Varasemalt olin itaalia Hitchcocki Dario Argento filmidest näinud vaid Suspiriat (mis on vist enim vaadatud ja arvustatud film temalt) tegemist oli väga meeldinud horroriga kuid suurema tõuke selle suurepärase horroriloojaga lähemalt tutvuda andis hoopis Blond kes näitas
mulle Profondo Rossot ning andis kaasa ka Tenebre. Peale neid kahte sattusin hoogu ja muretesin veel kokku neli filmi temalt. Kirjutan siis kokku ühe jutu kõigist viimasel ajal vaadanud Dario filmidest (selline haltuura muidugi viib kvaliteedi alla sest väga pikalt ei jaksa puhtfüüsiliselt igaühest kirjutada, kuigi filmid suurepärased ja muidu jääkski kirjutamata)
Dario Argento teoste kohta ei oska muud öelda kui ilusaid stiilsed õudusfilmid. Palju ilusaid vanu hooneid
ja maalilisi loodusvaateid kuhu lisatakse noori neide ning ohtralt erepunast verd ning üsnagi rämedaid slasheritseene. Pluss lahe värvilise valgustega mängimine (Suspiria näiteks..fantastiline) Lisaks on enamutes ta filmides hea 70nendate progerocki bänd Goblin mis
mulle isiklikult nii meeldis ,et muretsesin hiljem ka kõigi filmide soundtrackid. Dialoogid olid kohati humoorikad, mitte võibolla isegi nii nende sisu kui suuresti itaalaste temperamendi tõttu sest nad kipuvad rääkima kuidagi kiiresti ja närviliselt, kui subtiitreid
all ei oleks tunduks küll vahepeal ,et nad ei aruta mitte eilse teatritüki nüansse vaid tülitsevad ägedalt, aga see selleks. Võrreldes näiteks Lucio Fulciga on
Argento hulk peenem ning lõppkokkuvõtteks ka koledam ja tema filmid ajavad igaljuhul vähem naeru peale kui Fulci omad (mis ei tähenda ,et Fulci mulle ei meeldiks)
Mulle oli muide suureks üllatuseks veel ,et sellise hea westerni juures nagu Once Upon a Time in the West on ka Argento abiks olnud.
Vaadatud filmide kohta võib öelda ,et need jagunevad kahte liiki. Üheltpoolt Dèmoni ja Terza madre - maagiline-müstiline horror nõidade, deemonite ja muu ebamaisega ning teisalt siis Profondo Rosso, Opera ja Tenebre millede zanrit nimetatakse vist
gialloks kui nüüd õigesti arusain. Selle liigi äratuntavaks omaduseks on ,et mõrvarit ei näidata pea kunagi täishiilguses
vaid ainult ta musti nahkkindaid ja säravat noatera ning üldiselt näidatakse ka kogu tegevust
läbi mõrvari silmade. Mõrvari käed mida suures plaanis näidatakse pidavat
muide paljudes filmides kuuluma Argentole endale. Tegemist on nö horror-kriminulliga, Hercule Poiroti lugude verisemad versioonid. Phenomena jääb minuarust kahevahele, seal on maagiat ja seal on ka mõrvar ning krimielemendid. Koondhinne kõigile kuuele filmile 5+ kõik olid head ja paartükki neist väga head. Ka ei kavatse ma end piltidega tagasi hoida seekord.
Dèmoni (1985)
Müstiline metallmaskiga mees jagab tasuta pileteid filmi Demons seansile. Peategelane Cheryl ja ta sõbranna ei kavatse head võimalust mööda lasta ja soovivad
ka asja omasilmaga kaeda. Filmi vaatama on kogunenud lisaks veel omajagu kummaline seltskond kelledest silmatorkavamad on pime mees ja kupeldaja
enda prostituutidega. Üks prostituut proovib sissepääsu juures paiknevat deemoni maski mis ta nägu kriimustab ning kui algab film siis muutub lõbunaine
deemoniks ja asub kaasvaatajaid purema kes siis muutuvad nagu ikka ka ise deemoniteks. Teater aga sulgub lastes siiski veel sisse narkaritest punkarite
jõugu. Polnud paha, helikopter lõpus oli ka hea mis kinno sisse sadas. Ega palju ei oskagi öelda, üks slasher ta oli, Argento katse teha zombikat. Mulle meeldis, Ashi laadne kangelane kerkis ka esile filmi käigus.
Phenomena (1985)
Dario on ise öelnud sedasi:
"Phenomena was inspired by something I heard about insects being used to solve crimes, and because insects have always fascinated me I began to make a story around this idea. You know, it's a terrible thing, but there are many insects that are disappearing. Becoming extinct. But most people only want to kill them. You know, insects have souls, too; they're telepathic... amazing. People want to save the whales and dolphins, but nobody wants to save the insects.
Igaljuhul Phenomena on üks mu lemmik ta filmidest. Noorel erakoolis õppival kuulsa näitleja tütrel on erakordne anne suhelda ja kontrollida mutukaid, peagi satub nii tema kui kooli ülejäänud õpilased veidra ja salapärase mõrvari huviorbiiti. Üks paremaid (või siis mulle kõige rohkem meeldinud) kohti on arvatavasti see kui neiu enda sõbra kärbsega (putukad tunnevad ju miilide kaugelt laibalõhna) läheb otsima kuhu ohvrid maetud. Kõrvaltegelastest on muhedad veel tüdruku ainuke sõber, koolikõrval elva vana putukateadlane ja tema abiline ahv. Igaljuhul
pole seekord mõrvari valitud ohver sugugi mitte nii kaitsetu ehk nagu imdb Tagline ütleb: Jennifer Has A Few Million Close Friends. She's Going To Need Them All.
Muusika oli ka suurepärane nagu ikka.
Terza madre, La (2007) The Mother of Tears
Kolmas ja viimane film kolme õe triloogiast. Esimene oli Suspirira ja teine Inferno.
Märkus endale: Muretse ja vaata Inferno.
Sarah Mandy (Asia Argento) on Ameerikast pärit (Argento filmides on olen muide märganud
pea alati peategelane pärit USA'st) kunstirestaureeria, kes töötab the Museum of Ancient Art in Rome's, saab endale uurida ühest vanast hauast leitud pitseeritud kasti kus on esemeid mis kuulusid nõiale tuntud nimedega Mother of Tears, Mater Lachrimarum. kasti avamisega kutsutakse see kuri tagasi ellu nõid. Üle Itaalia tõstab pead kuritegevuse ning enesetappude laine ja muud pisemat sorti nõiad-maagid asuvad kogunema vastuvõtma enda taassündinud valitsejat. Sarah peab nagu ikka Argento filmide naispeategelased astuma kurjale vastu. Mulle endale meeldivad üldiselt Dario vanemad filmid rohkem kuid ega seepärast
Terza madre ka halb ei olnud, veidi naljakas oli küll Sarahi liitlane ehk ta ema vaim aga üldiselt üsnagi tubli töö.
Tenebre (1982)
Tenebre räägib loo kirjanikust kes saabunud Rooma avastab ,et üks haige maniakk ammutab ta teosest inspiratsiooni enda veretööde jaoks.
Blond ütleb selekohta enda päevikkus ,et peaaegu et tavaline krimifilm, aga üks äärmiselt järjekindel koer, vastikult ärevusttekitav muusika ja heldekäeliselt kasutatud kunstveri annavad kõvasti plusse juurde. Minuarust oli tegemist ka mitte nii kergesti etteaimatava filmiga kus oli mitu mulle ootamatut pööret ning mõned mõnusad leidlikud kohad. Näiteks
kuidas mõrvar lõpus passib ohvri seljataga (kõlab igavalt aga vaatate siis saate aru)
Bill Warren has observed that Tenebrae “is in most ways a typical giallo: visually extremely stylish, with imaginative, sometimes stunning, cinematography...mysterious, gruesome murders, often in picturesque locations; at the end, the identity of the murderer is disclosed in a scene destined to terrify and surprise. Nõus selle arvamusega.
Profondo Rosso (1975) tuntud ka nimega
Deep Red
Siin üritatakse giallole lisaks tuua ka õrnalt maagiat sisse seda küll ainult alguses selgeltnägijaga kes tajub rahvahulgas mõrvarit ning tapetakse (nii ,et ikkagi pigem puhas giallo).
Inglasest muusik, kes satub olema tapmisele tunnistaja asub koos pealetükkiva ajakirjanikuga asja uurima. Selle filmi kohta
Blond ütles hästi ,et kui palju lihtsam ikka oli vanasti hoida pinget üleval, mobiiltelefone polnud, nii ei saanud peategelane kohe helistada teistele ja anda
teada kes on süüdlane vaid tuli kihutada pikalt tagasi sündmuskohale samal ajal aga mõrvar ei raiska aega. Minu teine lemmik Dario filmidest.
Opera (1987)
Nooruke ooperilaulja saab pakkumise suurelt esinemiseks kui eelnev tüki peategelane satub õnnetusse. Peale esinemist
satub lauljanna sihtmärgiks psühopaadile kes aga ei kiirusta eriti ta tapmisega vaid pigem üritab neiuga enne pisut mängida.
Kõigis nähtud Dario filmides on mõni tugevalt meeldejääv originaalne koht. Siin filmis oli selleks mõrvari harjumis enda ohvri silmade alla kleepida nööpnõelu
et ta lauge sulgeda ei saaks ning peaks hoolikalt jälgima kuidas ta mõne teise ohvriga tegeleb.
Mul on tunne ,et libisesin praegu väga pealiskaudselt ja liiga kiirelt kõigist filmidest üle :/ Enivei
kui mahti saan vaatan ära ka ära The Bird with the Crystal Plumage ja
hetkel tegeleb vanamees filmiga nimega Giallo. The film follows an American Stewardess and an Italian Detective, who team up in a race against time to find her sister. The sister has been abducted by a maniacal serial killer known only as "yellow," who has been disfiguring and is murdering beautiful women (nagu ikka) jääme (jään) ootama. Metsavana vajub nüüd raskesse horrorirohkesse unne ja parandab kirjavigu homme...
Postitused
Shadow of the Vampire (2000)
Olin juba mitmeid aastaid tagasi näinud ning siis võlus tegelikult idee. Võeti
vana Nosferatu ja tehti selle tegemise lugu (film filmis) Kombineeriti mitmeid kuulsaid stseene sinna osavalt sisse saades omalaadse fantaasia-horrori. Tõeline ökofilm kus taaskasutatakse vana filmi nii ,et midagi raisku ei läheks. Aasta 1921 ja Wilhelm Murnau (John Malkovich) soovib filmida Draculast filmi kuid luba selleks ei anta Bram Strokeri loo autoriõigustele viidates. Murnaud see ei peata ning ta lihtsalt muudab pisut filmi ja nimetab selle Nosferatuks ja Dracula Orlockiks. Võtted toimuvad Tshehhoslovakkias. Peaossa palkab ta Max Schrecki (Willem Dafoe) Tundmatu veidrikust näitleja, kes on nõus mängima vaid öösel ja hakkab tekitama kõigis kahtlast tunnet ,et ta mitte ainult ei näitle vampiiri vaid ongi üks neist. Verd ja lõikumist oodata ei maksa, tegemist on rahuliku vampiirifilmiga (eh liigagi) kuid omapärane lugu ja fantaseerimine kuulsa vampiirifilmi ainetel teevad selle lahedaks. Lisaks oli kindlasti suur töö filmida kõik mustvalged kaadrid täpselt originaali sarnaselt ning kenasti sobitada film nende ümber kokku.
Nosferatu Phantom Der Nacht (1979)
Nosferatu Phantom Der Nach tuli juba Herzogi enda pärast ära vaadata.
Tsiteerime taas pöffi veebi: Werner Herzogi üks suuri lemmikuid on tema kaasmaalane Friedrich Wilhelm Murnau, kelle "Nosferatu, õuduste sümfoonia" vaimustas Herzogit juba teismeliseeas. 1978-ndal aastal valminud "Nosferatu – öö fantoom" on nii austusavaldus Herzogi suurele lemmikule Murnaule kui ka suur ja mõjuv film iseenesest. Herzogi pikaaegne koostööpartneri, geniaalse ja "hullu" poola päritolu näitleja Klaus Kinski kehastatav krahv Dracula on melanhoolne ja äärmiselt traagiline kuju, kelle saatusest määratud üksildus meenutab Herzogi kõikide teiste filmide kangelasi. Hüpnootiliselt aeglase tempoga ja maagilise Popol Vuhi muusika saatel kulgeb linatöö õudusfilmi ja musta komöödia piiril, mis teeb sellest ühe müstilise ja salapärase filmi.
Lugu Nosferatust ise ei sisalda midagi eriti uut vaid püsib täpselt esialgse originaali radadel aga visuaalne pool on köitev (huvitav kuidas temal tuleks Lovecrafti lugude ekraniseerimine välja, äkki oleks üks õigemaid mehi). Mõned huvitavad lisad algupärasele loole tegelikult siiski olid, näiteks katk mis saatis nosferatut ja vampiiri soolaringi sisse püüdmine jäid eredamalt meelde. Kaadrite valimine läks raskeks igaljuhul nagu ikka filmides kus pildiline pool on üks enim meeldinud asju.
Werner Herzogist veel maakeeli.
