Possession (1981)

Ega kohe naljalt ei meenugi filmi kus Sam Neill poleks vaimselt ebastabiilset isikut mänginud. Kuid hei! tal tuleb see ju neetult hästi välja. Hakkasin filmi vaatama ilma mingite eelteadmisteta, Blond pani selle lihtsalt peale ning arvasin alguses ,et tegemist on vägivaldse peredraamaga. Kogu lugu muutus aga hetk hetkelt pingelisemaks, süngemaks ja hämaramaks. Tegelased tegid filmi jooksul tugevat arengut ning langesid üha suuremasse hullumeelsusesse. Sam Neill mängib abielumeest kes on tugevalt häiritud kui ta naine lahkub ilma arusaadavate põhjendusteta ootamatult perejuurest. Algselt tundub kõik liigagi tavaline, nimelt selgub ,et naisel on juba veidi aega armuke kuid mida edasi seda veidramaid ja sürealistlikumaid fakte avaldub. Hea tegelikult ,et ma imdb uurida ei saanud enne vaatamist sest Tagline on seal imho tubli spoiler. Tsiteerides veel Blondi: Õudsalt vägivaldne draama, mille lõpus abikaasad küll kokku saavad, kuid põrgust tuleb eluga välja vaid vanakuri üksi. Film tasub kindlasti vaatamist, soovitan. 8/10

The Woman in Black (1989)

Mereäärses Inglise väikelinnas elanud üksik lesknaine sureb ning noor jurist saadetakse temast jäänud valduse ja paberitega tegelema. Kohapeal selgub ,et kohalikud väldivad surnud naise maja kui tuld ning ei soovi rääkida midagi ka naisterahvast mustas keda jurist kipub aina sagedamini nägema. Asja lähemaks selgitamiseks suundub noormees lesknaise linnast eemal asuvasse süngesse häärberisse (kuhu ja kust minema pääseb vaid mõõna ajal) ,et asju lähemalt uurida. film ise mitte superfilm aga mõned kohad läbi ajaloo ühed paremad. vaadates üksi pimedas toas tõmbab junni üsna jahedaks. Täpsemalt meeldejäävamad kohad olid vaimuga kohtumise stseen majajuures, hetk kui vaim otse voodi peale tuli ja lõpp. Lisaks lahe atmosfäär uduse salapärase rannikuäärse linnakesega. Hea hirmutav vaheldus viimaselajal vaadatud horroritele mis pigem on olnud slasherid ja mustad komöödiad. Häärber oli varustatud moodsaima tolleaegse tehnikaga. Kuuris müdises diiselgeneraator ning meelt lahutas ipodi kauge eellane fonograaf. 6/10

Larklight

Head uudised aurupungi sõpradele! Philip Reeve Larklight raamatute alusel hakatakse filmi looma. Tegelema hakkab sellega keegi Indialane Shekhar Kapur kelle varasemad tegemised on igaljuhul mulle tundmatud aga loodetavasti saab kenasti hakkama. Kui ausolla siis ma pole Larklight seeriat ise lugenud, küll aga Reeve Hungry City Chronicles sarjast pärit kahte raamatut Surelikud masinad ja Kuldseeklid ning nende alusel usun ,et tulemas on tõeliselt mõnus märulirohke, romantiline ja fantaasiarohke auru-kosmoseseiklus. Tegevus toimub paraleelses maailmas 18-19 sajandil kus juba Isaac Newtoni avastustest alates on tegeletud päikesesüsteemis reisimisega. Hoian igaljuhul kogu ettevõtmisele juba sellepärast pöialt ,et ehk kui kosmoselugu õnnestub siis võetakse ka liikuvate linnade lood filmimisele, kuigi tegemist lasteraamatutega meeldisid mulle nende fantaasiamaailmad väga.

The Last House on the Left (1972)

Wes Craveni esimene film. Kaks teismelist tüdrukut plaanivad minna rockkontserdile ,et tähistada ühe neist 17 aastaseks saamist. Enne pidu soovivad neiud kanepit osta ,et pidu paremini käimasaada kuid satuvad vale mehe otsa. Nimelt ühele neljast põgenenud mõrvar-vägistajast kes nad enda kambameeste juurde meelitab. Peale pikemat tüdrukute piinamist, alandamist ja tapmist metsavahel jäävad psühopaadid aga enda teadmata öömajale ühe tüdruku vanemate juurde. Mulle jäi mulje ,et tegemist on rämeda kultusfilmiga milles osalemist lausa mõned näitlejad pidavat eitama ning mis arvatavasti oli kümmekond aastat pooltes maades keelatud (huupi pakutud ei viitsinud kontrollida) Kuid tegelikul tuleb tunnistada ,et olin nagu pisut pettunud kuna valmistusin midagi võikamat vaatama (see vist viitab sellele ,et vaatan liiga palju vägivaldseid filme). Julm film oli loomulikult ikkagi millel oli omamoodi kontrastne helitaust, selline õrn kantri mis mõjus kuidagi lõbusalt. Koomilised sellid olid ka kohalikud juhmid mendid ja nende seiklused mida vahepeal näidati rämeduste vahele. Kokkuvõtteks: ebameeldivaid hetki oli kuid mitte midagi väga shokeerivat.

Jää hüvasti vana sõber

Järelhüüe Metsavana filmisõpruse kujunemises hindamatut osa mängud tegelasele. Juba üsna pea peale iseseisva teadvuse aretamist hakkas Metsavana hämaras-salapärases Pühaste laanes sellest televiisorist vaatama maipüha paraade, kaadreid Laigulisest Gorbast ja muid huvitavaid lastesaateid-filme. Edaspidi hakkas see kast veel kasvatama temas huvi Singer-vingeri ja JMKE vastu ning peale pisikese lisabloki muretsemise ka näitama kesktelevisiooni. Laupäeviti Teenin nõukogude liitu aga muul ajal tollaseid filme-seriaale nagu: Kaalul on rohkem kui elu, Neli tankisti ja koer, Tabamatud tasujad, Kapitan Nemo, Vynález zkázy ja palju muud. Peale kommunistliku korra langemist tulid ekraanile Pierre Richardi ning inglise komöödiaid. Ka esimene tädipoja kingitud mängukonsool 16bitine SEGA sai ühendatud selle iidse müraka külge ,et mängida sonicut, jurassic parki ja Earthworm Jimi. Mäletan kuidas oma kätega sai parandatud masina värviblokki ning üritatud ehitada uut kesktelevisiooni blokki venekeelsest tehnikaajakirjast leitud skeemi alusel, kui vana otsad andis. Legendid räägivad veel ,et peale muretsemist Läti-Valgast käis teler kokku viis korda garantiis, kus lõpuks vahetati see käesoleva mudeli vastu mis kestis edasi aastakümmneid. Viimased 15 aastat oli aga veteran seisnud pööningul kustununa ja katkisena. Ning nüüd siis kena päikeseline laupäev sai vanake vanarauda viidud kuna vereimejatest pursuidest kapitalistid annaksid niikuinii surmahoobi talle enda röövelliku ja ebainimliku vanainimestele suunatud rahakoorimise süsteemi ehk neetud DIGITV'ga. Kunagi ei saa ükski plastikust-kiipidest loodud telekas enam olema nii stiilne ja sümpaane kui vana lakitud puidukorpuses ja läikiva juhtpaneeliga rekord enda tuhmkollaselt hämaruses säravate lampide ja sumiseva kõrgepingelambiga. Ehk päikeseta maal kohtume kunagi veel kui ka Metsavana on sarnaselt mahakantud, mahamaetud ja unustatud ning vaatame koos head ulmet-seiklust.

Meet The Feebles (1989)

Peale "Bad Taste" (1987) menu soovis Jackson ette võtta sarnaselt krõbeda zombiefilmi. Kuid finantse jäi veidi väheks, mistõttu kirjutas ta kaaslasetega teisegi käsikirja. See saigi filmiks, tsensuurivaba "Muppet Show'd" meenutav "Meet The Feebles" (1989) leidis samuti tee hulgale festivalidele. Filmi abil sai Jackson lõpuks kokku ka rahad oma zombiefilmile Braindead (1992). Õhtul seisab metsaloomadel ees tähtis esinemine, mis võib tagada pääsemise riiklikku televisiooni, kuid kõik ei lähe just plaanipäraselt: tähtsaim esineja - diiva Heidi - avastab, et tema kauaaegne kallim, morsk Bletch, petab teda prosituutkassi Samanthaga, Vietnami sõja veteran konn Wynyard, kelle ülesandeks on nugadeloopimine, vajab kangesti heroiinidoosi (Konnaga lahe vihje Deer Hunter'ile ka) jänes Harry avastab pärast seksuaalvahekorda kahe teise jänesega, et tal on ohtlik suguhaigus ja teda tüütab rõve kärbsest ajakirjanik kes üritab asja väljauurida. Bletchi käsilane rott Trevor plaanib paigutada ilusa puudli Lucile'i (kellesse nooruke siilipoiss armunud on) enda põrandaalusesse pornofilmi, ja Bletch ise tegeleb narkoäriga punkarist metsseaga, mis ei edene just nii nagu loota võis. Oma osa selle filmi vaatamises mängib Fletchu kes seda msn vestluses pikalt ja kiitis ja suurt huvi tekitas. Jacksoni Bad Taste ja Braindead on mul vanad-vanad lemmikud , ei tea kuidas nukkude lugu oli jäänud siiani kahe silma vahele. Vägivaldne ja mustast huumorist täidetud lugu sobib igaljuhul kenasti kokku Jacksoni varasemate töödega. Nii rõvedaid ja pahelisi pehmeid ja karvaseid elukaid polnud minu silm varem veel näinud. Ainult kolm tegelast (madu-uss, siilipoiss ja puudel) meenuvad kirjust loomaaiast kes otsestest perversustest puutumata jäid. Mulle meeldis nagu arvata oli väga, lahe asi! Aru ei saa ma siiani vaid kahest asjast, esiteks kuidas Jacksonile julgeti küll Sõrmuste isand kätte anda ja miks mees nüüd nii muutunud on?

Demonsamongus (2006)

Sain selle filmi huvitavaid allikaid pidi. Nimelt inimeselt kes tegelikult just suurem horrorisõber pole ning kipub sageli eelistama pigem kindlapeale minekut Ameerika hittidega seepärast võis see film vabalt pool aastat ehk seista kettal enne kui eile otsustasin lähemalt tutvuda. Tegevuskohaks on Australia väikelinn Miranda Falls kuhu peategelane Joe Melton on äsja kolinud ja kes satub kiirelt kokku deemonitega nii enda maja taga metsas kui ka kodus. Lisaks deemonitele asuvad meest peagi jahtima ka seadusesilmad kes peavad teda mitmetes deemonite sooritatud jõhkrates mõrvades peasüüdlasteks. Põgenedes kohtub Joe kohaliku neiu Kylie Fitzgerald'iga, kes satub ka deemonlike olevuste eksisteerimise tunnistajaks ning kellest saab võitluses nendega ta kaaslane (pigem nende eest põgenemisel siiski) Joe'st rohkem meeldis mulle tegelane nimega Ed Winters. Psühopaadist badass rahajõmm kes saabub Ameerikast Miranda Falls kui kuuleb ,et ta ex-abikaasa ja perekond on tapetud ning kellega vanakuri soovib teha tehingut. Film on tehtud pea olematu kogemusega vabatahtlike fantaatikute poolt 0 eelarvega välise rahastamiseta. Ma pole eriti palju vaadanud sedasorti fännide tehtud teoseid (meenuvad vaid filmid ala Tapja õllejogurt ning Tõprad) ning tegelikult on tüübid väga hästi toimetuldud mis avaldas muljet. Alguses tundus ,et monteerimise ning effektitsemisega on liiale mindud ja kogu pilt liig hüplikuks ja kirjuks aetud kuid tegelikult hakkas mida edasi seda rohkem mulle meeldima, päris mitmeid huvitavaid süngeid ja kummitavaid kaadreid ning lahedaid vaateid oli loodud. Kogu montaaz olevat tehtud ka suhteliselt keskpäraste arvuti ja tarkvaraliste vahenditega. Parem töö kui mitmed paljude suurte stuudiote ja proffide poolt loodud õudukad. Huumoripoolest tõstaks veel esile lõpuosa kui Joe kleidis ja kirvega ringitormab.

Outpost (2008)

Endine kolleeg soovitas vaadata kui inglise uue laine ulmet, natsiteemadel. Sisust: salapärase Hunt'i nimelise mehe poolt palgatud sõdurite meeskond lähevad uudistama vana sakslaste punkrit. Hunt ihub hammast nagu selgub ühe natside imerelva peale mida punkris katsetatud sõjalõpul. See masinavärk on muutnud punkri teenindava personali ja sõjavangidest ohvrid (just nagu nad olidki plaaninud) surematuteks vaimolenditeks kes vajadusel võivad kiirelt materialiseeruda. Motiiv natsivaimudel seletatakse ka ilusasti lahti, nad on treenitud tapma ja punkrit kaitsma ning tööd on kiire ja korralik. Vana hea klaustrofoobia ja vanas punkris valguse - kummitustega mängimine on põhiline vedaja ning hästi tehtud. Veaks on siin filmis hoopis liigne kõige lahtiseletamine mis mõjub õudusele ja müstikale noahoobina. Korea R-Point on siin hea näide mis esimesena pähetuleb kus analoogselt saadetakse rühm sõdureid vana rajatist ülevaatama ja kõik on häirivalt jube. Õudus püsib kuni salapära ei hävitata ja jäetakse mulje mõistetamatust suurest õudusest mida siit-sealt valgustatakse kuid täies hiilguses päevavalguse ette ei tirita, päästerõngaks oleks siis vähemalt vere ja huumori hulga suurendamine mida ei kasutatud. Siiski tegemist polnud kehva filmiga vaid põnevust jagus koos mitmete mõnusate ehmatavate kohtadega. Kuuldavasti producers are planning a sequel, Outpost II: The Red Zone. Kuskil 6 punkti 10nest saaks ikka anda. PS: mõtlesin ,et olen mingile väga uuele filmile küüne taha saanud aga avastasin ,et Trash on juba mõni aeg tagasi Outpostist kirjutanud, olin tema postitust lugenud küll kuid täiesti unustanud.