Baat sin faan dim ji yan yuk cha siu baau AKA The Untold Story (1992)

Filmi parimaks osaks on õnnestunud tegelasvalik ja ma ei mõtle siinkohal ainult Anthony Wongi, kes kahtlemata teeb siin väga kõva rolli ning jätab kõik teised filmide maniakid kaugele-kaugele selja taha maha. Igasugused "Batmani" Jokkerid ning Hannibalid on ikkagi rohkem muinasjututegelased. Wongi tegelaskuju suudan ma aga küll ette kujutada kuskil räpases Lasnamäe burgeriputka tagaruumides tegutsemas. Ja vot see poeb vaadates naha vahele. Aga lisaks temale olid väga vahvad ka pervertidest ning laiskvorstidest politseinikud, nende prostituutidemaias ülemus ning ennast meeskollektiivis tõestada üritav naisuurija. Tõepoolest hästi kokku pandud seltskond, kes mängib kõiki rolle silmnähtava naudinguga.

Inimeste brutaalne tükeldamine, nende pahaaimamatutele ohvritele sissesöötmine, vägistamine jms oli küll äärmiselt räige ja graafiliselt eriti jälgilt teostatud, kuid samas mitte midagi filmides seninägematut. Minu jaoks algas uudne ja eriti karm osa (spoilerihoiatus) Wongi pistmisega vangimajja, kus ta üritas end pidevalt vigastada, et räige peksu eest haigemaja linade vahele pugeda. Teadmata, et seal ootavad sama karmid piinamised läbiviiduna kohalike politsejõudude poolt. Kohatine must huumor kadus sealses teises pooles samuti, mis suhu jäävat halba järelmaitset ainult võimendas. Kannibalist mõrvari surm sai olema sama võigas kui ta teod.

Minu arust oleks see HK kolmanda kategooria kino väga sobilik hilisõhtusesse HÕFFi vana ekstreemhorrori programmi. Ei usu, et eestis seda väga palju inimesi näinud on. Kui sa, Sten, juhtud seda teksti lugema, siis soovitan seda igati kaaluda. Ma vaataks suurelt ekraanilt hea meelega ja ma usun, et ma poleks ainus. 8/10