Guardians (2017)

Püha taevas, ma olen näinud tõesti halbu filme aga enamuses filmides ikka üritatakse midagigi teha. See film oli loodud nagu paneelmaja nõuka ajal. Kui alguses veel üritati siis lõpupoole löödi käega ja vaadati, et seinad püsti püsiksid. Lavastajatöö oli muusikavideote tasemel, näitlejad lugesid tuimalt teksti maha, stsenaarium oli lihtsalt arusaamatu. Ja mida edasi film kestis seda koledamad olid ka effektid. Mul on raske kirjeldada kui halb see kõik tegelikult on aga võin öelda seda, et American ninja 4 tundub nüüd päris sisuka ja loogilise asjana.

Death Race 2050 (2017)

mitmes mõttes ideaalne uusversioon. Erinevalt neist õnnetutest (ütleme ausalt täispaskadest) vahepealsetest uusversioonidest on siin säilitanud algse filmi jaburus ja camp element aga samas on lisatud palju uut materjali, tehtud (heasmõttes) asja moodsamaks ning kaasaegsemaks ja isegi pöörasemaks. Mulle näiteks meeldis juba alguses, et kasutusele oli võetud virtuaalreaalsus aga eriti vaimustav oli viis kuidas see lõpupuändiga ka ära seoti. Tegelased olid aga paremadki kui varem. See peategelaste veider ja pisut väärastunud armulugu ja asjad mida nad elust tahtsid ning muidugi siis kapi-pedekas Perfectus - igas mõttes väärt huumor lõpuni välja. Odavad digi ja goreeffektid pigem ei võtnud filmilt maha vaid lisasid juurde. See ämbrite kaupa vere loopimine või see kuidas iga pisema müksu peale hakkasid jäsemed nt lendama. Ühesõnaga meeldis ka teistkordselt vaatamiskorral samapalju kui esimesel ja minuarust saaks peategelasest kohe peajagu karismaatilisema Mad Maxi, kui see odratolgus tolles viimases mäksis oli. Hoolimata lihtsatest motiividest oli sisu temas ikka kõvasti rohkem.

Imdb hinne 3.6/10 räägib enda eest, sellise hindega film ei saa küll ükskõikseks jätta ega halb olla :D

 Kui su DNA magab siis näeb ta unes Perfectust!

Subconscious (2015)

Das Bullshitt - ilmselt võiks seda kutsuda ka sõjafilmide "The Roomiks". Noored lavatajad/stsenaristid võiksid aru saada, et kui saadaolevad näitlejad on sama plastilised kui toored kasepakud, siis ei tasuks neile väga palju hingestatud rolli kirjutada. Lugu ise on abusrdne nagu pohmelli unenägu. Mingi alkohoolikust teadlane läheb uurima vana allveelaeva peale valitsuse vandenõusid. Samal allveelaeval tegi ka ta vanaisa kunagi enesetapu (vanaisa laip on muide endiselt kenasti allveelaeval oma kajutis). Siis mingihetk pöörab aga kogu tegevus väga ära. Vanaisa vaim nimelt otsustab lapselapse sõitma viia, paneb masina tööle ja sõidab ajas tagasi...edasi jätkub veel kohutavalt viletsa CGIga lavastatud sõjatseenid, imeline (tegelikult peaks ütlema idiootne) pääsemine ja kogu teise maailmasõja kulgemise muutmine. Öäh. Viski on liiga lahja, et seda filmi heaks juua, enne läheb pilt eest ära. Ei usu? imdb 2.2/10 hinne näitab minuga nõustujaid.

Tremors 5: Bloodlines (2015)

Täitsa okei ajaviitevaatamine või pohmakino nagu seda zanrit vahel kutsutakse. Mul pohmakat polnud aga õlut jõin peale ohtralt, ega selliseid filme ilma õluta ongi paha vaadata. Muide mis mulle eriti rõõmu tegi oli see, et Burt Gummer on küll kortsulisem ja kiilam aga madinat teeb endiselt hea hooga.

King Solomon's Mines (1985)

Fantastiline film mis küll läheb originaalsest H. Rider Haggardi romaanist väga kaugelt mööda aga tabab väga suurepäraselt pulp seikluse mõtet. Allan Quatermain (kesiganes teda mängis) koos noorukese Sharon Stonega saavad täielikult ülenäideldud joviaalse Wagnerit armastava (tõsiselt! ta laseb ühel enda sõduril pidevalt grammofoni kaasas kanda) saksa koloneli ja John Rhys-Daviesi (mängis ka päriselt Indiana Jonesi filmides mida käesolev teos imiteerida üritab) poolt näideldud türgi bastardi poolt. Lisage sellele nüüd imimsööjad, krokodillidega täidetud tiigid, halva corpspaintiga neegrid ja autoga tagaajamine mööda inimrohket turgu ja saate ilmselt õige tunde kätte. Ahjaa, kõik lendab vulkaanipurskes õhku ka nagu peabki. Minu isiklikuks lemmikuks jääb aga stseen kus türklane sunnib saksa vonni teemante sööma - no nii saab neid ju märksa rohkem kaasa võtta.

Død snø 2 (2014)

Harva juhtub, et järjefilm on parem kui originaal. Ja seda mõnusam oli avastada, et nii juhtus "Dead snow" teise osaga. Lugu oli märksa pöörasem ja fantaasiarikkam, jokutamist oli vähem ning naljad olid teravamad. Nüüd peale järje vaatamist tundub isegi imelik, et mida ma esimeses filmis toohetk leidsin. Seal oli vaid kaks zombifilmide jaoks uudset elementi ehk lumi ja natsid. Antud filmis oli värskeid ideid minuarust märksa rohkem. Ja no siis see lõpp veel

Eksistentsialistlik kriis

Mida edasi seda rohkem tekib tunne, et peaks nagu blogi ja FB lehega midagi nagu tegema. Filmiblogimisega on tunne, et ei (vähemalt minupoolelt siis) tule enam kunagi tagasi seda kuldaega, mis kunagi eksisteeris. Esiteks on huvi vähem ja teiseks olen nüüd keskendunud rohkem teisele meediumile (kirjandusele), kus olen pigem looja kui kriitiku rollis. Ausaltöeldes on see päris mõnus muutus - saab luua ise lugusid, mida teised kritiseerivad. Lisaks on tunne, et olen looja rollis edukam kui kriitikas. Vähemalt tunnustust olen kirjutamiste eest rohkem saanud. No ja siis on muidugi ka Reaktor, mis nõuab vahel lausa iga päev tähelepanu.

Ühesõnaga! Valikuid on kaks. Kas jätta blogi täiesti muutumatuks weebis asetsevaks arheoloogiliseks mälestusmärgiks kunagisele hobile. Või muuta see autoriblogiks, ehk hakata siia panema pigem igasugust infot ilmunud tekstide, kogumike jms kohta. Praegu kisub vähemalt justkui teise variandi poole aga eks vaatan kuidas jaksu on.

Snowpiercer (2013)

Snowpiercer (2013) oli üks viimase aja mõnusamaid ulmefilme. Kui teistega võrrelda siis "Kongress" oli mulle ikkagi tugev pettumus ning Gravity pigem silmailu. Postapo zanrist valides jääb nt The Colony (2013) liiga tüüpiliseks, klisheedes siplevaks ning vähe uudset sisaldavaks teoseks. Siin olid aga vinged karakterid ja päris pööraselt lahe lugu taustaks. Tempokas, vaba fantaasialennuga ja gorene - noh õike seda mida üks õige film peab olema.

Mulle meeldib allati väga see kui film on munadega ja julgeb teha asju vabalt ilma publiku pärast põdemata. Kui vaja paneme peategelase imikuid sööma, kui vaja lööme sümpaatsed tegelased maha, kui vaja teeme veel sadat ja üht asja. Enamasti aga lavastajad löövad põnnama ja hakkavad ikka stsenaariumi pehmendama. Siin seda muretsemist nagu polnud ja tundus, et tehtud oli pungestamata lõdva randmega. Umbes samalaadne fiiling on tunda nt veel "Iron skys" või "Pumbaga parmus".

PS: MInd tegelt huvitab kuidas seostub "Le Transperceneige" selle G.-J. Arnaudi "The Ice company" nimelise mammutseeriaga. Ma alguses arvasin isegi, et äkki mingi fanfiction. Kui samal maal on eelnevalt ikkagi mingi
kümmnetest raamatutest koosnev sari pea täpselt sarnase teemaga siis ma küll ei tahaks uskuda, et mõjutusi pole.

PPS: Ilmselt näitab filmi mõjusust ka tõsiasi, et tekitas mul üle aasta jälle tahtmist blogiposti teha. See on ilmselt kõnekam kui kõik eelnev vaht.

PPPS: See film paistab olevat selline mida saab kas vihata või armastada. Igaljuhul tuttavate seas kas seda ülistatakse või jälestatakse. Vahepealseid tundeid pole siiani kohanud.

See lillas kostüümis pisibossist tädike oli kuradi ägedalt õnnestunud karakter, lihtsalt sedavõrd eluline ja kõigile tuttav kuju. Igas faking asutuses kerkib alati selline tige võimuahne muti esile.