Trauma (1993)

Vahepeal on filmidega paus sisse tulnud sest sai Estconil käidud. Alguses ei plaaninud ma üldse minna ning viimase minuti ümbermõtlemises tuleb süüdistada Ove ja Trashi (täpsemalt mineku tagamaadest ja sõidust on Ove juba päris põhjalikult kirjutanud ja ei viitsi korrata). Kohapeal jäi ka filmivaatamine suhtkoht soiku sest esimene öö peksti kinosõbrad majaperemehe poolt poole REC'i pealt konkreetselt õue telki ning teine õhtu(öö) kippus minujaoks liiga ebakaine olema. Pealegi ei läinud netis väljakuulutatud filmidest vist ühtegi käiku väljaarvatud venekeelne Katedra(2002)? ja seesama pooleldi vaadatud REC. Põhiliselt näitas Zurgutt (vähemalt kui ma läheduses viibisin) Lexx'i ja Monthy Pythoni küll häid aga kordi vaadatud episoode nii ,et istusime Pronto ja Harglaga hoopis filmitelgi taga ja rääkisime (vist) zombifilmidest (päris täpselt ei mäleta) ja ma magasin maha ka Dr. Horrible's Sing-Along Blog'i. Aga ega ma ei tulnudki sinna filme vaatama ja kino + ulmet sai igaljuhul niisamagi piisavalt. Kaks viskit oli kokkuvõtteks vähe hoolimata sellest ,et jooki pakuti teistepoolt lisaks. Kogu üritusele pani aga punkti grillimine funeral doom'i saatel pühapäeva hommikul kell 6-7. Tuleb nõustuda Lauriga ,et selle näol oli tegemist Estconi lahedaima hetkega. Trauma vaatasin juba eelmine nädal ja ajanappusel jäi üles tähendamata. Ning kuna midagi uut pole tõesti peale tulnud siis hea vana võlga kustutada. Sisust: Anorektikust tüdruk (Asia Argento) põgeneb psühiaatriast ning püüab ensetappu teha. Teda takistab juhuslikult möödasõitev noormees kes üritab kena neiut aidata. Tüdruk viiakse spiritualistidest vanemate juurde tagasi kus algavad aga mõrvad millede ohvriks ka ta ema ja isa satuvad. Neiu alustab seepeale koos enda vastleitud armastatuga uuringuid. Jälle film mis ei kuulu just Dario Argento paremikku (samas mitte ka halvimate hulka), uuemad tütrega peaosas filmid kipuvad tal pigem kõik kuidagi pehmekesed olema. Muidu tüüpiline giallo aga veri pole enam kuidagi nii ekrpunane ja nuga nii särav-terav kui varasemalt. Tegevuskohad on samuti visuaalselt hallimad ja igavamad ning puudust tunnen tugevalt ka Goblinist taustal. Mitmed lahedad hetked muidugi olid - liblikakogujast poisike mängib päid eemaldava masinaga, Dario firmamärk - suures plaanis olev silm, lendav pea jms. Ka lõpus selguvad mõrvari motiivid on meeldivalt jõhkrad. Tunnen mis peale vaatamist jääb on aga ikkagi see ,et Itaalia meister on pisut väsinud ja võiks hakata mõtlema juba järeltulija väljaõpetamisele. Horrorina oli film täiesti hea ja samuti on ta parem mitmetest teistest uuematest filmidest aga kriitiliseks muutub just tänu sellele ,et niipalju on võrdlemismomenti varasemate filmidega - latt on mehe enda poolt aastaid tagasi ehk liiga kõrgele tõstetud. Paljude varasemate asjade kordamise tõttu tekkis mulje ,et tütar nurus isalt lihtsalt välja võimaluse ka ise ühest heast vanakooli giallost osa saada. Kahjuks jääb filmis ära ka minujaoks selles zanris harjumuspärane element, titshot, seda küll mõistetavatel põhjustel - oma tütar ikkagi peaosas. Dario Argento fännidel soovitaks see film siiski ära vaadata. Traileris oli see koht olemas aga filmis, löö või maha, ei mäleta, ja ei suutnud ka peale pikemat otsimist üles leida. 7/10

The Dark Half (1993)

Thad Beaumont on ühiskonna lugupeetud liige ning pereisa. Kuid varjunime George Stark all kirjutab ta üsnagi B maigulisi sopakaid, kus voolab ämbrite viisi verd ja kepp käib nagu koduõlu ning need teosed toovad ka talle üsnagi korralikult raha sisse. Raamatute kirjutamisel abistab teda ta sees peituv teine isiksus - kaksikvend kes pesitseb ajus kasvajana. Kui Thad oli 11 üritati seda eemaldada kuid tundub ,et tulutult - ajust saadakse kätte vaid silm ja mõned hambad. Ühel päeval ilmub välja põhjajoonud üliõpilast meenutav tegelane kes teatab ,et teab mis raamatuid Thad kirjutab. Mitte alludes väljapressimisele otsustab kirjanik ise kõik ajakirjanduse kaudu avalikuks teha ning korraldab isegi pressi jaoks fiktiivse Stark'i tegelase matuse. Midagi läheb aga väga valesti sest öösel ronib tühjast hauast George Stark täies hiilguses välja ja asub tapma kõiki kes olid ta matmisega seotud. Lisaks asub ta enda loojat ja tolle peret ähvardama ,et see jätkaks lugude kirjutamisi, ilma selleta hakkaks ta lagunema ega suudaks kaua pärismaailmas vastupidada. King'il pole see ainus lugu ja film kus peategelaseks lõhestunud isiksusega kirjanik. Näiteks meenub Secret Window (2004) mis mulle meeldis isegi rohkem käesolevast filmist. Küllap nii suure produktiivusega nagu Kingil juhtub ikka ,et aegajalt kipud end kordama või lihtsalt nõudmistele vastu tulles saasta tegema. Kingi aga üks suuremaid vigu on liigne lobisemine-näitamine, selle nahka on läinud lugematul hulgal filme-raamatuid, näiteks viimati Needful Things. Kohati tundub ta olevat kui mustkunstnik kes peale õnnestunud suurepärast trikki seletab publikule nõksu lahti ,et kus ikkagi oli salauks ja peidetud peegel ning kuidas tähelepanu kõrvale juhtides seda ja toda tegi. Ka siin filmis läheb ta lõpus pisut liiale. Õnneks siiski vähem kui tavaliselt, halastades kurjale raamatukangelasele ja laseb viimase tihastel muinasjutumaale tagasi kanda. Rohkem kui veidi kummaline oli veel mõnede tegelaste käitumine. Näiteks politseinik kes olgugi ,et Thad Beaumont'i sõrmejäljed on igal kuriteopaigal ning mehikesel puudub igasugune alibi, ei vahista teda. Vaid korrutab ,et usub temasse hoolimata kuhjuvatele laipadele ning üha uutele süütõenditele mis viitavad otse Thad'ile. Isegi Fox Mulder oleks juba ammu kirjaniku raudu pannud. Muidu on siiski George A. Romero'l koostöö Stephen King'iga paremini välja tulnud kui Dario Argento'ga hoides isegi pisut põnevust üleval. Kokkuvõtteks jäi aga kahjuks siiski keskpäraseks. Kirjanik ja tema looming. Asjatundmatutele selgituseks ,et pildil on aju ning silm 6/10

Mutantide kroonika (2008)

Filmi tegevust on niivõrd veidras ajastus ja maailmas ,et on üsnagi raske ettekujutada asukohana planeeti maa. Pigem paraleel universum või täiesti teine tähesüsteem. Aasta on 2700 ja üle planeedi veereb pisut esimest maailmasõda meenutav kaevikusõda, Sõdivateks poolteks on neli korporatsiooni kes valitsevad maad ja toimub see resursside pärast mida hakkab nappima. Samas on koloniseeritud juba nii kuu, marss kui ka veenus. Film algab lahingustseeniga kus juhuslik hiigelkahuri mürsk tabab kivist pitserit mis sulges sügavat tunnelit mille põhjas asub iidne üle 10 000 aasta vanune masin mis toodab nekromutante - väledaid zombilaadseid olevusi kelledel käteasemel luumõõgad. Oma tapetud veavad nad masinani mis neist omakorda uusi mutante loob. Masin on omalaadne müstiline iidne relv, ehitatud muistsete poolt, mul hakkas tekkima sellega endal väike paraleel Cthulhu müütide ja uinuvate iidsetega - masin meenutav väga mõnd Lovecrafti olevust kes üles ärganud ja asunud pimesi tegutsema. Olukorras kus iga kaotus on su vaenlase topeltvõit on muidugi raske võidelda ning varsti asutakse evakueeruma teistele planeetidele. Ühe korporatsiooni juhi Constantine (John Malkovich) juurde tuleb aga usuvend Samuel (Ron Perlman) kes omab raamatut masina kohta käivate ettekuulutustega ning samuti seadet mis oletatavasti võiks ehk masina hävitada (päris kindlad ei olda). Munga plaaniga ollakse nõus ning nii palkab ta kümmekond sõdurit ja asub läbi maa aluste surnud linnade teekonnale seadeldise vastu. Sõdureid on üsnagi erinevat masti - on jaapanlane, mõõkadega tsikk, neeger ja isegi saksa parun. Tore on ka see ,et ei järgita klisheelikke traditsioone ning on raske ennustada kes jõuab pärale ja kes ei. Lahedad asjad olid veel selle maailma peamised liikumisvahendid - hiiglaslikud õhulaevad, rongi ja kosmoselaeva ristsugutised mis töötavad auru ja kivisöe najal. Mina kui vana aurupungi sõber olin justkui naelutatud ekraani ja mu rõõmuks tehti ka üks väike õhulahing nende ruumiaurikutega ära. Muidu visuaalselt üsnagi Sky Captain and the World of Tomorrow meenutav lugu, kellele see meeldis (mulle meeldis!) võiks ka antud filmi ära kaeda. Märulit on tunduvalt enam. Mõnus hämar (mõnede arust liiga pime) müstiline (mõneti humoorikas) aurupunk seiklus igaljuhul mis baseeruvat kergelt samanimelisel rollimängul. Kuna asume kohe varsti semudega ehk Ove ja Marty'ga ka üht aurupunk rollikat mängima siis tuleks seda lähemalt uurida. Kokkuvõtteks oli mulle täielik maiuspala. 9/10

The Killer (Dip huet seung hung) (1989)

Mulle tegelikult teistkordne vaatamine, aga John Woo vanemaid filme võib alati ju ülevaadata. Need on täis alati nii mõnusalt absurdset-traagilist taustalugu ja sadu tapmisi. Hard Boiled hoidis vist kuni uue Ramboni laibamägede tekitamise kiiruse rekordit. Puhas stiilne ajuvaba märul. Seda filmi ei saa hakata vaatama surmtõsiselt, siis tuleksid nagu iga viie minuti tagant häirivad kommentaarid stiilis: oot, ta lasi 20 meest maha ühe pidemega, kuidas ta seda teha taipas, kas neid tüüpet tassitakse veouautodega hiinast või jne. Tuleb lihtsalt võtta klaas viskit kätte ja nautida. Kahju ,et Woo on vanemaks saades ja USA heaks töötama hakates kaotanud palju endisest stiilist. Kunagi õppisid teised (näit Matrixi) märulitegijad temalt, nüüd aga? Lisaks 5 punkti juba selle armsa romantilise loo eest mida killeri pime tüdruksõber laulab ja mida iga rahulikuma hetke tagant peale pandi. Peategelaseks on heasüdamlik tipp-palgamõrvar Jeffrey (Chow Yun-fat). Ühte tööotsa tehes vigastab ta sündmuspaigale sattunud lauljanna silmi, süütunnet tundes hakkab mees neiu läheduses liikuma ning noored armuvad. Jeffrey otsustab veel viimase tööotsa teha ,et saada raha naise silmade raviks ja siis uue töö otsida. Probleemiks saab aga ta tööandja kes ei taha tehtu eest raha maksata. Põhimõttekindla isikuna palkab ta isegi uue mõrvari eelmist ärakoristama. Mängu tuleb lisaks Jeffrey'sse silmnähtavalt armunud politseinik kes tundub mehe stiili kirglikult imetlevat ja kellega ta aegamööda sõbruneb. Liigutavaim hetk aga oli filmis kui ment tahtis oma armastatu nime teada ja too vastas et kutsu mind lihtsalt mikihiireks. Tsitaat netist: Hong Kong’s preeminent director John Woo transforms genres from both the East and the West to create this explosive and masterful action film. Featuring Hong Kong’s greatest star, Chow Yun-fat, as a killer with a conscience, the film is an exquisite dissection of morals in a corrupt society, highlighted with slow-motion sequences of brilliantly choreographed gun battles on the streets of Hong Kong. Aamen! Mickey Mouse and Dumbo 8/10

Captain Kronos - Vampire Hunter (1974)

Vahel on Ovel päris hea anne kuskilt huvitavaid vanu filme välja kaevata ja mulle tuua. Selle, pisut enda stiililt Vampire Hunter D'd meenutav filmi eest tuleb samuti teda tänada. Väikese küla noori neide kimbutab musta mässitud väga vana olevus kes võtab neilt suudluse läbi nooruse muutes ohvrid vanamuttideks. Asja asuvad uurima professionaalid - blond sinisilmne vampiirikütt Kronos koos enda abilise professor Grost'iga, kes olid teel Kronose sõbra poole samas külas. Teel ühineb nendega veel üks paheline tüdruk kelle kangelased häbipostist päästavad. Asjaga tundub seotud olevat kõrgest ja vanast soost iidvana mutike Lady Durward ja tema lapsed kellede häärber asub külakese lähistel. Tegemist on kindlasti väga ebatüüpilise vampiirifilmiga, ma pole isegi kindel kas seda on üldse õige nimetadagi vampiirifilmiks. Päikesevalgus vampiiri ei mõjuta, vere asemel imeb välja noorust, niisama puuvaiaga teda ei tapa - pigem käib võitus võluri ja musta maagi kui vereimejaga. Ka vampiirikütt pole päris tavaline vaid katana'ga varustatud, müstilisi taimi suitsetav mõõgavõitleja ja 18 sajandi James Bond. Omalaadne tegelane on veel ta kaaslane küürakas Grost kes lisaks puuvaiade ihumisel oli veel meister igatlaadi originaalsete nõksude vallas . Näiteks konnade abil vampiiride leidmine, mis päris originaalne idee. Lisaks juhtus ta olema ka väga osav sepp kes suutis ööjooksul pisikese haamriga suurest raudristist hämmastavalt kena mõõga välja taguda (Tuula sepad peaksid ka häbenema temakõrval) Üldiselt mulle meeldib kui vana tuntud zanrisse suudetakse ka värskeid ideid sisse tuua mitte vana kulunud tõdesid ülekorrata nii ,et sellesmõttes väga hea lugu. Palju parem ja stiilsem kui oskasin vaatama asudes loota. Suurenes ka märgatavalt soov Hammer'i filmidega edasi tutvuda. Lugeda saab filmist veel rodendroniteinvasioon blogist. Filmist on tehtud isegi koomiks, nagu lugesin plaaniti ka sarja kuid kahjuks jäi ära. Kui mõned mehed sõjafilme vaadates võtavad kätte püssi ja tõmbavad pähe kiivri siis meil Marty'ga oli seda filmi vaadates samasugune katana ühes. 7/10