kosmosehorrorit. Bava'ga samas kaalus kolleegid Argento ja Fulci on näiteks märksa enam enda liistude juures olnud ja vähem julgenud näiteks ilmaruumi või mõnda muude võõrasse keskonda trügida. Netis on korduvalt viidatud käesoelva Bava filmi ja Ridley Scott'i esimese Alieni vahelistele sarnastustele. Tuleb tunnistada ,et võõra kosmoselaeva avastamine tõi mulle endalegi selle võrdluse silme ette, nagu ka eelnevalt avastatud hädasignaali ja mõned planeedi süngeilmelised vaated. Muidu kõigub teos aga üsna seal piiripeal kus ühesosas on täielik juhuslik kokkusattumus ja teisel teadlik mõjutus ning kopeerimine. Ei leidnud netis ka otseseid Scotti ülestunnistusi stiilis kuidas ta on Bavat alati lapsepõlves tunde vaadanud või midagi sarnast. Nii ,et asi jääb lahtiseks, kui kellegil täpsemat infot asjakohta võib seda kommentaarides lahkelt jagada. Sisust: Kaks süvakosmoses liikuvat raketti püüavad kinni lähedase tähesüsteemi planeedilt tulevat hädasignaali. Raske maandumise ajal kaotavad laevad teineteist silmist. Maandumisele eelnevad kusjuures kummalised sündmused, näiteks kosmonautide märatsushood jms. Planeedile jõudes avastavad meiepoolt jälgitava raketi kangelased,et teise laeva meeskond on surnud ning veel leitakse lähedusest vana välimusega võõrtsivilisatsiooni kosmoselaeva vrakk. Lisaks hakkavad surnud kosmonaudid peatselt zombidena ükshaaval elluärkama. Selgub kole tõsiasi ,et planeeti asustav iidne rass võtab surnud kosmonautide kehi üle lootes nii sureva päikesega tähesüsteemist põgeneda. Häiriva nüansina hakkas film meenutama kohati liiga üht keskmist Star Treki episoodi. Nähtamatu iidne surev tsivilisatsioon on minuarust rohkemgi kui vaid ühel korral üritanud ju Kirki ja ta meeste nahavahele pugeda. Suurim vahe oli ST võrreldes see ,et pappi ja lõuendit oli rohkem saanud raisata ning Baval ja teistel Itaalia kunstnikel on kohati päris huvitavad ja veidrad visuaalsed ideed. Alates gooti stiilis kosmoselaevast, SS eraldusmärkidega nahkostüümidest, tulnukate hiidskelettidest ja lõpetades 50/60nendate (ulme) filmidele omaste erksavärviliste ja kirevate planeedivaadetega koos hõõguvate kristallide ning müstiliste valguste ja ududega. Herr Gigeri tasemele asi kindlasti ei küüni kuid parem nii mõnest(kümnest) kaasaegsest kindlasti. Näitlejad ise olid aga kahjuks toreda kireva maastiku taustal üllatavalt värvitud ja nendevahelised dialoogid lamedad, peale selle ,et raketis oli kaasas hulk Itaalia beibesid rohkem mälestusi praeguseks neist tegelastest polegi. Nii ,et tuleb nentida ,et Bava põhiline geniaalsus seisneb siin filmis ikkagi maailmate loomises mitte niiväga loo jutustamises. Lõppu oli siiski raatsitud väike, küll varemaltki kuskil filmis nähtud, kuid vahva twist poetada mis punkte kergitas ja kosmonautide veidraid matusetalitusi pisut seletas. Kahju on kokkuvõtteks siiski ,et koletised jäävad nähtamatule tasemele, siia filmi oleks üks tubli punnsilmne koll küll ideaalselt sobinud. Filmi teine pealkiri "Planet of the Vampires" on üsnagi eksitav, vampiire nüüd küll siit ei leia ja vereimejate sõbrad peavad pettuma, sellisele absurdsele nimeideele tulid muide jänkid nii ,et eestlased pole sugugi mitte kõige kehvemad pealkirjade tõlkijad. Okei tegelikult on lõbusaid nimesid filmile antud rohkem kui üks, näiteks: Demon Planet Planet of Blood, Terror in Space, The Haunted Planet, The Haunted World , The Outlawed Planet, The Planet of Terror, The Planet of the Damned ja Space Mutants. Võõrplaneedi pind Väga mõnus pahaendeline stiil Mõned netist leitud võrdlused - Bava laevJa Alieni laev Ning Bava tulnuk Ja Alieni piloot 7/10

Watchmen (2009)

Mõtlesin pikalt ,et kas viitsingi käesolevast kinupildist midagi kirja panna, kuna filmist on juba eelnevalt kirjutatud teistes (filmi)blogides päris ohtralt ning toimuvat lahatud põhjalikusega milleni ma ei viitsi ega suuda laskuda sest koomiksi ja superkangelaste maailm on mulle liiga võõras. Nii pole ma ka tutvunud käesoleva filmi algmaterjaliga ning ausaltöeldes polnud ma isegi varem kuulnud sellenimelisest pildiloost. Kirjutati aga ainuüksi sellest enne filmi esilinastumist blogides sedavõrd ohtralt ,et ühestküljest hakkas minusgi tekkima juba väike uudishimu, teisalt töötas see haip aga ka kahjuks kuna iga asja liigne kiitmine tekitab vähemalt minus tugevat umbusku ja ettevaatlikust nii ,et astusin pilet näpus üle kinoukse suhteliselt tavalisest suuremas norimise tujus. Seega paneks kirja kohe jupi irisemist (ja mõned spoilerid). Esiteks tegelased, mitmed kaaskirjutajad on küll positiivselt esile toonud nende inimlikustamist. Tore muidugi, kuid minuarust sai seda lõpuks juba liiga palju. Täpsemalt sai mõõt täis kangelaste armuasjadest. Eriti võigas oli seejuures koleda muusika saatel toimuv nühkimine Nite Owli ja Silk Spectre vahel. Ei olnud need tegelased ise juba ka eriti sümpaatsed, üks rikka pankuri võsuke kes igavusest batmaniks käis ja teine suhteliselt lõdva püksikummiga kaunitar oma ema tööd jätkamas. Kellassepa poeg Dr. Manhattan oleks pidanud aga kandma hoopis nime Dr CGI ehk siis oli muarust häirivalt helendav. Lootsin lisaks alguses ,et kuna sõda Venemaaga püsis õhus siis ilmub välja ehk ka mõni sealne kangelane. Kahjuks aga jäädi ikkagi truuks põhimõttele ,et kõik kangelased võrsuvad ainult USA'st. Pisut koomiline oli ka see ,et kui ühelpoolt rõhutati ,et kangelased (peale ühe) ei oma mitte mingisuguseid supervõimeid ja on ikka enamvähem lihtsad inimesed. Siis päris lõpus teineteise kloppimisel näitasid need "tavalised inimesed" üles sellist vastupidavust ja võimet rusikaga läbi seina lüüa mida iga kiiritatud soerdi poolt hammustada saanud mutant oleks ka küüsi närides kadestanud. Mis puutub muide veel lõppu siis oli seesamune Ozymandias kahjuks terve film tugevalt kahtlustäratav, vihjeid tehti ikka üksjagu ja nii ei tulnud see ,et ta midagi salaja kombineerinud mingi erilise üllatusena. Asi mida ta plaanis oli küll muidugi ootamatu. Positiivsest küljest tuleks jälle esimesena äramärkida tegelased. Olid ju Rorschach ja The Comedian tegelikult pagana muhedad tegelased. Toreda autoripoolse irooniana oli esimene ühtlasi kõige süngem tegelane ja samas ka kõige paremate kildude autor, millest mõnele ma päris mõnuga kaasa naersin, ning teine selline morn ja depresiivne narr kes alati tõtt ütles. Oma mõnusa sünguse, goreste stseenide ja hullumeelsusega olid need kaks ka heaks kontrastiks teistele märksa rõõmsamatele kangelastele. Ma poleks igaljuhul nurisenud kui Rorschachi tegemistele oleks mõnede teiste arvelt isegi rohkem ruumi jagatud. Veider kuid mõnesmõttes isegi huvitav idee tundus aga see ,et õiget klassikalist superkriminaali filmis ei olnudki. Pöörduti küll vahepeal ühe rohusõltlasest äbara kurjategija poole kuid see oli ka kõik ning superkangelased olid ise pigem nii kangelased kui ka kurjategijad üheaegselt ehk siis see hea/halva piir oli nendepuhul kohati vägagi ähmane. Meeldivaid kohti jagus igaljuhul sellesse pea kolmetunnisesse filmi üllatuseks omajagu, leidus isegi paar mulle meeldinud effekti ja nukake köitvat märulit. Niisiis kokkuvõtteks viisakas film koomiksitegelastest, kindlasti kõvasti parem erinevatest x, ämblik, hunt, raud jms meestest. Meelt lahutas, kulutatud tundide pärast ei kahetse ja võibolla võtan kunagi tulevikus isegi animeeritud koomiksi vaatamise ette, äkki saab mõni asi isegi selgemaks või muutuvad osad tegelased sümpaatsemateks. Aitab kah, lugege parem hulga asjatundlikumate inimeste blogidest filmi kohta juba edasi. Minutemen 1880 seda vaataks päris heameelega

9/10 (aga kopikatega, olin üsnagi 8-9 vahel kuid otsustasin lõpuks siiski halastada) Ahja kõik kirjatükist puuduvad komad on siin ,,,,,,, võtke ja kasutage sobilikes kohtades kus võiks tarvis minna hehe.

Fist of the North Star (1986) Hokuto no ken

Kuna peale The Ultimate Teacheri hakkas Toyoo Ashida mulle veel rohkem meeldima ja hammas läks verele siis panin järgmisena masinasse Põhjatähe rusika. Olin kusjuures leidnud selle vaatamiseks õnnestunud konditsiooni ja kaaslase. Esiteks olin ma filmi alguseks juba mõnusalt purjus. Asjaolu mis võimaldas head fantasy möllu veelgi paremini nautida. Ja teiseks oli mul kaasvaatajaks hea sõber Mart kes on suurim anime asjatundja keda tean (no offence Baka rahvas). Mees suutis pidevalt juhtida tähelepanu mitmele klassikalisele võitluskohale, vastasseisule ja nipidele, mis minust oleks muidu mööda läinud. Või siis teistest animetest näiteid tuua kus midagi sarnast veel tehtud on muutes filmi vaatamise niiviisi veelgi mõnusamaks Fist of the North Star on 80nendate kohmaka kuid kena joonistusstiili ja fiiliga anime mis ohtralt gorene ning vinti üle keeratud sündmustega. Tegevus toimub postapokalüptilises tuumasõja järgsel maal. Ellujäänuid on üllatuseks päris palju kuid enamus neist paistavad olevat verejanulised barbarid, muteerunud kümmnekordistunud jõu või lausa maagiliste omadustega tegelased. Peategelaseks olev Kenshiro jääb filmi alguses ilma nii oma tsikist kui ka elust. Mees sünnib aga uuesti koos mitmete erivõimetega ning asub võitlema nii enda silmarõõmu kui ka maailma päästmise nimel. Kuigi peategelane on suurim mutantide mäsaks peksja kogu maamunal (okei jagab siiski esikohta ühe teise härraga) on mõnusaimad löömingutega seotud mälestused pigem mitte tema vaid hoopis ta sidekicki või mitmete teiste tegelastega. Bruce Lee stiil mida ta harrastas kippus nimelt natuke häirima (eriti see atatatatataa heli seal juures). See oli muidugi mõnus kuidas ta oskas ohvri peas teatud närvipunktidele vajutades ta aju koljust välja pressima ja plahvatama panna. Suurimaks lemmikuks läbi filmi jääb aga koht kui kahe armee kohtudes üks mäesuurune mutant naha karastatud teraseks manas, berserkiks ära läks ja vastaseid lömastama asus. Lõpuvõitlus osutus muarust aga liiga leebeks. Maagiat ja sürealismi oli igaljuhul päris ohtralt, kõik need pungid mutandid, kummalised spellid, võimetelt mütoloogilisi Kreeka vms vanade kultuuride jumalaid meenutavad löömamehed ja valitsejad. Peategelane meenutas kusjuures (eriti alguses habetununa) rusikakangelasest Jeesust, mees suutis ju isegi kätt peale pannes tõvesid ravida. Fist of the North Star paistab olevat kui mitte Ashida elutöö siis vähemasti üks teema mille kallal ta on päris pikalt nokitsenud. Lisaks käesolevale filmile on Ashida tegelenud veel kahe, samale maailmale ja tegelastele keskenduva, seriaaliga. Nende sarjadega on lugu üldiselt vist küll sama nagu Miyazakil Lupin the Third'iga ,et kõigis episoodide joonistamises pole ta alati kaasa löönud ning hilisemalt on veel peale tulnud terve müriaad OVA'sid ja lisalugusid millega ta enam kuidagi seotud pole. Ise sarjaga tutvuda ei plaani sest juba neist esimest ja filmile eelnevat on tehtud nimelt kuskil saja episoodi ligidal ning kardan ,et ei oma sellest läbinärimiseks piisavalt ei aega ega püsivust. Niivõrd kaunid kaadrid ei saanud kuidagi muidu kui täieliku apokalüpsisega lõppeda Väga heavy metal Pigem juba nagu pilt mõnelt ikoonilt Lahkuvad hinged, Peetrus pidi arvatavasti kõvasti ületunde tegema Ka üks päris huvitav mutant 8/10 (kahtlaselt populaarseks hindeks mul muutunud viimane aeg)

The Scary Bionic Man: The Ultimate Teacher (1988)

Ultimate teacher on anime mille vaatamiseks ei lähe mitte ainult tarvis huvi jaapani animatsioonide vastu vaid kindlasti ka (soovitatavalt haiget) huumorisoont. Sisul ma ei ole kindel kas on vajadust pikemalt peatuda. Põhiraamiks igaljuhul lugu uue õpetaja saabumisest vägivaldsesse kooli ja selle ümber on laotud suhteliselt lõdvalt looga seotud nalju ja täielikku (kuid väga nauditavat) absurdi. Tegevusse on kusjuures kaasatud prussaka-inimese ristsugutis, pisut harjumatum (aga lõbusam) versioon ämblikmehest, sinised Lucky Kitty alukad – millede ainuüksi nägemine juba nõrgemal mehel vere ninast välja lööb ja hulk veel vähem või rohkem kummalisi tegelasi. Animet pani tõmbama peamiselt fakt ,et autoriks olnud Toyoo Ashida üheks tööks on ka Vampire Hunter D (1984) ning mis paistis silma enda eriti lennuka/verise fantaasia ja sümpaatse 80nendate joonistus stiili poolest. Kohatise ähmase laserdiski kvaliteedi üle väga ei nuriseks, pigem kurdaks asjast liig lühidust, vaevu sai vaatama hakatud kui oli juba läbi, dmn. Muud ei oskagi pikemalt öelda, hea tempokas ja lõbus bizarre värk. Veidruste armastajale tõeline komm. 9/10