Bubblegum Crisis OVA - B.C. 2033 (1987-91)

Head 80ndate anime küberpungi visuaali

The Tick (2017)

See südamlik ja väga humoorikas sari liblikmehe ja põrnikmehe seiklustest on minu tagasihoidliku arvamuse järgi parim asi mis superkangelastest peale Watchmeni tehtud. Sisust: Arthuri nimeline äpu, kohtub ühel päeval Ticki nimelise ülijoviaalse kuid tugevalt dementse superkangelasega, kel tekib kinnisidee ka Arthurist superkangelane teha. Väärt kraam!

Solo Voyage (1985)

Vene vastus 80nendatele märulifilmidele. Algus on sellel tõsi küll neetult aeglane, enamus tänapäeva filmisõpru jõuaks ilmselt seeaeg juba magama jääda. Aga mida edasi seda tempokamaks tegevus läheb ja lõpp (vene eriüksuslane vs raketikaater) meeldus mulle väga. Ahjaa filmi camp huumor tuleb peaasjalikult sellest, kuidas ameeriklasi või ülde välismaalasi kujutatakse. See on niivõrd koomiline, et kohati tekib küsimus, et kas keegi filmitegijaist üldse kunagi mõnda jänkid reaalselt kohanud on.

Never Too Young to Die (1986)

Kellegil tuli vist hea mõte, et mis oleks kui paneks Dr. Frank-N-Furteri mängima 80nendate märulifilmis põhipaha. Välja tuli sellest, midagi mida on isegi raske kirjeldada. Täpsemalt on tegemis veidra ja ülevõlli campi filmiga, kus Kissi Gene Simmons mängib Hermafrodiidist lauljat, kes üritab enda kätte saada arvutiprogrammi, mis võimaldab muuta usa joogiveevarud radioaktiivseks (See, miks usa veevarustus on üldse sellise võimaluse ehitanud jääb saladuseks). Teda asub takistama mingi ameerika James Bondi analoogi alles keskkoolis käiv poeg ja tema isa ex-partner. Ma rohkem seejuures ei kirjeldakski ning laseks parem piltidel enda eest jutustada. Üks on vähemalt kindel - tänapäeval enam selliseid filme seksuaalvähemustest teha ei saa.

Ahjaa kurja teadlase rollis astub üles Robert Englund.

Repo Man (1984)

Vot see oli ikka psühhedeelia isa. Puhtalt maniakaalsetest narkolaksu all olevatest punkaritest ja sügavalt häiritud tegelastest koosnev kaader, ajab taga autot, mille pagasis on üliradioaktiivne tulnukalaip (ainuüksi pagassi avamine tapab kõik lähedalseisjad). Samas on filmi jaburas irratsionaalsuses ka omamoodi tugev võlu - nagu narkotrip ilma narkota või palavikunägemus ilma gripita.

Tremors: A Cold Day in Hell (2018)

Burt Gummer on üsna otsa jäänud. Veedab suure osa ajast haigevoodis ja hädaldab terve film nagu vana mees. Mõned head kohad sellega siiski on, näit kuidas ta ühes käes tlguti ja teises automaat perselõhestajaid nottima läheb aga muidu näitab filmisari tugevaid väsimuse märke (pole ka mingi ime, arvestades kaua ta kesknud on). Võibolla olekski Gummeril viimane aeg väärikalt pensionile jääda?

Top Knot Detective (2017)

Hõffi programmijuht Helmut Jänes paistab tundvat mu maitset minust endast paremini, sest ilma tema soovituseta oleksin ilmselt antud teose vahele jätnud. Nüüd aga käisin vaatamas ära ja sain elamus ehk minujaoks konkurentsitul parim HÕFFi film. Stiililt tegemist võltsdokumentaaliga väljamõeldud 80nendate samuraisarjast (stiilis Shogun assassin) kus suurepärane komöödia segatud hea mõtlemapaneva draamaga. Põhimõtteliselt nagu the Room ja Disaster artist üheks looks kokku miksitud. Kindel soovitus kõigile vanadele ninjafilmide (aga ka lihtsalt Jaapani kultuuri) austajatele.