Seconds (1966)

Idee on Seconds'il päris asjalik. On firma mis teenib kasumit rikaste ja vananevate inimeste pealt kes leiavad ,et nende elu on sisutühi ja igav. Ehk siis kui su töö on nõme, naine on nõme ja lapsed võõraks jäänud siis saad palgata spetsialistid kes lavastavad su surma, muudavad plastiliste operatsioonidega näo nooreks ning ilusaks ja muretsevad ka unistuste töö ning elukoha (poliitik, kunstnik jms ja ise ei pea kusjuures lillegi liigutama – kõik tehakse veel ette ja taha ära ka). Filmis jälgitaksegi ühe sellise keskealise väikekodanliku härra (Rock Hudson) elu kes endale uuenduskuuri täispaketi ostab. Vaiksest ja tülpinud vanamehest luuakse noorem mässumeelne kunstnik. Aga tasapisi tekivad kahtlused, süümepiinad mahajäänud perekonna ees mis viib alkoholismuse arenemiseni, firma tõelise koletisliku loomuse avastamiseni ja viimaks ka traagilise lõpuni. Kuna hakkasin seda filmi vaatama puhtalt lehelt, absoluutselt ilma igasuguste eelnevate teadmiste ja arvamusteta (onu Kalver pani selle lihtsalt mängima) oli zanrit tegelikult päris põnev ära arvata. Algus oli vinge mustvalge stiili kontrastidega ning kaameratrikkidega mängimine. Edasi oli törts müstikat kus klient avastas teed salapärase firmani ning nii minul kui teistel vaatajatel tekkisid kohe mitmed seosed Kafka Protsessiga sest tegevus tundus muutuvat üha sürrealistlikumaks. Siis aga liikus ootamatult kõik loogiliselt omale kohale ning edasi algas draama mis lõpus tundus ,et kisub päris karmiks horroriks kuid tegijad otsustasid kahjuks seda teed mitte edasi arendada. Kokkuvõtteks oli filmis kõiki muid zanreid välja arvatud seda mida imdbs väidetakse seal olevat – ehk ulmet. Võimalik muidugi ,et ulmeline pool filmis, vinge plastiline operatsioon, on lihtsalt praeguseks devalveerunud täiesti tavaliseks asjaks ning minetanud igasuguse fantastilisuse. Ilfi ja Petrovi 12 toolis on koht kus küla naised on kojamehe suuvärgist küll häiritud kuid sellest hoolimata ei lähe nad tema ümbert ära teps mitte. Vot täpselt nii oli ka kinoõhtule kogunenud onu Kalveri naisperega ,et filmile olid nad vastu, nurisesid ja kurtsid aeglase tegevuse üle kuid vaatasid sellest kõigest hoolimata ikkagi lõpuni. Ning kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada siis kartsin ise ka ,et tegemist on ühe suhteliselt tüütu tükiga ning viskasin isegi häbitult filmi esimene pool lolli nalja toimuva üle. Kuid tasapisi hakkab huvi üha kasvama (olen jällegi aus, see muutus algas peamiselt kesk filmi toimunud bizarrest paganlikust joomaorgiast) ning lõpuks meeldis film mulle juba väga. Ja kui autorid oleks sinna lõppu veel ühe An Luis Buñuel ja Salvador Dalí Andalusian Dogi stiilis “lõikav” stseen sokutatud annaks suisa täispunktid. Kiitus igal juhul onu Kalverile originaalse kinupildi leidmise eest (2001 filmi raamatust arvatavasti hehe) ning jääme ootama nii tema kui kohalolnud Xipe postitusi kus loodetavasti lahatakse juba pikemalt - põhalikumalt inimhinge hämaramaid sügavusi, tegelase motiive ja hirme, enese eest põgenemist, ürgset soovi viibida alati aia kättesaamatul teisel poolel kus rohi rohelisem ja kase otsas kasvavad õunad, freudislikke sümboleid ja muidugi eriti seda kuidas peategelasest vana suutis ikka nii häirivalt loll olla ja mitte aru saada ,et tagasi minek ning ütlemine “sry poisid – ei tulnud välja aga proovime uuesti” tavaliselt reaalses maailmas ei tööta. 8/10 What Are Seconds?... The Answer May Be Too Terrifying For Words! Kusjuures alguses tõlkisin filmi nime endale valesti kui "sekundid" ja mõtlesin ,et mis pagana sekundid. Tegelikult tulin alles posti kirjutades ka teiste tähenduste peale. Sõnaraamatus nt seconds - sekundid, teine ports, defektiga tooted.

Death Line (1972) Raw Meat

Sisul ei viitsiks seekord pikemalt peatuda. Sellest on pealegi Rodentroniteinvasiooni blogis päris põhjalikult kirjutatud. Ütleks vaid niipalju ,et tegemist Lovecrafti Lurking Fear'ist tuttava Bad blood teemaga mis kantud äikeserohkest maakolkast 60nendate Londoni. Ning end ise isoleerinud ning insesti harrastama asunud Martense perekonna asemel on õnnetu juhuse tõttu 1880nendatel metrootunnelisse lõksu jäänud kaevurite järglased (või pigem järglane sest teine rase metroo elanik sureb üsna filmi alguses). Tegemist oli hoolimata enda aeglasest tempost, kümnete minutite pikkadest dialoogideta stseenidest ning vähesest gorest hea filmiga. Esiteks tegelased on mitte ehk oma originaalsusega säravad kuid väga hästi väljamängitud ja meeldivad. Eriti mõnus oli Donald Pleasance karmikäeline ning väikese alkoholiveaga inspektor Calhouni kelle dialoogid olid headest naljadest ja teravmeelsustest pungil. Hea oli ka Christopher Lee MI5 agent oma kõvakübara, peenete solvangute ning varjatud ähvardustega - kahju ,et ta sai kõigest viis minutit eetriaega. Ja ega ameeriklastest tudengipaaril ka viga polnud - muide mina ka ei tormaks suvalist metroos lamavat härrat aitama. Ja no muidugi siis see metroos elav kolmanda-neljanda põlve kannibal ise kes äratas kaastunnet segamini õudusega suht koht võrdses mahus. Temast ei saanudki nüüd aru ,et kas ta oli lihtsalt poolearuline või ei pidanud kannibali esivanemad väga oluliseks kõnelemist õpetada - pigem ise usun ,et natuke mõlemat. Küllap kaotasid kaevurid juba peale käikudesse kinni jäämist ning üksteist sööma asudes suurema osa tervest mõistusest ning kui sinna liita veel insesti poolt lisanduv..brr. Teiseks heaks küljeks filmil oli meeldivalt sünge atmosfäär. Hämar London ja selle sünged kabinetid ning pahaendelised lukskorterid mis kõrgete riigiametnikega seotud räpaseid saladusi pungi. Kõige selle all aga veelgi pimedad metrootunnelid, kõledad ooteruumid ja käigud täis roiskuvaid laipu.Ühesõnaga kokkuvõtteks igati kobe horror mis pole võrreldes paljude teiste samaealistega enda teravust ning kõhedust siiani kaotanud. 8/10 Selline märklaud uksel distsiplineerib kindlasti kõiki sisenejaid eelnevalt koputama Beneath Modern London Lives a Tribe of Once Humans. Neither Men Nor Women...They Are the Raw Meat Of The Human Race! - üks järjekordne näide väga halvast Ameeriklaste postri kujundusest ja taglinest. Pildil kujutatud musklis ning tervete ja vormikate punastesse toogadesse riietatud kannibalide asemel oli vaid üks õnnetu katkust puretud metslane kes lõpuks leidis enda otsa läbi taskulambi. Arvasin alguses ,et tegemist suisa mingi teise kinupildi postriga kuid aasta ja tegelaste nimede lähem uurimine viitab ,et tegemist ikkagi õige asjaga. Pisut goret isegi leidus aga see oli üldiselt peidetud kõige hämaramatesse nurkadesse Your dainty little footsteps are echoing in places... where one is well advised to tread lightly. This geezer Manfred seems to have a lot of money to throw away on old junk. Not everyone finds an unconscious man on the platform of an underground station. In New York, Inspector, we call it a holiday when you don't. Tee ja viskisõbrast teravmeelne inspektor (joon ka ise muide praegu seda posti kirjutades teed) Võe..no tõesti!

Knightriders (1981)

Mart Juur armastab Rahva Oma Kaitses pidevalt öelda ,et ajalugu kordub farsina ja see lause iseloomustab minu arvates hästi ka käesolevat lugu. Või mida öelda filmi kohta kus veidrike kamp reisib mööda maad kuningas Arturiks ja tema rüütliteks kostümeeritult ning korraldavad raha eest turniire (kasutades hobuste asemel mootorrattaid). Seltskond on seejuures äärmiselt kirev. Olemas on nii põhimõttekindel ja aateline kuningas (Ed Harris) kes ootab müstilist musta rüütlit kellepeal end tõestada, neegrist Merlin (kes liblikaid täis tätoveeritud ja armastab vanu legende räpivormis suupillil esitada), noor mässuline trooni ihaldav rüütel jne. Ühesõnaga mehed ja naised kelledele pole nende töö mitte etendus või kraadi kangem larp vaid ainus võimalik elustiil. Ajad on kahjuks aga muutunud ning kuidas nad ka ei pingutataks pressib reaalsus ikkagi sisse- küll korrumpeerunud politseinike, rahaahnete meediajõmmide või kasvõi kohalike osside näol - ja hakkab tasapisi ühtse vennaskonna vahele kiilu lööma. Kohati suudab film päris korralikult meelt lahutada ning üllatada ja neid kohti kus saab mõnuga naeru pugistada on päris mitu (kasvõi kui rüütlid on end polsterdanud liiklusmärkide sarnaseks või õnnetud pasunamehed kellede makilint sõlme aeti). Üldiselt on kaks ja pool tundi siiski natuke liiga pikk aeg ning tegevus kipub liigselt venima (tegemist ühe neist väheste juhtumitega kui oleks tahtnud pigem näha mõnd kärbitud versiooni). Lisaks olin õrnalt pettunud kuna kujutasin filmi hankides postri ja mõnede screenide järgi ette ,et tegevus toimub hoopis psühhedeelilises - anakronistlikus vana-Inglismaal kus kohe peale ratta leiutamist on avastatud ka sisepõlemismootorid. Filmi lõpp oli aga üldse mingi veider sümbioos Easy Riderist ja Andrus Kivirähu Rehepapist ( kuningas Billyl olid nimelt ka kolm väikest kuid humoorikat soovi). Käesolev film on minule muide esimene George A. Romero mitte horrori vaatamine - ei teadnudki ,et mees gore ja zombide vabu asju teinud on ning huvitava lisafaktina tuleb veel äramärkida ,et Stephen King ja ta naine Tabitha tegid siin ka lühikese otsa - filmi koondhinnet see aga ei päästa. 6/10